Reisikiri edevast Prantsusmaast

Versailles

„Rääkimisest väsinud, laulsime seepeale kolmehäälselt kiidulaulu Bakchosele, ainsale jumalale, kelle vastu me ükski ei vaielnud, ei mina, Paillard ega preester. Chamaille kuulutas valju häälega, et eelistab teda noile teistele, keda oma jutlustes levitavad kõik need räpased Lutheri ja Calvini mungad ja muud jahvatajad. Bakchos on Jumal, tunnustust ja lugupidamist väärt, õilsast soost jumal: täitsa prantsuspärane… mis ma ütlen!… ristiusupärane, mu kallid vennad.

Eks kujuta Jeesust mõned vanad pildid vahel Bakchosena, kes oma jalgadega surub viinamarjakobaraid? Joogem siis, sõbrad, oma Lunastaja, oma kristliku Bakchose, oma naeratava Jeesuse auks, kelle helepunane veri voolab meie nõlvakuil ja lõhnastab meie viinamägesid, meie keeli ja hingi, valades oma leebet, inimlikku, heldet ja sõbralikult pilkavat vaimu meie rõõmsa Prantsusmaa peale. Terve mõistuse ja terve tõu terviseks!“

R. Rolland “Colas Breugnon”

* * *

31. märts 2014

Enamik minekuid algab kaootiliselt ja asiselt. Tuleb lahendada võimatuid ruumilisi ülesandeid, üritades pakkida liiga väikestesse kottidesse asju, mis sinna sugugi ei mahu; muretseda kõige pärast, mis võib ootamatult maha ununeda; tormata ringi natuke hingetu ja tülpinuna ja salamisi mõeldes, et kas see kõik on nüüd seda häda ikka väärt. Aga sedapuhku juhtus nii, et minu ekspeditsioon ei alanud mitte sel pühapäeva õhtupoolikul, kui ma kõigiti väsinuna, raske kohver käevangus, Gerly väikese punase auto poole vaarusin, vaid juba mitu päeva enne.

Siis, kui viimane repliik, mille saatel ma pärast pika loengupäeva lõppu õhtupäikesest helendavast stuudiost lahkusin oli: „Näeme Pariisis!“

Sellest hetkest olin ma mõtetega kuskil kaugel ja sellest hetkest alates oli kõik natuke ebareaalne. Sõit läbi varakevadiselt pruunikashalli maastiku Tallinna poole möödus kui mingis teises paralleeldimensioonis ning lühikeseks jäänud unine öö Arukülas vaid süvendas seda tunnet. Varahommik lennujaamas tundus sootuks hoomamatuna, nagu oleksin lülitanud peale autopiloodi ja jälginud toimuvat vaid passiivse kõrvalreisijana.

Kohvrid sinna, ise tänna, turvakontroll, lennukisse, õhkutõus, maandumine, uue värava juurde. Kui Helsingis tõhku tõusime kumas taevas kahkjaspunasest päikesetõusust ja kui Pariisis maandusime, sattusime hallikasse hommikuudu vinesse.

Charles de Gaulle’i lennujaam oli umbes samavõrra mittemidagiütlev ja isikupäratu kui ma mäletasin. Palju kõigiti kirevaid inimesi, pikad väsinud ilmega valged koridorid, lugematud nooled ja suunaviidad ning igikestev kohvrirataste tärin. Eksirännak esimesse terminali möödus väikestest segadustest hoolimata valutult ja ebahuvitavalt, välja arvatud see lühike rongisõit, mil mul õnnestus näha vilksamisi väga juugendlikke magnooliaid oma roosakasvalge hiilguse hääbuvas tipus.

P1010956

foto: Piret Rebane

Viimaks maandusime EuropCari leti ees kitsas vahekäigus, kus polnud kuskil ei istuda ega astuda. Kõik veidi unise ja läbiklopitud moega maandusime oma kohvrite-kolinate-kodinate otsa ja meenutasime ilmselt mõnd eriti vaevatud mustlaslaagrit. Ja ootasime-ootasime-ootasime. Esmalt oma veel teel olevaid reisikaaslasi, siis juba seda, et meile ometi kord autod suudetaks kätte anda. Letitagusel daamil oli nimelt aega küll ja rohkemgi ja kiiret polnud ju kuhugi. Küllap peame tagantjärele tänulikud olema, et ta vähemalt kolmeks tunniks kuhugi lõunatama ei kadunud.

Meie kannatused viisid lõpuks siiski sihile ja parklalabürindi süngetest rägastikest õnnestus meil leida üks hõbedane väikebuss ja üks hõbedane väikeauto, kes meid avasüli vastu võtsid. Kogu elu pagasnikutesse pakitud ja elukardetavad parklamanöövrid üle elatud, võis meie karavan teele asuda. Edasi tähtede poole!

Kainelt võttes ma arvan, et lennujaama ümbrus ei olnud tegelikult teab mis maaliline või ilus, aga pärast pikki piinarikkaid tunde lennukites ja lennujaamades tundus see kui õnne ja vabaduse kehastus. Ja aina paremaks olukord läks, kuni lõpuks veeresime reipalt kesk’ õitsvat ja õilmitsevat kevadist Prantsusmaad. Tee ääres kuldkollaselt hõõguvad forsüütiad, heleroheliselt helendavad puud, tumedalt taeva taustal kõlkuvad puuvõõrikukerad, tihedad luuderohuväätidesse mattunud pöögisalud ning paar esimest piltpostkaaditaolist prantsuse külakest kiitsukeste tänavate ja madalate kivimajadega.

IMG_4261Ja siis äkki olime kohal ja väljas ja Prantsusmaa kevades. Õhk lõhnas nagu kodune maikuu – soojuse, niiske mulla ja värskelt lahti läinud lehtede järgi. Lõhnaga need sarnasused aga ka piirdusid, sest selle asemel et silmapiiril oleks paistnud mõni tuttavlik luitunud palkait, jõllitasin tõtt hoopis tornide, kuplite ja karniiside arutu kuhjaga. Chantilly château – natuke arulage, aga ometi sealjuures ka kuidagi sümpaatne. Suureks lisaväärtuseks ilmselt see, et tegu oli alles päris reisi algusega ning ma ei olnud jõudnud lõpututest suurtest majadest, üks uhkem ja pompöössem ja pillavam kui teine, veel ära väsida.

Peagi istusime jahedatel kiviastmetel, ees avanemas vaade Le Nôtre sümmeetrilis-suurejoonelisele esiväljakule, mille keskel sagisid ringi lõputud väikesed värvilised lasteaiapudinad. Kuulasime ära Kadri ettekande, mis tähistas meie ekspeditsiooni akadeemilise osa avalööki, leppisime kokku kontrollaja ning seejärel pudenesime mööda ilma laiali.

IMG_4285Natuke joonistasin, palju pildistasin, igale poole lõppkokkuvõttes ei jõudnudki. Aga polnud vist vajagi, sest ma olin juba ainuüksi kollasest nartsissijõest nii võlutud, et mis ma ikka enam rohkem tahta oskasin. Lisaks ronisid tee äärse metsapargi suurte pöökide otsas luuderohuväädid (mis nägid oma väikeste õhujuurtega välja kui eriti prisked ja karvased päevakoerad) ning puudealuse lehevaiba seest olid vaprad ülased end välja upitanud.

Kui nartsisside ja pöökide juurest veidi kõrvale keerasime, sattusime natuke ootamatult võimsate jugapuusammaste ja pukspuuhekkide vahelt heledate pastoraalromantiliste vahvärkmajade keskele, mis väidetavalt olid osa järjekordsest Marie Antoinette’ile ehitatud pseudokülakesest.

Majade vahelt leidsime Oljaga aga päris elus labürindi. Natuke räsitud ja tilluke ta küll oli, aga sel hetkel tundus ta sellegipoolest maailma kõige parema väljamõeldisena. Lõppude lõpuks kui ainult ise heas tujus olla, on naeruväärselt lihtne kõigest vaimustuda.

Tagasitee esiväljaku poole möödus ootamatutest pallpõõsastest ja lumivalgest luigest, kes oli end ühele veekanalile sisse seadnud. Mõtlesin, et hiilin eelnimetet luigele lähemale ja üritan temast salakavalalt pilte teha, aga lõppkokkuvõttes oleksin võinud vist tromboonihüüete saatel ja terve saatkonnaga kohale marssida, sest see lind oli oma ükskõiksuses küll nii enesekindel, et ei pidanud mind üldse millekski, mis tema kõrgendatud tähelepanu võiks väärida. Seisin seal kanaliveerel ja vaatasin temaga tõtt, kuni endal juba imelik hakkas ja otsa ringi keerasin.

Pea kogu ülejäänud aja veetsin lossi ümbritseva veekanali serval istudes ning skitsides. Selja tagant voorisid mööda terved parved jaapanlasi (see võib nüüd kunstiline liialdus olla – ma tegelikult ei mäleta, kas nad olid jaapanlased, aga tundub nagu ehk siiski) ning hallisegused pilved muutusid lõpuks nii ähvardavaks, et langetasid minu peale vähemalt kaks vihmapiiska. Selle peale pakkisin end igaks juhuks kokku ning võtsin suuna tagasi lossiväravate poole.

SAM_3207

foto: Gerly Toomeoja

Taas autodes, juhtisid tühjad kõhud meid edasi maalilise Chantilly linna kitsaste tänavate rägastikku. Pärast nõutut ringituiamist ja kuklakratsimist maandusime viimaks väikeses kebabi-kohas, kus lainesse tõmmanud plaatidega ripplaes kõlkus suurejooneline ventilaatoriga lamp, mis püsis seal küll veel ainult uskumise ja lootuse toel. Toit oli toekas ja odav, plastkahvlid vaevu suuremad hambaorkidest.

Käinud veel läbi toidupoest ja varustanud end hädatarvilise toidumoonaga, algasid meie karavani eepilised eksirännakud esimese ööbimiskoha poole. Kahelt poolt vilksasid mööda graffitivärvilised ja luuderohtu kasvanud kõrged betoonist teetõkked, mille taga kõrgusid äärelinnade kolossid. Ei saa veel ka mainimata jätta kiirteed, milleni jõudmiseks tuli esmalt läbi sõita kõrgusmaksimumi tähistava pallimere alt ning seejärel maksta röögatu summa, et leida end maailma kõige klaustrofoobilisemast tunnelist. Ma ei tea kui pikk see õnnetu tunnel tegelikult oli, aga kogu selle aja, mis me seal sõitsime, oli mul füüsiliselt ebamugav ja paha. See inimene, kes leidis, et maa-alune niigi pime ja kõle tunnel tuleks veel ka maksimaalselt madala laega teha, pidi küll olema hingelt kuri ja meelelt sadist. Täiesti mõistan Asterixi ja Obelixi, kelle kõige suuremaks hirmuks oli, et taevas neile kaela kukub.

Sellele vaevarikkale tunneli-vahepalale järgnes veel veidi eksirännakut, mille lõpptulemusena jõudsime väikesesse hotelli, mis tõotas võimalust end ometi kord horisontaalasendisse heita. Sellega läks siiski veel aega, sest administratsioonil kulus täiesti uskumatult pikk aeg selleks, et meile toad lõpuks kätte jagada. Aga viimaks siiski!

Tillukesed need laevakajutitaolised toad küll olid, aga parafraseerides „Tortilla kõrgendike“ repliiki „mis sa leitud veinist ikka tahad,“ siis mida odavast hostelist ikka oodata. Hingetõmbeks küll pikka aega ei jäetud, sest natuke kiiremini kui mulle oleks meeldinud, kamandati meid välja laua äärde istuma ja skitse üle vaatama. See üle elatud, ronis iga vaevatu ja väsinu ise suunas.

Oma toa rahvaga käisime enne täielikku kustumist veel Gerly ja Kadri juures õunasiidrit lonksamas ja päevamuljeid vahetamas, aga pikalt ei jaksanud sedagi.

* * *

1. aprill 2014

Hommikul ärkasin selle peale, et mingi arusaamatult ja võikalt positiivne meloodia röökis kõrvulukustavalt üle kogu meie toa. Kogus üha hoogu ja jõudu, kajas kui udusireen läbi sünge hämaruse, raputades seinu ja väristades lagesid. Kui see maavärinataoline äratuskellatornaado oli kestnud juba määramata aja, saabus viimaks kõrvulukustav vaikus ning kitsukeselt narivoodilt ronis alla üks väga unine ja natuke sagris Piret.

Sellele suurejooneliselt ekstreemsele äratusele järgnes väga uimane hommik. Kommuuniellu sisselamine käis natuke kobamisi ja juhuslikult ning hilisemateks päevadeks välja töötatud kellavärgina toimivad vannitoa- ja ärkamisgraafikud longasid veel mõlemast jalast. Nii juhtuski, et minu hommikusöök piirdus ühe kiiruga ja käigu pealt sisse topitud pooliku juustusaiaga, samal ajal, kui ma oma kohvreid juba trepist alla vinnasin.

Nagu välja tuli, olin muidugi jälle ilmaaegu kiirustanud ja nii ootasime lõpuks natuke kannatamatult, et teised ka oma hommikusöögiga lõpetaksid. Kui levis teadmine, et hotelliretseptsiooni ees koridoris seisev kohviautomaat suudab produtseerida vähemalt talutavas joodavusastmes kohvi, lendasime poole rügemendiga vaesele maššinale kallale. Ootasime vapralt üksteise taga järjekorras ja keerutasime münte näppude vahel ning kuigi käed meil ehk just päris ei värisenud, siis natuke metsikut pilku leidus silmis küll.

Poolik plasttopsitäis kanget kohvi hinge all, muutus maailm kohe hoobilt paari kraadi võrra meeldivamaks paigaks. Tagasi mustlaskaravani juures olid väsinud ootajad 1. aprilli puhul tõstnud bussi juhiistme taevastesse kõrgustesse ja langetanud auto juhiistme põrgulikesse sügavustesse. Ja nii me Marly-le-Roi poole teele läksime – Sulevi peanupp mitte veel päris vastu autolage surutud, aga ega palju puudu ei jäänud.

Mitte et see teeleminek oleks olnud kuidagi suurejooneline, sest kuidagi õnnestus meil sattuda väga põhjalikku ummikusse, mis venis kui härjaila või kaamelitatt või ehk isegi veel veidi aeglasemalt. Ees ja taga vaid otsatu autodevoog kui värviline metalsete soomustega madu, mis aeglaselt ja tasakaalukalt piki udustest põllusiiludest ja kollastest rapsiväljadest triibulist maastikku edasi roomas. Ikka meeter meetri järel, kiirus olematu ja autoderivi lõputu.

Kui viimaks siiski kohale suutsime venida, sattusime Marly-le-Roi võluvatele päikselistele väikelinnatänavatele, mis olid ääristatud toretsevatest kivimajadest, õieehtes forsüütiatest ja helerohelises leherüüs puudest. Parkisime end pargiväravate kõrvale ja ronisime kargesse hommikusse.

IMG_4503Ees terendasid Louis XIV-le kuulunud maad ja metsad, kusjuures nende keskel paiknenud kuulus lossihoone ise tassiti prantsuse revolutsiooni ajal väga põhjalikult laiali. Nii ongi seal alles vaid natuke metsik ja ootamatult kodune park, kust muidugi ei puudu heledad paljaste tagumikega kujud ega päkapikke meenutavad koonusteks pügatud puuderivid, aga seda kõike on ainult natuke ja tagasihoidlikult. Tooni andsid hoopis sihvakad alleed, kõrvulukustav linnulaul, õitsvad kirsipuud pargiveerel ja teeradadel värelevad soojad päikeselaigud.

Jalutasin hommikuheledas valguses peaaegu sätendavates puudusaludes, suutsin oma jalad kastemärjast rohust läbi kahlates niiskeks teha ning lõpetuseks ronisin kõrge künka otsa, kus ootas väike jahe kivipink, millele ma suurema pidulikkuseta end istuma sättisin. Ees laiusid pargiaasad ja ridadesse istutatud puud, taamal hele linn ja kahkjashall uduvine, mis läks üle sinitaevaks.

Järgmiseks terendas meie ekspeditsioneeritavate objektide nimekirjas Versailles, ent veel enne tiirutasime mööda puudega ääristatud tiheda liiklusega tänavaid, et leida toidupoodi, kus oma moonavarusid täiendada. Kuna parkimine osutus võimatuks soovunelmaks, viskas Sulev meid lõpuks tänavanurgal maha ning tiirutas seni kvartali ümber, kuni me ühest iseäranis prantslaslikult tillukesest tänavapoest endale esimest ettejuhtuvat toidupoolist kaasa haarasime.

IMG_4551Ja siis Versailles, mis on ikka täpselt selline, nagu ma teda mäletasin. Tolmune esiplats täis lainetavat inimmerd, kullatud väravad päikeselõõsas edevalt küütlemas ning palee ise nii arulagedalt ja mõõdutundetult ja suurustlevalt hiiglaslik, et ei paista tal olevat ei otsa ei äärt. Ütleksin, et kõike arvesse võttes oli Louis XIV eeskätt ikkagi natukene napakas.

IMG_4637Kui olime kivijahedal balustraadil kõõludes ettekande ära kuulanud, sööstsime üldisesse saginasse ja üritasime selgusele jõuda, mis ja kus ja kes ja kuidas. Viimaks seisin juba ette kõigest sellest suurejoonelisusest natuke väsinult Versailles’ aedade kõige kõrgemal terrassil. Taustaks kõlas pompöösne barokkmuusika, ees laius pargi edev kesktelg, mille alguses toimetati üsna ebadekoratiivsete ehitustöödega. Lõputud pügatud puuderead, heledad kivipinnad, sirged teed ja nii nõnda kaugele kui silm veel seletab.

Esmapilgul ju uhke küll, aga kaua sa ikka jaksad tunda end maailma keskpunktina, kellest paremale ja vasakule laiub ainult üks suur sümmeetria ja kord. Hirmus võib hakata. Nii põgenesin esimesel võimalusel sinnasuunas, kus mäletasin olukorra natuke vähem suurejooneline olevat. Esmalt siiruviiruline orangerie ning seejärel juba laiad trepid, mis juhatasid sellesse aeda, mis mulle viimane kord Versailles’t vist küll kõige parema mulje jättis. Natuke metsik, täis õitsvaid põõsaid ja õhkõrna lillelõhna, väikeseid rohetavaid käigukoridore ja nurgatagustesse peidetud pinke, millest ühele ma end ka istuma sättisin.

IMG_4562Soe kevadpäike, erksad värvid ja katkematu lindude kisakoor. Isegi see lõputu ja üha korduv barokk-playlist kostus taamalt ja veidi summutatult, muutudes pealetükkiva kõlafooni asemel vaikseks meeleolukaks taustaks. Kõlgutasin reipalt jalgu, sõin oma märkimisväärselt kehva poesalatit ning viimaks joonistasin tumedate ja varju heitvate põõsaste vahele peidetud kuju. Kõik oli kuidagi õige ja hästi, jooned jooksid iseenesest paika ja omaette tunnistasin, et Versailles’t võib ka asja saada, kui ainult ise kuhugi kõrvalistesse kohtadesse märkan põgeneda.

Sellest ajendatuna sättisin end viimaks ka uuesti teele, umbmääraseks sihiks jõuda kas Versailles’ võpsikulisse metsaparki (kus ma viie aasta eest kohtasin Prantsusmaa tõenäoliselt ainukest sääske) või Marie Antoinette’i väikesesse jaburasse pseudokülakesse (kus ma viie aasta eest kesksuvises päikselõõsas otsalõpnult murul lebasin). Eriti kaugele polnud ma oma ristiretkega aga veel jõudnud, kui lubasin, et saan oma kaasvõitlejatega kokku ja jätkan eksirännakuid koos nendega.

Järgnes siiamaani natuke segane vahejuhtum, kus Olja, kes väidetavalt raudkindlalt nägi, et ma olen purskkaevu ühel kaldal, käskis mul purskkaevumängule selg keerata ja otse lähimasse aeda sisse tulla. See kõik oleks kahtlemata väga hästi toiminud, kui ma tegelikkuses poleks seisnud purskkaevu kaugel vastaskaldal ning selle juhendamise peale sööstnud ettenähtust risti vastupidises ja suvalises suunas.

Lõpuks siiski õnnelikult taaskohtunud, jätkasime teed läbi rohkem ja vähem huvitavate aedade. Kroonlehti poetavad roosad magnooliad, oranžpunaselt kumavad õieehtes ebaküdooniad ja need lõputud-lõputud kuldsed forsüütiad. Lisaks leidsime üles Mansart’i edeva marmorist kolonnaadi, mis end ühe aia keskele natuke suvaliselt on maha potsatanud.

Grand-Trianoni ees sättisime end väsinult äärekivile istuma ja Petit-Trianoni saime kõik tasuta sisse, kaasa-arvatud Sirle, kes suutis end hoolimata tudengistaatuse puudumisest väga elegantselt sisse smugeldada. Kullatud käsipuud ja punase sametkattega toolid ja uhketes raamides suured peeglid. Kõige huvitavamaks pean kogu sellest kupatusest siiski neid kauneid kullakarralisi aiatööriistu, sitside ja satside ja tuttidega kaunistatud, millega Marie Antoinette olevat väidetavalt peenramaad kõblanud. Pragmaatilise inimesena julgeksin muidugi öelda, et selliste väga edevate, aga mitte ehk just maailma kõige funktsionaalsemate riistapuudega võis see kõplamine küll väga piinarikas ettevõtmine olla.

Majale tiiru peale teinud, läksime avastama selle ümber laiali laotunud inglise parki, kus sattusime natuke ootamatult filmivõtete keskele. Kõige ilmekamalt illustreerib filmindust ehk see, kuidas kummardusin lähemale õitemeres lilleväljale, et sellest pilti teha, kui äkki avastasin, et plastmassilõhn käib üle pea. Ja nii tuligi välja, et julgelt kaks kolmandikku paduromantilist Armastuse paviljoni ümbritsevast lilleilust oli puhas petukaup. Eks oleks vist pidanud seda tegelikult kahtlustama – aprillikuus roosid ikka vist veel õitsema ei peaks…

IMG_4608Küll aga meeldis mulle väga, et kogu selle maksimaalselt õudromantilise lillekuhila ja paviljonitreppidele laotatud võltsküünalde keskel, oli ühele sambale juhuslikult toetatud päris harilik ja natuke räsitud pürst. Mis sübolism ja kuri ettekuulutus! Nagu sosistaks keegi pruudile kõrva, et praegu filmid küll pulmastseeni, aga vaata ette… põrandahari juba ootab!

Kui paviljonist natuke kaugemale saime, õnnestus siiski kunstlillede seest põgeneda ning võltsroosid asendusid pargipildis täiesti tõepäraste kirsiõitega. Jalutasin seal päikesepaistes, kõigi nende natuke jaburate ja padupastoraalromantiliste majakeste vahel ja tundsin rõõmu sellest, et sagimist ja ringitormavaid turistigruppe praktiliselt ei olnud. Ühe varjulise puu all nägin hoopis paari väsinud rändurit, kes olid end murule pikali visanud – vaatepilt, mis oli veel palju padupastoraalidüllilisem, kui kõik need majakesed ja muu butafooria kokku.

Lõpuks istusin ise ka ühele päikesesoojale müürijupile joonistama. Kuna olin põhilistest teeradadest natuke kõrvale sattunud, pääsesin sedapuhku lõpututest uudishimulikest pilkudest ja üldse oli kõik väga rahumeelselt tore. Kui hakkasin kividel kügelemisest juba kangeks jääma ja oma skitsist ka ära väsisin, läksin taas minekule.

IMG_4732

foto: Olja Fomina

Üsna pea istusin koos teistega roherohelisel kevadmurul. Kes skitsis, kes lasi päikesel nina soojendada, kes lihtsalt puhkas pikast päevast. Oma suures lahkuses vabastasime Sirle lõpuks ka tema raskest probleemist, mis oli terve päeva kotis kaasa loksunud. Sooja siidrit soojal murul, te vaid mõtelge! Veepeeglil sõitsid suures siresinisuses ringi natuke lainetavad valged suvepilved.

Viimaks tuli üks väga viisakas pargivaht, kes andis meile mõista, et varsti hakatakse väravaid kinni panema. Tagasitee oli küll väsinud ja tolmune ja pikk, aga rohkem on meeles ikkagi oranž õhtuvalgus, pikenevad varjud ja päikesest õhetavad põsed.

Kogu mustlaskomando taas kõigi oma kottide-kompsude-kodinatega hõbehallis bussis, saime siseinfot, et üks parkimisplatsi tõkkepuudest on lahti ununenud. Nii me asiste eestlastena kummivilinal ja maksmata tähtede poole lendasime. Mul on tunne, nagu me oleks sel muidu väga mitte-eepilisel ja natuke konarlikul põgenemisel sõitnud üle ühest iseäranis kõrgest äärekivist, aga see võib olla ka hilisem juurde mõeldud ilulisandus.

Edasine õhtu möödus järjekorras pood, check-in hotelli ja edasi Chartres’i poole teele. Bussiakendest vilksasid mööda lõputud õitsvad rapsipõllud, mis jäid üha pikemate varjude keskele, kuni viimaks kadus kollane värv ühtlasesse hämarusse.

Hämarusse, millest hakkasid äkki paistma kõrged heledad kirikutornid, mis väikese künkale ehitatud linnakese keskelt kõrgustesse tõusid. Parkisime end öö hakul Chartres’i vaiksele ja kitsale tänavale ning kuigi meie kamraadid teisest autost ütlesid, et kiriku uksed on ööks juba kinni, otsustasime ikkagi vaatama minna. Lühike jalutuskäik läbi madalate majadega, mida ehtisid prantsuse rõdud ja värvilised aknaluugid, ääristatud tänavate ning äkki seisimegi katedraali ees.

IMG_4650Taevast lõikavad tornid, uhke lääneportaal, vitraažaknad, fassaad kui kivipits. Kõik see kõrggootika suurejoonelisus heledas valguses säramas, kuniks… ootamatult läks kõik pimedaks. Ja nii seisis võimsa katedraali suurejoonelisus meie ees hoopis pilkases hämaruses. Sügavad varjud, neisse peitunud skulptuurid ja nikerdused ning päris ehtsalt romantistlik süngus, mida veelgi rõhutas seest kostuv kajav orelimuusika. Kirikutaguse trellitatud värava tagant paistis veel õrnalt helendav taevas ning ühest kõrvalisest pimedast pargist kostus öökullihuik.

Ööd on tegelikult nii lõppemata ilusad. Ja nii ongi mul takkajärge väga hea meel, et me Chartres’t pimeduses nägime. Pehmed varjud ja salapärane hämarus – neid on ka vaja. Kõik ei peaegi alati valgusest särama.

Tagasitee oli eeskätt unine ja väsinud, saatjaks pilvede vahelt vilksatav kiitsuke kuusirp, mis oli omadega nii kummuli, et meenutas Irvikkassi.

* * *

2. aprill 2014

Nii ilusate õhtute järel ei tohiks olla olemas nii nukraid hommikuid, mis algavad sellega, et ma löön maailma kõige klaustrofoobilisemalt narivoodilt alla ronides oma pea kaks korda ära. Lisaks oli väljas külm ja rõske, aega oli liiga vähe ning tundmatu tõbi üritas Sirlet jalust maha lüüa. Isegi sõit Chartres’i poole oli hommikul tühi ja hall. Rapsipõllud tundusid hallid, taevas oli hall ja linnakese kohalt kõrguv katedraal näis veel iseäranis hallina.

Väljas ajas külm tuul juuksed sassi. Katedraal oli kahtlemata ikka veel suurejooneline, aga lõppude lõpuks on ikkagi tohutu vahe, kas näha midagi soojas pimeduses või külmas valguses. Kui raskete ja pisut kääksuvate uste vahelt sisse pugesime, võttis meid vastu katedraali rõske hingus. Vitraažid ja tuled, pimedus ja valgus. Kõndisin piilarite vahel, pea kuklas, ja tundsin end väikese ja vähetähtsana. Tee, mis tahad ja ole tavaelus nii ilmalik kui veel annab, aga kõrgustesse pürgiva gootika kõrged hämarusse sumbuvad võlvid tekitavad igal juhul natuke maavälist tunnet ja sisendavad sügavat aukartust.

Tagasi väljas, kuulasime veidi külmakangetena ära Sulevi ettekande ning põgenesime seejärel tagasi oma mustlaskaravani rüppe. Lootsin, et bussi kindlate seinte vahel saan ikka sooja, aga tegelikult külmetasin kogu tee Blois’sse ja kartsin juba, et nüüd on kogu päev mokas. Pole vist suurt midagi, mis mind nii väga tujust ära viiks, kui see, et mul on külm.

Asi hakkas siiski märgatavalt paranema, kui muidu nii igav tee hakkas läbima väikseid sümpaatseid linnakesi ning pilvede vahelt piiluv päike tekitas isegi bussi tagaistmetele kiitsukese argliku soojuslaigu. Lootusetusest sai lootus ja nii jõudsimegi viimaks pärale helgesse hilishommikusse, kus meid võttis vastu unelev Blois, mis sooja majadevoona Loire’i kallastelt kõrgustesse tõusis. Kui veel lossi jalamilt leitud kohvikust hommikukohvi hinge alla sain, olid eelnenud sünged ja katastroofi kuulutavad mõtted peast igatahes pühitud.

IMG_4823

foto: Olja Fomina

Päikselisel lossiõuel ettekanne peetud, saatsime Sulevi ja Sirle ülikoolikohtumise poole teele ning läksime ise Blois lossi avastama. Tegu kunagise õukonnaresidentsiga, mis meenutab tõele au andes natukene Frankensteini koletist, millele on aegade jooksul uusi kehaosi juurde lisatud. Üks jäse, küll renessanss-aimdusega, aga tegelikult ikkagi punamustriline ja gootipärane; teine puhtakujuline renessanss oma keskteljel ülespoole kaarduva edeva keerdtrepiga; kolmas Mansarti klassitsismi-sugemeliselt baroklik. Kõik kolm paigutatud ümber päikselise siseõue, mille neljandat külge markeerib väike kabelihoone.

Lossis sees sattusime esiti mööda kiviseid treppe kuninglikult tumesinise ja kuldliiliatega tähitud laega gootiaegsesse riigisaali. Muude atraktsioone hulgas ootas meid edevast sametist troon, mille kohal kõrgus kuldsete tuttidega varikatus ning kuhu kõigil turistidel lubati lahkelt end istuma sättida. Ega see mugav muidugi ei olnud, aga see-eest oh kui kuninglik.

Ülejäänud ringkäik viis meid läbi rohkem ja vähem edevate ruumide, millest eredamalt meeles ehk väljapanek lossi veesülititest (iseäranis silmapaistvaks karjuvaid munki kujutavaid kujud); Caterina de Medici mürkrohelise sametkattega voodi (arvestades seda, et antud kuninganna oli kurikuulus oma mürgipõhise diplomaatia poolest, on see värv kuidagi eriti sobiv), sama daami salakambrikestega kabinet (kus eelmiste sulgude vahemärkusena mainitud mürke tõenäoliselt hoiti) ning väike kabel, mille vitraažakendest sisse langev valgus tekitas kahhelplaatidest põrandale sillerdava värvidemängu. Ülejäänud toad ja kambrid ja läbikäigud ja trepid sulasid kokku üheks suureks üleüldiseks muljeks.

IMG_4902Jahedast sisehämarusest liikusin seejärel lossitagusele avarale kiviterrassile, kust avanesid maalilis-romantilised vaated kogu Blois’le. Taamal uniselt sillerdav Loire, allpool väikesed mäenõlvadele seatud terrassaiad ning kõikjal ümberringi lõputud korstnad ja korstnapiibud, mis tekitasid üheskoos värvilise ja natuke hektilise mosaiigi. Meenus paratamatult stseen Dorothy Dunneti raamatust „Queen’s Play“, mille üheks kõige ikoonilisemaks stseeniks on kuningliku õukonna veiniuimas noorsandide võidujooks mööda Blois’ katuseid. Arvestades, et proua Dunnett alati enne mingi koha oma raamatutesse sisse kirjutamist seal isiklikult kohal käis, saan ma nüüd täiesti aru, kust tal selline idee tekkis. Tõeline katustemeri, kus pole võimalik enam arugi saada, kus üks algab ja teine lõpeb. Kui ma kõrgust ei kardaks, roniks isegi.

2014-04-02 15.46.51Igal juhul olin (ja olen) ma neist katustest nii võlutud, et üritasin vapralt neid paberile kanda, maadeldes otsatute katuste võimatute perspektiividega. Pärastlõunapäike soojendas põski ja pani paberi valkjalt helendama, taustaks kõlas altpoolt kostuv summutatud linnasagin ja terrassil kasvavate puude lehesahin.

IMG_4944Kui aeg hakkas otsa saama, pakkisime end kokku ja suundusime läbi maaliliste tänavate tagasi kokkulepitud parkimisplatsile. Niipea, kui selgus, et meie kadunud õppejõud on ikka veel ülikooli vangistatud, võtsime vastu otsuse kiirelt all-linnas väike tiir teha. Põige Loire’i jõe äärde ja kulgemine piki tihedalt kokku pressitud majadega ääristatud linnatänavaid. Natuke juhuslikult leidsime kiriku, mida olime enne lossiterrassilt näinud. Oli väike ja pisut räämas, sees piilarite vahele tõmmatud kaitsevõrk, et laiali pudenevad võlvijupid kedagi oimetuks ei saaks lüüa. Olustikulise lõppakordi andis kirikule üks kohalik noor tolgus, kes, suits suunurgas tossamas, peaportaalist sisse astus, sees väikese tiiru tegi, ja siis sama targalt tagasi välja jõlkus.

Sulev ja Sirle viimaks karavanile peale korjatud, viis tee meid läbi ootamatult pilvehalliks muutunud õhtupooliku edasi Chambordi lossi. Ja ega selle (tõenäoliselt) Leonardo da Vinci vaimusünnitise kohta ei oskagi midagi väga põhjapanevat kosta. Tegu on tegelikult ju siiski ühe jabura lossiga kesk’ tühja välja, mille hullumeelsus avaldub küll teisiti kui Versailles puhul, aga mis siiski kahtlemata päris tervemõistuslik ehitis ei ole.

Eks nii juhtub, kui lasta kuningatel oma eksprompt-mõtteid süüdimatult teoks teha. Sedapuhku tegu François I fiksidee ja kapriisiga, kes tahtis endale jahilossi. Nii see sügavalt ebapraktiline hoone püsti pandi, kahtlemata röögatult suurte kulude ja kirjadega. Kui nüüd aga arvata, et sellest sai vähemalt kuninga üks lemmikresidentsidest, siis see oleks väga ennatlik. Nimelt olevat François oma vastses lossis üldse kokku veetnud vaevu seitse nädalat, kusjuures ülejäänud aja seisis see grandioosne tordikuhi tühjalt. Ja ikka kohe tõesti tühjalt, sest isegi mööbel, lauanõud ja vaibad olevat seal puudunud ning vajalik kraam tassiti iga kord uuesti kohale. Lisaks muidugi kogu kogu vajaminev toit, sest lossi läheduses ei paiknenud ühtegi küla, mis oleks võinud kuninga 2000-pealist kaaskonda vajaduse korral varustada. Ühesõnaga – jabur.

IMG_4947Aega meil seal palju ei olnud, millest tulenevalt sündis ilmselt kogu seekordse ekspeditsiooni üks kiirematest skitsidest. Katused ja tornikesed, kiirkorras ja vildakalt.

Edasine teekond kulges piki Loire’i kallast mööda rohetavatest puudesaludest, lopsakatel karjamaadel rohtu söövatest hobustest ja vahutavatest jõevoogudest. Blois vastaskaldal tegime pildistamispeatuse, et imetleda jõe kaldalt kõrgustesse tõusvat maalilist linnavaadet ning Chaumonti juures tegime pildistamispeatuse, et haarata killukesi künkaharja serval kõõluvast lossist ja õhtupäikeses jõest, mille kallastel seisid väikesed sõbralikud paadid.

Oma seekordsesse ööbimiskohta jõudsime õhtuhakul, kui varjud olid juba veninud pikaks ja valgus oli sügavoranž. Oluline on see seepärast, et õhtuvalgus ainult võimendas meie apartement-majadega hotellilinnaku timburtonlikku veidrust. Tegu oli nimelt kui väikese kontekstist välja rebitud inim- ja elutühja Ameerika suburbiaga, kus tühjade tänavate ääres paiknesid ridades täiesti ühetaolised pastelltoonides majakesed.

IMG_5000Kogu niigi imeliselt kummalisele kogemusele andis palju juurde veel see, kuidas me kõigi oma kohvrite ja kodinatega, kõndinud uljalt piki teed, mis äkki eikuskilt lõppes, rühkisime üle rohetava muruplatsi. Neljateistkümnepealine rügement, kõigil kohvrid näpus ja kotid õlul, sihikindlalt ja otse üle pügatud muruvälja!

Pärast lühiajalist segadust olime jaotunud oma väga viisakatesse ja vahelduseks ka väga avaratesse apartementidesse ning suundusime tagasi autodesse. Sihtmärgiks Amboise linn ja lootus leida mõni pood, mis veel lahti oleks. See eksirännak edukalt lõpule viidud, avastasime õhtutulede valguses Amboise’d. Öö oli soe ja taevas tähine, linna kohal kõrguv kindlus tulede valgel oranži värvi. Istusime seal kindluse ees kivitreppidel ja kuulasime ettekannet, millest ma midagi ei suuda meenutada peale selle, et oli üks äraütlemata ilus õhtu.

DSC05762

foto: Sulev Nurme

Järgmiseks õhtuplaaniks oli leida õhtusöögikoht, aga kuidagi läksime selle asemel otsima hoopis Leonardo da Vinci eluaset. Jõime pudelist veini ja kõndisime mööda täielikult vaikset ja unnesuikunud linnatänavat. Da Vinci eluaseme leidsime, õhtusöögikohta lõpuks enam mitte. Nii läksime hoopis tagasi oma ööbimiskohta, kus esialgsed plaanid teise apartementi külla sadada, lõppesid isekeskis arutatud õhtujuttude ja suure väsimusega.

Kui enne magamaminekut veel korra akna avasin, tulvas sealt sisse väsimatu konnakontsert.

* * *

3. aprill 2014

IMG_5004Uut päeva alustasime sellega, et tegime hommikuhämaruses süüa. Köök täitus praemuna- ja kohvilõhnaga ning kui laud kuuele oli viimaks kaetud, nägi see kõik imeilus välja. Ometi kord vaheldust croissantidele ja banaanidele. Ja ei saa jätta veel kord toonitamata, et kohv – päris hommikukohv päris toidu kõrvale!

Esimene tagasilöök, mis üldist moraali natuke halvas, ei lasknud end aga kaua oodata. Nimelt, heast tahtest sündinud soov kiiremini Villandrysse kohale jõuda, leidis oma õnnetu maise lõpu hetkel, kui tegime kogemata vale pöörde ning sattusime kiirteerajale, mis viis meid soovitust risti vastupidises suunas. Tagasipöördekoha leidsime alles mitmekümne kilomeetri pärast.

Sulev: „Kiirtee on nagu solgitoru!“

Kui lõpuks olime õiges suunas liikuvalt kiirteerajalt õiges kohas maha keeranud, muutus vähemalt ümbrus sümpaatsemaks. Betoonpiirete ja võrktarade asemel kerkis meie paremal käel ülespoole järsk pöögi- ja luuderohutihnikutesse mattunud künkanõlv, kuhu siit-sealt kulgesid väikesed jalgrajad, mis kadusid paarikümne meetri järel tihedasse rohelusse.

Õige pea ronisime vihmahalli hommikusse, kus meid võttis vastu väike Villandry loss, mis erinevalt pea kõigist teistest Loire’i oru lossidest ei ole kunagi seotud olnud ei kuninga ega ühegi kurikuulsa kurisaaniga. Kas see on nüüd just ainus põhjus, miks Villandry on arulageduse asemel hoopis elegantne ja rahulik, aga kahjuks see igal juhul ei tulnud. Kuningad ja kurtisaanid inspireerivad kas siis tahtlikult või tahmatult igal juhul eputamist ja pillamist.

IMG_5051Seejuures ei saa siiski väita, et Villandry kuidagi tohutult tagasihoidlik oleks. Pigem ikka uhke ja edev, kõigi oma renessanslike terrassaedade, keerulistesse mustritesse pügatud hekkide, labürintide, purskkaevude ja pergolatega, aga see kõik kokku on ikkagi tore ja sümpaatne. Mulle endale tundus, et kui barokkaed nõuab, et inimestel oleks imestusest ja üllatusest ja ehk ka aukartusest silmad kogu aeg suured kui tõllarattad, siis Villandry renessanss-aed oli hoopis… tahaksin öelda et ootamatult ja veidi mõistetamatult kodune. Täis avastamisrõõmu ja mängulusti ja lihtsalt ilusat olemist.

IMG_5099

foto: Olja Fomina

Joonistasin siin ja seal, kus parasjagu toetuspinda leidsin, ning ülejäänud aja uitasin natuke sihitult mööda terrasse ja mõtlesin, milline see kõik veel siis välja näeks, kui ornamentaalne kapsamaa oleks oma täies kesksuvises hiilguses ning ohtrad pergolaid ja müüriservi katvad roniroosid oma täies õieehtes. Mul on nimelt selline tunne, et natukene lämbe suvepäev, kus kõik mõõdutundetult õitseks ja joovastavalt lõhnaks ja iga veesilm ning varjuline pergola tunduks taeva kingitusena, passiks renessanss-aiaga kuidagi hästi kokku.

IMG_5081Mõtisklustele ja uitamiste lõpuks jõudsid lämbe suvepäeva asemel kohale aga esimesed külmad vihmapiisad, mis üha hoogu ja jõudu juurde kogusid ning juhatasid sisse terve ülejäänud päeva vihmahalli olemise.

Nii seisime oma järgmise ekspeditsioonilise pidepunkti, Langeais’ halli kivilossi ukse ees kui trobikond vihmauhutud rändureid. Mõned meist oma keepidega kui värvilised teletupsud, teised vihmavarjudega kui Mary Poppinsid.

Raha tahtsid nad meie käest igal juhul palju ning see tekitas juba esmamuljel üldist tõrksust ja vastumeelsust, mida veelgi võimendas see, kui tuli välja, kuivõrd tilluke lossi juurde kuuluv park tegelikult on. Nii tormaski esimene ebarahul ekipaaž kiirel sammul ees, meie oma vaikselt kulgeva tagaväega otsustasime aga asja rahulikult võtta ning vaadata kõike, mis seal veel vaadata on ja sellest nii palju rõõmu tunda, kui parasjagu välja tuleb. Ja tuli välja küll, sest üsna pea ronisime päris vaimustunult rohmakatel keskaegse tehnoloogiaga kokku nööritud tellingutel ja turnisime hiiglasliku (liibanoni) seedripuu otsa ehitatud puuonnis, kus nägime natuke töllakaid, aga imeliselt nikerdatud malenuppe.

IMG_5176Ja park ise… kahtlemata väga-väga väike, aga kui nüüd päris aus olla, oli see pisut ehk isegi kergenduseks. Kõik oli vihma- ja okaspuulõhnaline ning teeradade ääres sirutusid kõrgustesse punased puusambad (oma peas nimetasin ma nad ebaküpressideks, sest mis võiks olla veel luulelisem, kui punased ebaküpressid hallid vihmas, aga kui asjale ausalt läheneda, võisid nad ka mõned tavalised ebahuvitavad puud olla). Lisaks õitsesid pargiveerel, seal, kus järsud nõlvad allapoole langesid, mingid valged asjad. Peas kummitasid vanaema sõnad, kui ta meile Pangodisse mõnd järjekordset kasvandikku pakub: „Mis lill on, ei tea, aga õitseb ilusti.“

Et kõike ikka täie raha eest näha, läksime edasi lossi siseruume üle kaema. Hiilisime poolkogemata kuskilt kõrvaltuksest sisse ja sattusime hämarale keerdtrepile, mis juhatas pimedatesse tubadesse. Kui alguses oli mul tunne, et me murrame sisse mingitesse väga salajastesse ja keelatud kohtadesse, siis lõpuks tuli ikkagi välja, et hämarus on vajalik keskaegsete seinavaipade ja muu väärtusliku ekspositsiooni kaitsmiseks.

Kogu meie lossiringkäik oli küll natuke kaootiline ja mulle näis, et me olime pidevalt natuke segaduses ja kergekujuliselt eksinud, siis tegelikult oli seal ootamatult tore. Tubade kiviseinad olid kaetud värviliste ja mustrikirevate vaipadega, voodite baldahhiinid ja katted olid natuke pleekinud ning üldse tekkis esimest korda mulje, et ma ei ole mitte muuseumis, vaid kuskilt nurga tagant võiks oma teravaninaliste kingade klõbinal välja astuda mõni karusnahksesse hermeliini riietatud daam ning meid oma magamistoast välja kupatada.

Meie Langeais’ tuur lõppes bussis kõikide oma kottide otsas hunnikus võileiba süües. Siinkohal on ehk paslik anda ka väike kirjeldus sellest, milline oli eluolu ühes üheksale inimesele transporti pakkuvas sõidukis ekspeditsiooni neljandaks päevaks. Nimelt, kui alguses tundus, et ruumi on kõigil isegi üllatavalt palju, siis poeskäikude toel oli vaba põrandapind, mis oli vihmasele päevale kohaselt värvunud porikarva pruuniks, kaetud ühtlaselt erinevate rohkem ja vähem pungil moona- ning prügikottidega.

Lisaks lõhnas kõik hingematvalt seisnud toidu, vihmamärgade riiete ja pori järgi, mida veelgi võimendas asjaolu, et bussi ainsatest ventilaatoritest ei jõudnud tagumistesse sfääridesse suurt midagi. Ja nii, kui me olime viimaks taas kõik oma tavaariga bussi pakitud ning tagumine pink oli taas ära lõigatud kogu ülejäänud maailmas toimuvast, tekkis mul tunne, et tõelisest mustlaselust on meie karavanil tõepoolest puudu vaid see, et üle bussisalongi oleks tõmmatud pesunöör, millel kuivaksid kellegi täpilised susped ja triibulised sokid.

Udused aknad ja üha süvenev õhupuudus suigutasid meie tagapingiseltskonna igal juhul pisut letargiliselt apaatsesse seisundisse. Aeg-ajalt tõmbasin varrukaga üle akna, et näha mööda kihutavaid vaateid Loire’i kallastele laotunud maalilistest küladest, aga kaua sa ikka looduse ja kondenseeruva veeauru vastu võitled. Vandusin alla ja edaspidi oli kogu maastik ühtlaselt udune ja piimavalge.

Õhtu eel tegime vihmases Chinonis kiire tiiru kindluseväravani, kus kuulasime ära ettekande ning seejärel juba lippasimegi tagasi autode poole. Möödaminnes jõudsin vihmavarju serva alt haarata vaateid kitsastele tõusvatele ja laskuvatele tänavatele, mida ääristasid ühelt poolt väikeste õitsvate puhmastega kaetud kivimüürid ja teiselt poolt ronivate visteeriatega kaetud majaseinad.

Kui sõit Chinoni oli olnud letargiline, siis sõit Angers’i möödus juba hüsteeriliselt. Õhupuudus ja lämbe niiskus tegid oma töö ning olukord päädis igal juhul sellega, et tagapink purskus eimillegi peale täiesti meeleheitlikult naerma ning ei suutnud lõpetada isegi siis, kui rinnus juba pistis ja silmadest vett lahmas.

Kui esimesi aknaid natuke praokile lükati ja kõige lohutum vihmasadu lakkas, läks olukord natukene tervemõistuslikumaks ning udused vaated asendusid taas selgematega. Tuhisesime mööda paljanduvatest liivakivikaljudest, neisse sisse tahutud majadest ja nende jalamile laotatud küladest. Kui nägime ühe veinikeldri reklaamsilti, mis suure suuga lubas degusteerimisvõimalust, tegime otsustava peatuse ja läksime asja uurima.

Kõndisime läbi madalate koobaskäikude, mis kaardusid sügavale liivakivikaljudesse, kuni jõudsime pisut ootamatult koobastikku peidetud restoraniruumidesse, kus meile teatati et veini siiski ei saa. Kui tühjade pihkudega tagasiteele pöördusime, jõudsin aga möödaminnes veel märgata suunaviita, mis osutas sügavamale hämaratesse koobastesse ning kuulutas välja, et teekonna lõpus ootab… ööklubi.

Edasine sõit Angers’i möödus sügavalt ebatähelepanuväärselt. Lõpuks õnnelikult kohal ja õnnelikult oma tubades, olime ühest küljest tohutult väsinud, teisest küljest justkui veidi ülevoolavad. Pikka puhkust või enesessesüübimist või päevamuljetamist polnud siiski ette nähtud, sest juba peaaegu kohe pidimegi astuma vastu järjekordsele vaatamisväärsusele.

2014-04-03 22.12.24Lossijalamil kasvavad puud olid värviliste tulede vihus otsekui helendavad ning lossi tornid olid toredad ja triibulised, aga päris tegelikult ja ausalt oli mul sellest kõigest juba kuidagi ükskõik. Ennekõike oli olemine apaatne ja väsinud ja ainus asi, mida hing tegelikult ihkas, oli võimalus end hotellitoas silmnäoli horisontaalasendisse heita. Kui olime ära kuulanud ettekande, mille jooksul mu mõte kippus kogu aeg kuhugi teadmata suunas laiali hajuma, saatsime Sulevi ja Sirle ameeriklastega õhtust sööma ning orienteerusime ülejäänud kamraadidega tagasi hotelli poole. Teele jäid vaated tuledesäras linnale ja mustavale jõele.

Õhtut lõpetasid valge vein, hotellilobby-st kinni püütud wifi ning lõpuks ka see tõotatud ja kauaoodatud horisontaalasend diivanvoodis, mis iga natukenegi äkilisema liigutuse peale tegi nii kaeblikku ja ahastavat häält, et oleks nii mõnelegi professionaalsele nutunaisele silmad ette teinud.

* * *

4. aprill 2014

Hommik. Natuke uimane ja hämar ning, sel hetkel kui ma üritasin end parasjagu jalule saada, täidetud diivanvoodi agooniakarjatustega. Köögitoimkond asus agaralt ametisse ning haaras kõik ülesanded endale enne, kui ma jõudsin adekvaatselt reageerida. Olin siis sedapuhku õndsalt kasutu ning kirjutasin köögilaua nurgal hoopis oma postkaarte.

Edasi juba hommikusöök, hommikutoimetused, hommikupakkimised ja hommikuminek. Enne veel kui vihmahalli taeva all aga oma mustlaskaravaniga teele saime asuda, elasime üle aktsiooni „kadunud toakaart“. Tuba tuhniti läbi, kotisahtlid pöörati pahupidi, taskud katsuti mitmekordselt üle, fuajee põrand käidi põhjaliku pilguga mitu korda üle. Kuniks selgus, et hotelliretseptsioon oli juba meie otsingute algusminutitel kiipkaardi ise üles leidnud.

Hommikuärevus sai seega õnneliku lõpu ning meie ekspeditsioon võis jätkuda. Küll aga tõi viies päev endaga kaasa muutuste tuuled, sest aset leidsid mõningad põhimõttelised ümberkorraldused senistes bussis paika loksunud jõustruktuurides. Jah, nii see on – minu, Olja ja Liisi neli päeva kestnud tagareapõli oli jõudnud lõpule ning meile avanesid seni kättesaamatuks jäänud avarused bussi keskmaal. Sirlemacher rooli ja teele tähtede poole!

IMG_5288Muidugi heljus bussis ikka veel vürtsikas lõhnabukett ning me olime ikka veel oma kottide-kompsude otsas puntras ja hunnikus, aga see kõik oli nii vähetähtis võrreldes sellega, et me polnud enam maailmast nii kohutavalt ära lõigatud. Milline vabadus, milline avarus, millised mittemidagiütlevad vaated ühetaolisele põllumajandusmaastikule!

Nende samade põllumajandusmaastike keskelt leidsimegi oma järgmise sihtpunkti – väikese Rivau nimelise château, millest keegi väga täpselt ei teanud, mida oodata. Kohe peaaegu esimese asjana sattusime kokku kohaliku peretütrega, kelle vanemad olid lossi kaheteist aasta eest ostnud, ning saime lossihoovis kiire ülevaate restaureerimistöödest ja aedadest ja ajaloost. Ja siis juba avastusretkele aeda, kus kõike oli nii palju ja kõik oli nii tohutult ootamatult värskendavalt tobe.

IMG_5260Et üritada ausalt sealset olustikku kuidagi edasi, anda pean ilmselt alustama väikesest sümpaatsest keskajapärasest lossist, mille ümber kogu see hullumeelne maailm püsti on löödud. Tegu iseenesest väga väärika lossiga – müüridega ümbritsetud varjulised sisehoovid, toekad kivimüürid, kõrged katused ja muinasjutulised tornid, millest ühest rippus alla… Rapuntsli pats.

Olgu, kui on mõni printsess torni kinni pandud, mis seal ikka. Suundusime edasi aeda avastama, kui… sattusime tõtt vaatama tohutute roheliste kummikutega, mille keegi hiiglane oli lohakalt keset muruplatsi unustanud. Ja kohe järgmiseks põikasime sake-topsi imiteeriva installatsiooni juurde, mille kohale kummardudes võis näha… volüümika naisterahva paljast taguotsa. Et siis selline aed! Tunne nagu oleks sattunud Isevalitseja aiapeole, kus kõik oli väga ebakindel! Imeline!

IMG_5337Varjuliste puude ja põõsaste all elasid lugematud aiapäkapikud ja tavalised päkapikud ja Lumivalgekese päkapikud ning vaid veidi eemal sattusin tõtt vaatama kümnete puuslikega, kes igaüks ise moodi natuke igavleval moel puutüvedele nõjatusid. Kõndisin läbi Alice’i labürindi ning kohtasin savipottidest ja aiariistadest ehitatud lindusid. Nägin trollikoobast ja puudesalu, kus kõikusid leekivpunased võrkkiiged.

IMG_5407Aiapaviljoni asemel oli teeraja lõppu paigutatud ornamentaalne kamin ning luuderohuga kaetud puutüvede vahel sammusid kehatud punahiiglased. Kõik lõhnas ja õitses ja värviliste põõsaste vahel askeldavad paabulinnud kisendasid nagu korralikud kanad kunagi.

Kindluse siseõuel võttis meid vastu päris pesuehtne lossiromantika viinamarjaväätidesse kasvanud varikatuse ning heledatel liivakivimüüridel ronivate rooside ja luuderohuga. Jahedates siseruumides andsid tooni läikivad kivipõrandad, valgeks lubjatud seinad, tumedad laepalgid, hiiglaslikud tulekolded ja seintele paigutatud jahitrofeed. Kõik tundus väga tõepäraselt keskaegne, kuni silmasin trofeede keskele riputatud klounipead, välisele aknalauale sätitud päikeseprillidega gargoyle’i ning kitsepeaga jahitrofeed, mille kehaks oli pikk valge pulmakleit.

Ringkäigu lõpetuseks seisime kogu oma reisiseltskonnaga lossisaalis ja kuulasime-vaatasime, kuidas meiega paariks päevaks kaasa tulnud Ameerika professor jagas meiega oma sketchbook‘e, kuhu ta igas kohas alati midagi joonistab. Sisuliselt on seega tegu ühe inimese reisipäevikutega, kus sõnade asemel on lõputud erinevas stiilis, erinevas tehnikas ja erinevas täpsusastmes joonistused, iga skits isemoodi karakteri, meeleolu ja tähendusega, igaühega kaasas oma lugu. Inspiratsiooni sain sealt igal juhul kamaluga. Kui nüüd ainult järjepidevus alt ei veaks.

IMG_5682

foto: Olja Fomina

Meie teekond jätkus Chenonceau poole, kulgedes üle pastoraalromantilise maastiku, kus küngaste ja metsatukkade vahelt vilksasid kollased rapsipõllusiilud ning siia-sinna oli laiali poetatud pisikesi kivikirikuid, talusid ja külakesi. Kohale jõudnud, juhatas võimas allee, kus kahel pool tõusid taeva poole heledate tüvedega plataanihiiglased, meid järjekordse edeva château juurde. Ettekannet kuulasin jahedal kivipiirdel istudes ja vaadates, kuidas laisad jõevood lossialustest kaarvõlvidega avadest läbi rullusid.

IMG_5526Ausalt võib vist öelda, et selleks hetkeks hakkasin ma lossidest väga kapitaalselt ära väsima. Aedades tegin vaid väikese ringi, kusjuures regulaarsetest teedest, ümmargustest põõsastest ja edevatest lilleviirgudest hoopis rohkem avaldas mulle muljet väikest aiamajakest kattev õieehtes visteeria. Lossi siseruumidest väärivad ehk mainimist jõge ületav musta-valge ruudulise põrandaga hele galerii ning keldrikorruse võimas köögikompleks lõputute sätendavate vasknõudega. Kõige enam aga ikkagi iga tuba ehtivad võimsad lilleseaded, mis täitsid kogu lossi vaimustava lillelõhnaga ning muutsid iga ruumi pisut helgemaks.

Ülejäänud aja veetsin üsna endassesulgunult joonistades. Nõjatusin jahedale müürile, üritasin seda renessansiaegset edevust pildile püüda ning pakkusin möödakäivatele turistidele väikest tagasihoidlikku vaatemängu. Tagasiteel kohtumispaika põikasin veel läbi rohetavast ja sümpaatselt metsikust parkmetsast ning sinna peidetud väikesest labürindist.

Elanud üle järjekordse (meie reisile juba tavapärasel kombel ebaõnnestunud) katse leida mõni koht, kus keha kinnitada, asusime Bourges’i poole teele. Üle bussi kõlamas väga eklektilise valikuga muusikaplaat, mille Sulev tagapingil valmis kõrvetas, aknast mööda vilksamas Kesk-Prantsusmaa põllumajandusmaastik.

‘Cause somebody stole my car radio.

Õhtuhämaruses jõudsime oma seekordsesse ööbimispaika, võluva nimega Mister Bed-i. Kuna meie vaeste tudengite seltskonna (kelle viimane soe-mitte-hommikusöök oli jäänud esimese päeva kebabiputkasse ning kes kannatasid juba kergekujulise croissanti-mürgituse all) kannatus oli jõudnud katkemispiirile, küpses otsustav otsus võtta ette uus eksirännak, sihtmärgiga leida mõni koht, mis oleks nõus meile söögipoolist pakkuma.

Sirlemacher rooli, näljased autosse, Silveri roosa vein ringile ja teele. Teekonna kõrgpunktiks kahtlemata ringtee, kus me tegime ei rohkem ega vähem kui viis täisringi, sest OljaOlja ei suutnud kaardisegaduste tõttu otsustada, millist mahasõitu valida.

IMAG1781

foto: Gerly Toomeoja

Viimaks siiski võrdlemisi õnnelikult kohal, kõndisime muretul ja kergel sammul piki tuledesäras tänavaid. Meie kohal kõrgus võimas katedraal ning vähemalt mälestustes oli see öö soe ja helge. Hilise kellaaja tõttu polnud võimalik toidukohtade osas just väga valiv olla ning nõnda maabusime selles vaat-et ainsas, mis ei olnud end veel kokku pakkimas. Proovisin kohalikku rüübet, kir-i ning sõin maailma kõige kuivemat veiselihakotletti. Alla läks see katsumus ainult veelonksude toel, aga teate ma isegi ei kurda, sest selleks hetkeks maitses igasugune liha juba peaaegu taevalikult.

Lõpetuseks veel créme brulee ja veel veidi elavat jutuvada. Tagasitee kulges läbi vihmalõhnase hilisöö ning hotellis võttis meid vastu ukse vahele torgatud saabas.

* * *

5. aprill 2014

IMG_5631Uus hommik saabus juba sisse harjutud rutiinis, kus polnud enam aega väsimust tunda ega väheste unetundide üle aru pidada. Saanud hinge alla ühe armetu võileiva, pakkisimegi end juba kokku ja minekule. Esimeseks peatuspaigaks öösel tuledes nähtud Bourges, mis oli hommikuks mattunud paksu uduloori.

IMG_5614Võimas katedraal kui sünge tume siluett, mille servad veidi ähmaste ja laialivalguvatena tihedasse uttu kadusid ning mis mõjus oma massiivsusega selles salapärases hommikus natuke apokalüptiliselt. Viis võimast portaali, karniisiveerelt alla kiikavad veesülitid, gooti kivipits, skulptuurid ja nikerdused. Sees viis hämarat löövi, helendavad vitraažaknad, taevataladena näivad piilarid, kõrgustesse tõusvad võlvid, väikesed võbelevad küünlaleegid ning sammude õrn kaja tohutus kirikusaalis.

Edasi liikus meie mustlasbuss mööda marsruuti, kus iga järgmise pöördega sattusime üha kitsamatele teeradadele, mis looklesid põllulappide vahel ja kadusid kohati helerohetavatesse tunnelitesse, mis olid moodustunud tee kohale kaarduvatest okstest. Ühel künkaharjal sõitsime ootamatult udukardinast päikesepaistelisse kevadhommikusse, kus meid tervitas sinitaevas ja selles muretult ringi sõudvad suvepilved.

Nii jõudsime Sully château juurde suures soojas hommikuilus. Kuulasime müüriveerel jalgu kõlgutades ettekannet, ees avanemas vaade muinasjutulossi taolisele kindlusele ning tagapool laiumas õitsvad pargiaasad.

2014-04-05 12.17.49Varahommikune süngus oli asendunud elust rõkkava keskpäevaga. Vallikraavis lõid kalad lupsu, puudeladvust kostis väsimatut linnulaulu ning laisad putukad tegid õhus peaaegu aegluubis surmasaltosid. Istusin ja kritseldasin lossitorne, lükates aeg-ajalt mõne tiivulise eluka, kes minu tegemisi uudistama oli tulnud, tagasi muru peale.

Nii veetsingi peaaegu kogu aja just täpselt sel ühel müürijupil istudes, tegemata tiiru ei pargis ega lossis sees, aga kui imeline oli vahelduseks kuhugi kiirustamata lihtsalt lasta ajal käest libiseda. Tõmbad vaikselt ja tasakaalukalt pliiatsiga paberile jooni, kissitad päikeselõõsas silmi ja kuulad, kuidas suur kevad suurest lustist kogu maailma rõõmuhõigetega täidab.

Pärast Sullyd oli kerge ja hea olla ning nõnda tundus sõit Fontainebleau’sse kohe iseäranis võluv. Maastik meenutas oma künkakuplite, metsatukkade, lehmakarjamaade ja pisikeste teedega suvealguse Lõuna-Eestit. Pärast väikeseid eksirännakuid parkisime end lõpuks Fontainebleau tagavärva juurde, kust kulgesime läbi tuulise pärastlõuna järjekordse mõõdutundetult hiiglasliku lossi poole.

IMG_5729Sirged puuderead, lõputu palee, üksik taeva taustal välja joonistuv kraana. Kõik oli kahtlemata väga pompöösne ja telgsümmeetriline ja vaatemänguline, aga kõige ilusam oli tegelikult hoopis see, kuidas taevas veepeeglid türkiissiniseks maalis. Viimaks istusime kogu oma ekspeditsiooniseltskonnaga kuulsal sinkavonkalisel hoburaua kujulisel trepil ning lasime päikesel oma põhjamaiselt valgeid ninasid punaseks põletada. Ettekanne kuulatud ja Ameerika professorile oma skitsid ette näidatud, pudenesime kõik natuke ise suunas laiali.

Kuna lossi meid enam sisse ei lastud ja pargis kilomeetrite viisi ringi tormamine ka väga kutsuv ei tundunud, otsustasime hoopis maha istuda ja piknikku pidada. Ja hetkeks oligi kõik äralõpmata idülliline. Jõime siidrit ja sõime juustu, meie ümber olid laiali poetatud väikesed koonusekujuliseks pügatud mütakad ning muru sees õitsesid lõputud kirikakrad.

Siis aga saabus esimene kurjakuulutav märk – väike auto, mis andis murul istuvatele seltskondadele teada, et kohe on käes sulgemisaeg ning tuleks asuda end kokku pakkima. Olime küll arvanud, et meil on veel tunnike aega, aga mis siis ikka. Noogutasime ja hakkasime oma olemist kerge kahetsustundega kokku korjama, kui äkki… teadmata suunast sööstis välja jalgrattur kui põrgukutsar ja kaosekuulutaja.

Igaüks kes vaid sattus ta teele, sai kaela sõimurahe. Mees röökis täiest kõrist ja kihutas ringi kui valla päästetud tornaado, mis üritas oma teelt minema pühkida iga liiga aeglaselt kakerdavat turisti. Kogu olukord tundus halenaljakas, aga et mitte hüsteerilise jalgratta alla jääda, üritasime kiirel sammul oma tagavärava juurde kõndida. Kui meid äkki peatati. Vihast punetava näoga jalgrattur röökis ja viibutas kätt lossi poole.

Mis ta täpselt kõik meile ütles, jääb ilmselt igavesti ajaloosaladuseks, aga minupoolne tõlgendus võiks kõlada umbes nii: „Tagaväravast välja? Mis teil õige arus on? Kuradi turistid, ma ei või. Ei saanud siis kodus Google’ist pilte vaadata? Mis te üldse ronite siia, raisk. Pööbel, matsid, muiduleivasööjad. Närused, kasimatud ja kultuuritud väljamaalased! Laske jalga, tolgused. Esiväravast, te tõhad!“

Ja nii meid meie bussist risti vastupidises suunas karjatatigi… Ikka meie ja teised natuke ehmunud näoga turistid ees ning vihast punetav ja kurja pilguga meie kuklaid põrnitsev rattur taga. Kui meid lõpuks võidukalt väravast välja kupatati, oli esiti nii tobe tunne, et ei osanud kuidagi adekvaatselt reageeridagi.

Parklast, millest enne raevust pulbitseva ratturiga kokku põrkamist, olime kõigest loetud sammude kaugusel, lahutas meid nüüd vähemalt poolteist kilomeetrit. Mis siis muud, kui vapralt teele… Esmalt jalutasime piki lossimüüre, seejärel hiilisime mööda maanteeperve. Pärastlõunapäike kõrvetas nina, mööda tuhisevad autod keerutasid üles heledat tolmu ja selja taga rühkisid veel teisedki õnnetud turistid, kes meiega sarnaselt olid lossivaldustest välja visatud.

Sõit hotelli möödus rännaku üle elanud siidrite ja fotoseeriaga. Esipink tegi pildi keskpingist, misjärel keskpink üritas teha pilti tagapingist, suutes kogemata kadreerida väga võluva dekolteefoto. Ja kõige lõpetuseks suutsime oma pildistamissessiooni suurejoonelise lõppakordi ning kroonijuveelina talletada esipingi auhinnaväärilise fotolavastuse.

Enne veel, kui jõudsime oma tookordsesse ööbimispaika, käisime läbi väiksest Lidlist, mis väärib mainimist vaid seetõttu, et osa meie seltskonnas jäi ostujärjekorras ühe härrasmehe taha, kes valmistus tõenäoliselt maailmalõpuks. Üks kempsupaberi pakk teise järel ja nõnda nii kaua, kuni ta neid enam rohkem ühte torni ei suutnud tõsta. Iseenesest muidugi väga ettenägelik, sest tõsi ta on, et iga niigi halb olukord muutub veel märgatavalt ebameeldivamaks, kui kempsupaber otsa saab. Nii on ehk isegi lohutav teada, et maailm võib küll apokalüptilistes leekides põleda, mäestikud võivad variseda ning tulvaveed lüüa lainetena üle tervete linnade, aga vähemalt oma hella taguotsa saab ikka veel pühkida paberiga, mis on pehme kui udusulg, valge kui langevad lumeräitsakad ning lõhnav kui toomingaõis maikuuöös.

Kui kempsupaberihärrasmees lõpuks võiduka naeratuse saatel oma saaki autosse hakkas laadima, said ka meie mitte nii võiduka olemisega kaasteelised lõpuks tulema.

Väike Meluni linnakese hotell, kuhu me seejärel maandusime, oli samasugune nagu esimestel öödel. Toad kitsukesed, ülemine nari äärmiselt klaustrofoobiline ja toauste taga koridoride asemel avatud käiguteed. Seekord me isegi ei üritanud õhtusöögiotsinguile minna ning selle asemel avati mitmel rindel seltskondlikud jutuklubid. Kes sees, kes väljas, kes siidri, kes veiniga. Kui hilisel tunnil lõpuks ilmnes, et daamidele polegi piiritust pakkuda, siis läksime Piretiga siiski ära magama.

* * *

“Mis see on,” küsis Margarita nõrgalt. “Kas viin?” “Kuninganna!” hüüatas Peemot. “Kes siis daamile viina pakub,” kähises ta nördinult. “See on puhas piiritus!”

* * *

6. aprill 2014

Pärast peaaegu ootamatult pikka ööund võttis meid vastu uus helge päev, mille juhatas sisse… pea ära löömise kolksatus ja sellele järgnenud siiras ning hingestatud ropendamine. Jah, verejanulised narid olid taas nõudnud sisse oma igapäevase ohvrianni – ilmsüüta tudengi peamuhu.

Ohver narijumalustele toodud, kulges ülejäänud hommik ilma suuremate vigastuste või hädadeta. Väljas valitses vastpuhkenud lehtede järgi lõhnav jahe hommikuvärskus ning kui veel sai väikesest äbarikust plasttopsist kohvi rüübata, muutus olemine kohe päris rõõmsaks ja rõõsaks. Asjade kokku pakkimine läks nobedalt ja üsna pea istusin bussisfääride esipingil, kuhu endine tagareakomando viimase päeva puhul oli ülendatud.

IMG_5759Ekspeditsiooni järgmiseks sihtpunktiks Vaux-le-Vicomte, milleni juhatav edev plataanialle juba kaugelt üle rohetavate väljade kätte paistis. Kohale jõudnud, leidsime eest täiesti inimtühja parkimisplatsi. Ei mingeid tunglevaid inimmasse, ei mingeid hiiglaslikke turistibusse, ainult vaikus ning natuke unine pühapäevahommik, milles sättisime end aiamüüri äärde ritta ning kuulasime, kuidas Louis XIV rahandusminister Foquet suutis astuda kolossaalselt tohutusse ämbrisse.

Kui kord juba oled riigiametnik, kes töötab kapriisse ja suurushullustuse all kannatava valitseja heaks, võiks ju olla nii palju oidu peas, et mitte endale riigi rahade eest ehitada uhkemat lossi kui kuningal endal, aga ei. Foquet’le nii palju tervet talupojamõistust polnud antud – suurejooneline barokkpalee ehitati valmis ja Le Nôtre’l lasti rajada aiad mistaolisi veel kuskil Prantsusmaal ei leidunud.

Kui aga Louis XIV kompleksi avamispidustustel kõike seda uhkust ja edevust nägi, läks ta kadedusest mitte isegi roheliseks vaid ilmselt päris ärritunult punakaslillaks. Foquet lendas oma ülejäänud eluks vangikongi, Vaux-le-Vicomte konfiskeeriti ja jäeti lagunema ning häbistatud tige kuningas pöördus Foquet’ heaks töötanud arhitektide poole ning käskis neil rajada palee ja aiad, millest uhkemat ega suuremat ei suudaks keegi endale iial lubada. Miks see kogu maailma hiilgavaim palee pidi just soosse rajatama, ei oska ma kommenteerida, aga igal juhul just kogu selle tramburai tulemusena Versailles sündiski.

IMG_5854Seda tuleb aga öelda, et punnitas Louis XIV palju ta punnitas, aga ütleksin, et tegelikkuses tal siiski ei õnnestunud Foquet’d üle trumbata. Või olgu, suuruses ja hullumeelsuses küll, aga mis puutub arhitektuurilisse üldilmesse, on Vaux-le-Vicomte Versailles’t igal juhul peajagu üle.

Nii avaneski meile sepistatud raudvärava vahelt vaade halliseguste pilvede taustal kõrguvale elegantsele lossile. Kompaktne ja proportsionaalne ja ilus oma edevas lihtsuses. Seistes aiapoolse fassaadi juures, hakkasid mängima Le Nôtre poolt kavandatud keskteljeline sümmeetria ning tõusvate ja laskuvate terrassipindadega saavutatud ruumipetted ja illusioonid, mis visuaalselt vahemaid lühendasid ning mõned elemendid esimese hooga nähtamatuks jätsid.

Suuna võtsime kõik aia kesktelje lõpusihti markeeriva Heraklese kolossi poole, mis kaugelt tundub väikese ja lähedalasuvana, kuid kuhu jalutamine on tegelikult paras ettevõtmine. Eriti arvestades seda, et kõige alumisel kõrgustasandil laiutab ristipidi jalus ees pikk kanal, millest saab mööda vaid üht või teistpidi ringiga.

Kõik oli aga nii võluvalt inimtühi ning avar ja suurejooneline, et kui lõpuks kõik Heraklese juures laiuvale muruplatsile jõudsime, olime Vaux-le-Vicomte’ist vist küll päris sillas. Seda selle sõna otseses mõttes, sest suur tühi väli inspireeris hüppepilte ning teisi jõu- ja ilunumbreid nagu silla viskamine, hundirattad või niisama õndsal ilmel murul lebamine.

DSC06324

foto: Sulev Nurme

Sillad visatud ja nägu naerul, istusin jahedale kivipingile ning skitseerisin ees laiuvaid terrasse ning taamal kõrguvat château’d.

Tagasi bussis viis kole kiirtee meid maalilistele väikelinnatänavatele, kus keset ebaõnnestunud katset külgboksi tagurdada, tormas äkki bussi poole terve kihav parv värvilisi ja närvilisi rulluisutajaid. Õnneks ükski neist päris vastu klaasi ei lennanud, aga palju just puudu ei jäänud. Et parvlevate sportlaste eest põgeneda, sõitsime kvartalisisestele tänavatele, kus õitsesid täies ehtes roosad mandlipuud.

Pärast lühikest jalutuskäiku, mis möödus edevatest eramajadest ja nende ilusatest aedadest, jõudsime Sceaux parki, mis kihas toredast elavast melust. See, et sinna oli maha potsatatud järjekordne väike palee, mille ümber oli pargi kavandanud järjekordselt Le Nôtre, ei olnud üldse peamine ega oluline. Meelde jäi ikkagi see, kuidas sajad inimesed seal elust ja pühapäevast rõõmu tundsid.

Kõikjal olid jalutajad ja piknikupidajad, muruplatsidel mängiti petanki ja sulgpalli, istuti ja logeleti ja aeti juttu. Kui olime ise pargile väikese tiiru peale teinud – nähes teel tigedat luike, mõnusalt võpsikulist pargisoppi ja kõrget veekaskaadi – istusime samuti murule. Joonistasin inimesi ja parki ja kellukat, kuniks vihmasabin meid minekule peletas.

Ja nii jõudiski kätte meie ekspeditsiooni eksirännakute osa lõpp ning järgmise sihina ootas meid juba Pariis. Sõit osutus muidugi ootuspäraselt agooniliseks ja nii kulges meie tee (esmalt bensiinijaama, seejärel juba esimese üürikorteri otsinguil) lõputus punase fooritsükli laines. Aknast vilksasid mööda Pariisi bulvarid ning kõrged prantsuse rõdude ja ronitaimedega kortermajad, kuni viimaks ühel kitsal tänavanurgal peatusime. Väike õnnelikult lõppenud segadus üle elatud, lasime esimese korteri seltskonnal end maha laadida ning võtmetega teele minna.

Sellele järgnes aga üha närvilisemaks muutuv tiirutamine ümber kvartali, kuhu ühestki suunast sisse ei saanud keerata. Elanud üle peaaegu-avarii, mille järel süda veel tükk aega puperdas, seisime äkki kaheksa inimese kompsudega viiekesi tänavanurgal. Umbkaudne aimdus, kuhu liikuma peame, meil oli, aga see, kas olukord ka õnnelikult laheneb, oli kõik natuke segane.

Kahe kohvri ja õige mitme õla-, selja- ja kilekoti all vaarudes ei jõudnud ümbrusest suurt midagi tähele panna. Oli raske ja natuke palav, kitsad tänavad täis asist saginat. Viimaks peatusime ühel väikesel paduprantslaslikul jalakäijate tänaval sügavalt potisinise ukse ees ning jätkasime oma seiklust telefoni teel edastatud juhiste interpreteerimisega.

IMG_6032Välisuksest saime sisse maailma kõige kitsamasse töölismaailma hõnguga hämarasse trepikotta. Katse segasevõitu juhiseid õigesti tõlgendada lõppes viimaks edukalt, kui ma käsikaudu kobades suundusin kitsast keerdtrepist üles, et seal õnne katsuda. Kolmandalt korruselt leidsimegi oma tõotatud ukse ja lubatud karbikese koos võtmega.

Meid võttis vastu väike korter, mille kõrgete lagede alla olid paigutatud magamislavatsid, seinte peale kleebitud fotod Eiffeli tornist ning millest pidi järgnevaks kolmeks päevaks saama meie kindel pelgupaik. Enne veel kui aga saime oma sõbralikust kodukorterist rõõmu tunda, tuli kõik välisukse juurde hunnikusse kuhjatud kimpsud-kompsud vinnata mööda kitsaid järske treppe kahe korruse jagu kõrgemale. Julgen arvata, et need ohtrad sinikad, mis ma pärast oma käsivartelt leidsin, pärinesid ilmselt just sellest esiemade väärilisest vägiteost.

IMG_6037Lõpuks vaarusime natuke läbi klopitult aga siiski elusalt sisse, jagasime end magamiskohtade vahel laiali, uurisime läbi kõik, mis seal läbi uurida oli, kõõlusime aknast välja, et vaadet näha ning võtsime viimaks väsinult aega selle jaoks, et ometi kord hetke hinge tõmmata. Kuulasime muusikat, jõime siidrit ja sättisime asju oma käe järgi. Kui sai selgeks, et rendiautode tagastamiskomando veel nii pea tagasi ei jõua, otsustasime minna õhtust Pariisi avastama.

Niipea kui välja tänavale astusin, tekkis kuidagi tuttav ja kummalisel kombel kodune tunne. Muidugi polnud kõik juulikuiselt lämbe ja südasuvine nagu sel viimasel korral, mil ma Pariisis käisin, aga öö oli seal soe, tänavate ääres kõrgusid heledatüvelised plataanialleed, linnatuled võbelesid soojade valgustäppidena Seine’i veepeeglil ning Eiffeli torn ja Invaliidide kiriku kuppel särasid tumeda taeva taustal heledalt vastu. Nostalgiline ja tore.

IMG_6058Tagasiteel haarasime väikesest söögikohast toidupoolist kaasa ning kõndisime tagasi oma potisinise ukse juurde. Väsinud, aga ikkagi elevil, sõin oma sooja mozzarella, singi ja päikesekuivatatud tomatitega pitsalõiku ning jõin kõrvale jahedat valget veini.

Kuigi õhtu oli juba ööks veerenud, polnud meie autorendi-ekpaaž ikka veel naasnud ning järelepärimiste järel selgus, et neil läheb kohale jõudmisega veel aega. Kuna mul oli niikuinii veel tegemist ning Kadri, kes algselt pidi meie kadunud kamraade sisse laskma, hakkas juba magama jääma, lubasin selle vastutusrikka ülesande enda peale võtta. Kirjutasin päevamuljetest märksõnu üles, lõpetasin suure klirinaga ühe klaaspokaali maise elutee ning vaatasin, kuidas korter vaikselt unele suikus. Hämarusest ja ootamisest sündis kell 2:27 kiire ööimpressioon sassis voodist.

Öökondajatele trepikojas tuli põlema pandud, uks avatud ning juhtnöörid jagatud, maadlesin veel välisukse lukku keeramise spetsiifikaga ning ronisin seejärel kõigiti väsinult oma magamisasemele. Isegi allkorruse summutatud kolinad ja saginad ei seganud, magama jäin praktiliselt koheselt, kui pea patja puudutas.

* * *

7. aprill 2014

Hommik oli ootuspäraselt unine ja uimane. Olukord muutus siiski hea mitme pügala võrra ärksamaks niipea, kui kööginurgas omaette susisev kohvimasin täitis kogu elamise kohvilõhnadega. Pestud, kustud, kammitud ootas meid hommikujahe Pariis.

Lühikese jalutuskäigu järel jõudsime Cité saarele, kus närvilise ja kärarikka inimmere seest tõusis ülespoole Notre Dame’i kirik. Aga tee mis tahad, tõeliste gootikaajastu hiiglaste, Chartres’i ja Bourges’i järel tundub Jumalaema kirik väikese ja üsna ebahuvitava külakirikuna. Kena küll, aga tegelikkuses siiski ei midagi erilist, välja arvatud ehk see, et kõik kirikut ümbritsevad kirsipuud olid täies roosas õieehtes.

IMG_6122Ettekanne ära kuulatud ja uus kokkusaamiskoht kokku lepitud, tegime tiiru ladina kvartali väikestel kitsukestel tänavatel, kus prantsuse rõdude küljes rippusid lopsakalt õitsvate taimedega täidetud lillekastid ning heljus pagaripoodidest välja imbuvat saialõhna. Ühe kortermaja katusekorruse aknal nägime vuntsidega papit, kes oma õitsvate mungalillede vahelt välja vaatas ning kaugel allpool ringi askeldavat linnasaginat jälgis.

SAM_6011

foto: Gerly Toomeoja

Enne veel kui tagasi Seine’i äärde jõudsime, põikasime sisse ühte nurgapealsesse kohvikusse. Varustatud kohvi ja baguette’iga, seisin seejärel väljas väikese laua taga ja tundsin, et olen omadega kuidagi väga Pariisis. See tunne süvenes veelgi, kui nägime jõe ääres äraütlemata sümpaatset habemikku vanahärrat joonistamas. Seine’il seisid reas väikesed laevad ning kaldaäärdne kõnnitee oli täis väikeseid turismiputkasid, kus müüdi lõputuid rohkem ja vähem sätendavaid Eiffeli torne, kõikvõimalikke vidinaid, millele oli peale löödud Chat Noir’i plakatipilte ning lugematuid fotosid vanast Pariisist. Nii toredaid antikvariaadilette kui eelmisest korrast mäletasin, esimese hooga ette ei jäänud, nii et Asterix jäi sedapuhku ostmata.

IMG_6132Kõndinud veel mööda Louvre’ist ja selle esist väljakut katvast tunglevast inimmerest, olimegi otsapidi Tuileries’i aias, kus tõstsime toolid ringi ja sättisime end ettekannet kuulama. Kogu park oli täidetud roosas õitevahus juudapuude, täies õieehtes tulbilaikudega ning täies ülbuses künnivarestega, kes sättisid end skulptuuridele pähe ning piidlesid uudishimulikult enda ümber toimuvat. Päike lõõskas ja tuuleiilid keerutasid tolmu üles, tekitades väikeseid lokaalseid liivatorme.

Ülejäänud päevaplaanide osas oli igaühel vaba valik teha seda, mida hing ihkab. Kes Eiffeli torni poole ajama, kes kuhugi parki. Mina olin iseenda jaoks otsustanud, et ei taha end vaatamisväärsustega ära tappa ning hoopis meeldivam oleks niisama päev otsa rahulikus tempos mööda Pariisi kulgeda.

Seda, kas mul on see plaan lõppude lõpuks läks korda või mitte, ei suuda ma isegi takkajärge paika panna, sest kuigi ma olin õhtuks äraütlemata lõpnud, siis suurema osa ajast ma tegelikult ju tõesti kulgesin. Esmalt röögatult kallis kohv väikeses punases kohvikus, seejärel kiire kõrvalepõige Palais Royali juurde ning edasi juba lõunasöök Hippopotamuse nimelises restoranis. Kuna mu käekotis loksus ikka veel kaasa pool hommikusest baguette’ist, tundus totter mingit uut sööki osta ning nõnda piirduski minu sügavalt dekadentlik lõuna ainult roosa veiniga.

Lauast püsti tõustes sai muidugi selgeks, et mu kõht oli siiski olnud tühjem, kui ma alguses arvanud olin. Kõnnak oli tavapärasest natuke kergem ja maailm veidi hägusem. Pariis tavapäraselt suur ja asine ning täis elevust ja sagimist. Teekond jätkusid piki kuumavaid ja tolmuseid suurlinnatänavaid, mööda täiesti arulagedast Pompidou keskusest ja selle kõrval aset leidvast tänavatantsu etteastest. Põikasime veel sisse imekiitsukesse poodi ning seejärel leidsime end juba Vosges’i väljakult, kus iga muruplatsi ehtisid keelavad sildid, mis kadusid otsapidi murul lebavate inimeste keskele päris ära. Rahvas murule! Süsteemi ja pargivahtide vastu!

Voluudid ja frontoon, arutelud maast ja ilmast ja maastikuarhitektuurist ja soorollidest, sekka natuke liivatorme. Kui end taas püsti vinnasime, terendas järgmise sihtpunktina ees Promenade Plantée – endise raudteekoridori peale ehitatud lineaarne park. Kõndisime mööda kõrgetest hoonetest ääristatud tänavaid, mis olid täis linnakära ja automüra, kui äkki juhatas väike trepp ülespoole. Ja ootamatult seisin väikeses kitsas pargikoridoris, kus kasvasid lopsakad taimed ning mis oli kui kiitsuke roheline oaas kõrgel tänavate kohal.

IMG_6261Kõikjal ümberringi õied ja värvid ja vaated majade viiendatele korrustele ning katustele laiali pillutatud korstnapiipudele. Mina olin sellest kõigest igatahes parasjagu lummatud. Midagi nii väga erilist seal ju tegelikult polnudki, aga pärast neid lõputuid ja otsatuid ja ääretuid koonuseks pügatud jugapuid või pallideks vormitud pukspuid oli see kõik kuidagi värskendav ja tore.

IMG_6266Kui pikalt me seal täpselt jalutasime, ei oskagi öelda, aga nii pea kui pargiplatvormilt alla ronisime, olime jälle kesk’ tolmust ja lärmakat linna. Sihiks Bercy park, teel ees ebaõdusalt suured tänavad ning raudteesilla alune kõle kõnnitee. Kui kõrgete kortermajade vahelt äkki park välja hüppas, jõudsin juba rõõmustada selle üle, et kohe avaneb mul võimalus end murule pikali heita ning väsinud jalgu puhata. Nagu aga paljud ilusad unistused, jäi seegi vaid kättesaamatuks soovunelmaks.

Olime just jõudnud parki sisse astuda ning liikuda kohta, kus ühtegi varjualust lähemas ümbruses polnud leida, kui jäime korraliku paduvihma kätte. Edasine sündmuste käik toimus väga kiirelt ja operatiivselt. Kui selgus, et Kristiinal ja Silveril on kaks vihmakeepi, ei lastud neil neisse mitte sisse pugeda, vaid tõsteti ühiste kätepaaride toel keebid meie peade kohale üheks suureks telgiks. Seisime seal kõik pead-jalad koos ühes sõbralikus puntras. Paduvihm sabistas vastu kile ning tekitas teerajale lompe ja väikeseid vulisevaid ojakesi, taevast lõi välku ja müristas ning kogu olukord oli elurõõmsalt tobe.

Kui vihmavalang viimaks üle läks, otsustasime hoolimata veidi niiskest olemisest pargis tiir teha. Iga sammuga ma natuke lirtsusin, aga vähemalt oli õhk soe, kõik lõhnas vihma järgi ning park oli kena. Nägime küngast, mille nõlvadel looklesid põõsastikku kaduvad teerajad ning kaardus sildasid, mis juhatasid üle pargiala poolitava sõidutee. Lisaks õitsesid seal päris elus pojengid.

Tagasitee oli ennekõike ikkagi vaevaline – väsinud, näljane ja natuke kaootiline. Kui lõpuks kokku lepitud kohtumispaika jõudsime, vajusime väsinult pinkidele ning jäime teise ekipaaži saabumist ootama. Õhus heljus tundmata päritolu kloorihõngu.

Ootasime ja ootasime, õhtu oli muutunud tuuliseks ja jahedaks. Ühel hetkel koukis Sulev välja oma suupilli ning mängis meile ette ühe polka, mille järgi õhtutaeva all ja vihmahõnguses tuules peaaegu edukalt ka tantsida õnnestus. Reinlenderiga läks asi natuke konarlikumalt, aga mis sellest ikka. Põsed õhetasid ja nägu kiskus vägisi naerule ja üleüldse on hädatarvilik, et ma terve mõistuse säilitamiseks aeg-ajalt natuke laulda või tantsida saaksin.

Varsti jõudis kohale ka teine seltskond ning kunagisest hommikuomleti ideest kannustatuna, üritasime leida kedagi, kes oleks nõus kiirelt poest läbi jooksma. Lõpuks võtsid Olja ja Silver selle taaga vapralt enda kanda, naastes poest viie kuiva siidri asemel seitsme magusa pluss veel kahega. Munad veel ka lisaks. Need, mida kanad teevad.

Sellise lustlikult kolksuva ja purunemisohtliku kandamiga läksime kõik koos suures üksmeeles otsima õhtusöögikohta. Trügisime viimaks sisse ühte sümpaatsesse nurgapealsesse restorani, kus meie seltskonna suurus pani kelnerid hetkeks kukalt kratsima. Seejärel suunati meid väikesesse kinnisesse klaasiruumi, kus huugas gaasisoojendaja ning kus meil oli küll üsna kitsas, aga see-eest väga omaette olemine.

SAM_6568

foto: Gerly Toomeoja

Sibulasupp ja mustsõstra kir. Lisaks saime maitsta karpe Sulevi hiiglaslikust austripotist. Kitsaid olusid trotsides leidis sealsamas aset ka ühine skitsivaatlus, kus kõigi sketšbuukid ringi käisid ning igaüks võis visata pilgu peale sellele, mida teised reisi jooksul üles on jõudnud kribada. Sai jagada julgustavad näpunäiteid või kommenteerida oma lemmikuid ja tegelikult arvan ma ikkagi, et selline ühisvaatlus on kõigist võimalikest variantidest kõige inspireerivam ja toredam.

Õhtu tsitaat pärineb Sirlelt, kes samal ajal, kui ülejäänud olid ninapidi süvenenud üksteise joonistustesse, uuris hoopis menüüd ning poetas omette mokaotsast: „Siin pole mitte midagi huvitavat.“ Järgnes hetkeline üllatunud vaikus, mispeale tõusid kõigi lähedalistujate pilgud, et vaadata, kelle joonistused nüüd küll nii hävitava hinnangu osaliseks said.

Kõige lõpetuseks jõudis ööhakul kohale ka suur kevadtorm, mis logistas meie klaasruumi seinu ning peksles tugeva valanguna vastu katust. Tagasitee korteritesse kulges läbi vihmamärgade tänavate ning enam-vähem niipea, kui ma tuppa jõudsin, tundsin, kuidas suur uni ja väsimus tahtsid mind jalust üsna vägivaldselt otse maha niita.

Teised mängisid veel seltskondlikult taidlemis-aliast, mina, kes ma seltskonnamänge üldiselt niikuinii väga ei armasta, istusin väikese unise pidurina nurgas ja üritasin enne täielikku langemist veel kiirelt päevamuljeid üles tähendada. Kaks sõna suutsin siiski ära arvata – Sulevi vilistamise järgi Kessu ning Silveri jõu- ja ilunumbrite peale kuukulguri. Me sööme koos, meil maitseb maasikamoos!

* * *

8. aprill 2014

Hommikul avastasin, et Piret, kellega koos me üht ülemistest lavatsitest okupeerisime, oli langenud uinuva kaunitarina magama otse tekkide peale. Vaikselt ajasid rohkem ja vähem sagris inimesed end laialt haigutades üles ning korter täitus taas kohvilõhnadega. Lõpetuseks sõime vahetult enne minekut kõik veel Sulevi väga padukunstipäraselt tomati ja soolapulkadega serveeritud omletti. Tõelisest gurmeekogemusest jäi puudu vaid kahe kolmandiku võrra väiksem ports ning petersellioks.

Potisinisest uksest välja astudes sain vastu vahtimist ootamatult ebameeldiva rõske jahedusega. Tegin sealsamas kannapöörde ja tormasin veel trepist üles, et pista kotti vihmavari ning kerida endale ümber suur ja paksem sall, aga ega sellestki palju kasu polnud. Külm tuul tegi olemise kõhedaks ja lennutas juukseid silma ning eelmise päeva suvesoojusest polnud enam midagi alles.

DSC06578

foto: Sulev Nurme

Läbi selle arktilise hommiku sõitsime metrooga Luxembourgi aedadesse, kus oli veel iseäranis külm. Päike oli küll pilvede vahelt välja tulnud ning soojades toonides tulbid andsid parima, et elu eest õitseda, aga ei päästnud ei üks ega teine meid külmetamisest. Meie kannatuste karika viimseks piisaks oli see kui parasjagu siis, kui Gerly tahtis alustada ettekandega, otsustas üks aednik just täpselt seda ainumast mururiba, mis otse meie kõrvale jäi, niitma asuda. Põrin ja mürin ja kolin ja külm.

IMG_6354Nii jäigi mul Luxembourgi aedadest väga lünklik ja külmakange mulje. Kui eelmisest korrast mäletasin rahvast pungil elurõõmsat linnaparki, kus kõik lõhnas suurest suvesoojusest, siis nüüd tundus kõik tuuline ja inimtühi. Medicite purskkaev ei töötanud ning palee kõrval pügasid asised aednikud joon- ja mõõdulaudade järgi väikeseid pukspuubordüüre.

Kui taas metroo poole liikusime, sattusime mööduma parki ümbritsevale sepisaiale püsti pandud fotonäitusest, mis kujutas I maailmasõja lahingupaiku maaliliste loodusfotodena. Esteetilisest ja visuaalsest küljest tõesti ilus, aga sealjuures ka kuidagi sünge. Rohtu kasvanud kaevikud, roostetavad kiivrid noores rohetavas metsas, õitsvate põllulilledega täidetud pommikraatrid.

Järgmiseks sihtmärgiks meie teel oli Villette’i park. Metrooga jõudsime õnnelikult õigesse kohta, aga kuidagi suutsime jälle kulutada arutult palju aega toidu otsimisele, mis lõppes ikkagi nii, et ma järasin sealsamas pargiesisel pingil odavat sooja paninit.

Park ise aga oli… lahe on ehk paslik sõna. Küll nüüdseks juba natuke kulunud ja väsinud, aga ikkagi lahe oma ootamatuses ja uudsuses. Kõndisime läbi bambusaiast, mis sahises ja sabises, möödusime hiiglaslikust kummuli läinud jalgratast kujutavast skulptuurist ning nägime rohetavate puude vahele pikitud puna-punaseid õhuliste kuupjate mahtudega paviljone. Lisaks hüppasime hüppelatakatel ja keerlesime keerulatakatel ning täiuslikust õnnest jäid puudu ainult korralikud kiiged.

IMG_6460Kõige suuremat muljet avaldas mulle aga siiski määratu suur peegelkera. Kaugelt vaadates näisid selle pinnalt vastu peegelduvad pilved kui mandrid ning sinitaevas kui ookean ja nii tekkis tunne, nagu oleks maakera ise end keset Villette’i parki maha potsatanud. Nii suur ja sinine ja nii otsatult ning võluvalt futuristlik.

Ja seejärel juba võtsingi kindlal sammul suuna metroo poole, et kesklinnas Marvega kokku saada. Üksinda metroos sõites polnud mul targemat teha, kui jälgisin inimeksponaate selles suures kirevas inimloomaaias. Kilavate silmadega pealetükkivad kerjajad, kallites ülikondades tööinimesed, noored päevavargad, mustad värvilistes hõlstides mehed, suurte kohvritega segaduses turistid ja kõik need teised lõputud tüübid selles lõputus inimmeres, mis igal minutil tohutul kiirusel läbi Pariisi allmaailma sööstab.

Maa-alt tagasi välja saamine oli igal juhul ikkagi kergendus. Isegi see, et ma päris täpselt aru ei saanud, mis pidi ma Cité saare peal paiknen, ei osutunud suuremaks probleemiks peale selle, et ma kvartalile ebavajaliku tiiru peale tegin ning pidin end lõpuks mingisuguse lillelaada vahelt läbi pressima. Mõne aja pärast istusin siiski õnnelikult Notre Dame’i ees Charlemagne’i monumendi jalamil tuulevarjus ja päikeselaigus.

Kui rahvasummast Marve üles leidsin, läksime väikesesse tänavakohvikusse kohvi ja teed jooma ning ilmaasju arutama. Seejärel jalutasime läbi ladina kvartali bussipeatuse poole. Ikka mööda turulettidest ning väikestest poodidest, millest igaüks oli isemoodi kirevavärviline ning mis üheskoos tekitasid kortermajade esimestele korrustele kaootilisi vikerkaari. Jalutuskäigu kõrvalt tegi Marve mulle pisikest privaatekskursiooni, osutades muuhulgas kohvikule, kus nad ülikooliajal aega veetsid või tänavale, kus ta tavatses elada.

Bussisõit Monmartre’i poole kulges läbi päikselise pärastlõuna. Buss oli vaikne ja puhas, pinkidel istusid pariislannad, kelle poekottidest paistsid baguette’id või kes omaette olid süvenenud raamatusse. Akendest õitsvat ja helerohetavat Pariisi vaadates oli tunne, nagu jälgiksin mõnd idüllilist prantsuse filmi. Kontrast lärmaka ja närvilise metrooga oli igal juhul tohutu.

Montmartre’i jalamil kinnitasin Marvele, et ma sugugi ei plaani ära eksida ning säästsin ta seeläbi mäkke ronimisest. Seejärel suundusin ise reipalt treppide poole. Iga sammuga üha kõrgemalt Pariisi kohale, kuniks mulle avanesid üle kortermajade katuste vaated allpool laiuvale linnale. Ja siis tuli muidugi välja, et tervelt sama palju treppi on mul alles ees.

IMG_6502Kui olin end viimaks kiirel sammul kõigist neist musttuhandest astmest üles vedanud, võtsid mind vastu tänavamuusikute reibas kitarrimäng, barettide kontsentratsiooni suur kasv ning iseäranis kitsad tõusvad ja laskuvad tänavad.

Sacre Cœur’i ees terrassidel taaskohtusin oma külmakangete ja külmasiniste ja külmavõetud kaaslastega. Kõik koos läksime kirikusse, kus vähemalt tuul ei lõõtsunud, aga mis nii üldiselt mulle väga suurt muljet ei avaldanud. Valge ja helge ja kuplitega, aga laemaalingutel nägi Jeesus minu meelest küll natukene liiga töllakas välja.

Taas tuulistel tänavatel, oli üldsihiks leida koht, kus teed juua. Kuna aga teele jäid ette lõputud väikesed turistipoed, oli meie liikumiskiirus tuntavalt piiratud. Minul oli rahast selleks hetkeks juba kahju hakanud, aga osa seltskonnast siiski kaotasime poemüüjatest sireenide kutsungile. Nii möödaminnes ostis külmetav Sirle endale paduroosa bareti ning külmetav Sulev sai kaela minu väga lillelise salli. Seejärel istusime maha ühte õnnetusse kohvikusse ja jäime oma kadunud kaaslasi ootama.

Hämmastaval kombel ei rääkinud kohvikupidaja korralikult ei inglise ega prantsuse keelt ning mõiste iiri kohv oli nende jaoks ennekuulmatu ja tundmatu. Nii toodigi Sulevi ette esmalt väike kruusitäis espressot ning klaas, kus oli kohviga umbes samas suurusjärgus viskit.

Do you have Irish coffee?“ What?“ Coffee and whiskey…?“ Coffee and whiskey, yes!“

Kui minu roheline tee oli parasjagu otsa saanud, jõudsid pärale ka end poodide käest viimaks vabaks võidelnud kaaskannatajad. Jalutasime mööda kitsukesi tänavaid edasi, kuniks ronisime kõrvaltreppe mööda paari terrassi võrra allapoole. Aidanud veel ühe ratastoolis prantsuse vanadaami tagasi koju, seadsime end Montmartre’i nõlvadel ühe kortermaja ukse ees sisse. Vein ja siider ja palju häid mõtteid.

IMG_6525Ja siis juba oligi aeg alustada igaõhtuse eksirännakuga, mis enamasti oli jätnud meid tühjade kõhtudega, aga millest me ikka iga kord õhtusööki lootsime. Siit-sealt avanesid piki tõusvaid ja langevaid tänavaid maalilised vaated päikeseloojangukarva õhtule. Söögikohta me Montmartre’ilt siiski ei leidnud, küll aga ühe kohviku, kus meie kempsukülastuse peale oleksid ettekandjad peaaegu südamerabanduse saanud.

Tühja kõhu kutsele vastates liikusime metrooga tagasi kesklinna, kus lõpuks maandusime väikeses mõnushubases restoranis. Sõime Oljaga üsna nukralt vett ja saia, kuniks teised oma suppe lõpetasid. Ja siis äkki toodi meile kahe peale pool kana, terve liuatäis ahjukartuleid ning kausitäis värsket salatit. Milline toit ja veel kui palju! Kurva tõsiasjana muidugi selgus, et kui poolteist nädalat toiduda praktiliselt ainult croissant’idest, saab kõht juba esimesest kahest kartulist kahetsusväärselt täis.

Õhtu kulges paari lonksu konjaki toel elurõõmsalt läbi külma tuule edasi meie potisinise koduukse poole. Võtsime teise korteri rahva südamlikult vastu, kõik olid end just mugavalt sisse sättinud ning jutt oli just hoogu sisse saamas, kui äkki kadus maa jalge alt põhjatutesse sügavikesse. Ehk proosalisema seletusena otsustas väike diivan väga demonstratiivselt oma maise elutee lõpetada.

Järgnesid hämarad teod ja mahavaikitud öine remont, mille eesmärgiks oli meie laastamistöö tagajärjed peita ning likvideerida. Kui alguses käis läbi mõte pooleks murdunud puujupi alla lihtsalt raamatuid ladustada, siis tegelikult kraamiti välja universaaltööriist ning läks suuremaks kruvimiseks. Kusjuures tegelikult julgeksin öelda, et lõpuks sai see seni peaasjalikult usu, armastuse ja lootuse toel püsinud diivan isegi natuke tõhusamalt kokku lapitud.

Siidrit, veini, lõpetuseks lahtunud õlut. Nii see öö edasi veeres. Klaasike täida end, vahele Sirle ettekanded ning edasi jutujärg, kes enam teab millest. Magama sain nii hiliselt kellaajal, et seda oleks tegelikult paslik juba varaseks nimetada.

* * *

„Kui keldri kaste oli mahedasti niisutanud me pugusid ja me eluvaimu jälle painduvaks teinud, siis lõid me hinged õitsema ja me näod niisamuti. Avatud aknale najatudes vaatasime meeleliigutusega ja vaimustusega noort kevadet nurmedel, rõõmsat päikesepaistet jälle lehteläinud paplite kohal, oruõõnde peitunud Yonne’i, mis mööda luhti käänles ja väänles nagu mängiv kutsikas ja mille kaldalt meie kõrvu kostis kurikate matsatusi, pesupesijate kära ja partide prääksumist. Chamaille nägu läks taas selgeks, ta näpistas me käsivarsi ja lausus: „Kui hea on elada sel maal! Kiidetud olgu taevane Jumal, kes laskis meid kolme just siin sündida! Kas võib olla veel midagi ilusamat, säravamat, liigutavamat, haaravamat, meeldivamat, lihavamat, mahlakamat ja veetlevamat! Pisarad tulevad silma seda nähes. Ära tahaks süüa selle kauniduse!“

R. Rolland “Colas Breugnon”

* * *

9. aprill 2014

Hommik tuli paari unetunni järel üksjagu raskelt. Varasele lennukile tormavad kaaslased prantsuspäraste põsemusidega teele saadetud, kulgesin edasi kohvi ja vee tasases rütmis. Pakkisin vaikselt kohvrit ja tundsin, et mul on endast üsna kahju.

IMG_6532Kuna meil oli enne minekut veel hea mitu tundi aega, läksime veel viimasele Pariisi tiirule. Hommik oli ilus ja päikseline, tänavad olid täidetud turulettidega, mis lõhnasid värske kala, küpsetiste ja puuviljade järgi ning üleüldisel oli kõik isegi hägususele vaatamata väga idülliliselt meeldiv. Seine voolas laisalt suures aprillikuises päikeses ning varased turismiputkad alles pakkisid ennast lahti.

IMG_6547Ostnud veel toidupoest kodustele veini ja šokolaadi kaasa, läksime tagasi korterisse, et kõik asjad lõplikult kokku pakkida. Mul oli endast progresseeruvalt üha rohkem kahju, aga kuidagi elasin kõik siiski edukalt üle. Lennujaamas läks ootamine kiiremini, kui olin arvanud ning õige pea istusin lennukis aknaalusel kohal ja vaatasin, kuidas Pariis kaob valgete pilvetupsude merre.

Märkimist ehk väärib veel see, et lennu ajal istusid minu ees üks piltilus prantslanna ning tema väike mulatist tütar, kes kogu aja väga suure põhjalikkusega joonistas. Kui ta väikese sahmimise peale kogemata oma pliiatsi kahe istme vahele kukutas ning seda ise küünitades kätte ei saanud, piilus ta ettevaatlikult üle istme ääre tahapoole.

Excuzes-moi, mademoiselle. Mon crayon…“

Ülejäänud lennu aja üritasin väga ebaõnnestunult leida mugavat asendit suikumiseks. Lõpuks lõin sellele lootusetule üritusele käega ning vaatasin, kuidas kaugel meie all loksus helevalge pilvemeri. Kui võileiva ja apelsinimahla hinge alla sain, tundsin end juba üsna elusa, rõõsa ning rõõmsana.

Maandusime läbi pilvitu õhtu ja üle ootamatult siresinise Läänemere hallikaspruunis Helsingis. Lennujaamakohvikust leidsime oma kaasteelised, kellega koos ootasime oma hilinevat lendu, üritasime manageerida hilisemat transporti Tartusse ning lugesime Riia-Tartu bussis loksuvate õppejõudude lühimuljeid.

Viimaks kõndisime läbi suure külma ja suure tuule tillukesele lennukile. Akendest paistsid purpurpunaselt hõõguv-lõõmav silmapiir ning tumedast merest välja joonistuvad helendavad laigud, mis markeerisid saari ümbritsevaid madalikke. Kui viimaks pimedas Tallinnas maandusime, oli tunne nagu oleksin astunud läbi aegruuminihke, kus minek ja tulek sulasid üheks.

Edasi oli kõik vaid üks suur unine sõit mööda sähvivate tuledega suurt unist maanteed. Kojujõudmine oli veider ja maaväline – kõik tundus nii väikse ja tühja ja külmana, aga ometi oli samas iga tänavanurk läbinisti tuttav ja oma. Ühtpidi kergendus, teistpidi kahjutunne, et kõik juba läbi on. Isegi oma tuba tundus pärast pooleteist nädala pikkust kommuunielu liiga suure ja tühja ja vaiksena.

Kohver nurka, asjad hunnikusse ja ise voodisse. Oh öö, oh kodu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s