Päikese poole ehk sügis Itaalias

IMG_8638

“I argued that physical discomfort is important only when the mood is wrong. Then you fasten on to whatever thing is uncomfortable and call that the cause. But if the mood is right, then physical discomfort doesn’t mean much.”

Robert M. Pirsig, Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values

* * *

28-29. september

On üks ümberlükkamatu tõsiasi, et iga minek saabub lõpuks ikkagi ootamatult ja äkki, aga sedapuhku oli kõik veel kuidagi eriti ebakindel. See, et sihtpunktiks on Itaalia, oli teada, aga kõik muud eluolulised ekspeditsioonipunktid nagu kes, kuidas ja isegi kas, olid veel viimaste nädalateni küsimärgi all. Nõnda oligi see septembrikuulõpu pühapäevahommik, mil ma, magamata ja natuke sagris, oma kottide all vaaruva kere täisgabariite adumata koperdasin järjepanu seinte ja uksepiitade otsa, ennekõike ebareaalne ja uskumatu.

Maandusin meie hõbehallis emalaevas, mis pidi saama nendeks järgnevaks 15 päevaks meie kindlaks kantsiks, koduks ja pelgupaigaks, ning üritasin kuidagi ärgitada oma unist mõttetööd aduma, et nüüd tuleb end lülitada kommuunihõngulisse ekspeditsiooniellu. Ees tuhanded kilomeetrid mägesid ja maid, tumedaid asfaltteid ja mööda tuhisevaid linnu. Sihtmärgiks Itaalia, mille kohta mul juba aegade algusest oli kinnistunud kujutluspilt läbi Gerald Durrelli „Minu pere ja muude loomade“, kus selle kohta on öeldud vaid kolm sõna – lopsakas, lärmakas ja lehkav.

Itaalia oli sel pühapäeval meist muidugi veel määramata kaugel. Sest just seda mitutuhat kilomeetrit on. Võib ju arvutada ja mõelda ja rehkendada, millal võiks orienteeruvalt sihtkohta jõuda, aga reaalsus on see, et 6 tunni, 12 tunni, 24 tunni, 30 tunni pärast istud sa ikka veel täpselt sel samal kohal. Lõpuks kaob kõik mingisse ajatusse ruumi, kus polegi enam muud, kui mööduv maastik ja selle sees justkui tardunult seisev buss. Tunnid mööduvad vaheldumisi tohutu kiiruse või hoomamatu aeglusega. Selja taha kaovad külad, linnad, riigid. Ikka edasi ja edasi!

IMG_7837Vahepeatusteks eriilmelised bensiinijaamad kui moodsa aja maanteekõrtsid, kus rakendatakse oma sõiduriistade ette värske kütusevaru, kinnitatakse keha kuuma kohvi ja toidumoonaga ning moodustatakse vetsude ette korralikud järjekorrasabad. Ja edasi, jälle edasi, läbi Läti ja Leedu ja otsapidi lõputusse Poolasse. Seltsiks bussitäis reisiseltskonda (mina, Olja, Kadri, Sulev, Hele, Siiri, Martin K.), kus mõnikord valitses elav jutuvada, teine kord üksmeelne unnesuikumine, siis jälle rüübati koduveini või järati koduseid õunu.

Mina, ükskõik mispidi või millisesse konfiguratsiooni ma end ka ei sättinud, ei suutnud leida ühtegi mugavat asendit magamiseks isegi siis, kui Poola lehmakarjamaad ja künkad juba hämarusse kadusid. Tunnid möödusid, saabus nii hiline hilissöö, mida nimetatakse juba varahommikuks. Kadri sõitis läbi apokalüptiliselt tühjade maanteede, mis helendasid naatriumlampide oranžis kumas ja mina ei adunud enam aja möödumist või kulgu, vaid suikusin poolunes, kõrvus mängimas Mumford&Sons.

Usun, et sõitsime läbi udu ja otsisime teetööde keskelt oma rada. Millalgi selle kõige keskel pidime jõudma Tšehhisse ning mingist määramata hetkest kangastub mu silme ette pilt inimtühjast neljarealisest kiirteest, mille keskel seisab toonekurg.
Kui Kadri sõitmise lõpetas ning valgesse bensiinijaamaparklasse keeras, võpatasin üles ning üritasin end aegruumis kuhugi paigutada.

IMG_7856Paari tunni pärast see aegruumipaigutuse katse kordus, kui meie emalaev Tšehhi tänavatel ootamatu manöövri tegi. Väljas oli tänavalampide oranž kuma hakanud asenduma külmroosaka hommikuvalgusega ning me olime parasjagu niipalju eksinud, et see oli hakanud olukorda närviliseks muutma. Nii me seal seisime, väikese mäekünkale laotunud linnakese kitsal tänaval, oodates, et kaks vaprat kaasteelist enam-vähem püstloodis mäeseina pidi üles ronides leiaksid lähima põõsa, ning vaatasime, kuidas kõrgel meie pea kohal kõrguva kiirteesilla peal kihutavad edasi väikesed valgustäpid.

Tiirutasime üht- ja teistpidi läbi varahommikuste tänavate, mööda lugematutest sissesõidukeelu märkidest, kuni suutsime oma tee üles leida. Edasi ja edasi, uus hommik, uus päev. Aeg segamini, tunne, nagu oleks sõit kestnud igavesti ning ainus reaalsus eksisteeriks ainult meie väikese koduse sõiduriista sees. Hommikuudust joonistusid välja madalate mägede siluetid, värvilised põllulapid ning kõrgepingemastide kaugustesse kaduvad read.

DSC08068

foto: Sulev Nurme

Ees terendas Austria, mis esmalt võttis meid väga paljulubavalt vastu väikeste mägede ja pisikese veini-kultuurilinnakesega, seejärel aga lajatas koleda Viini ning poripruuni Doonauga. Esimese pikema peatuse tegime, et putru keeta. Teada-tuntud matkarutiin – priimus tööle, piim keema, suhkrut, soola, kaerahelbeid. Kogu kupatuse otsa veel mustasõstra-vaarikamoosi ning kõrvale värsket kohvi. Kõige selle eluilu peale tuli hallide pilvede tagant päike välja ning öised aegruumilised nihked ja ebareaalsused asendusid väga argise hommikuga.

Ja edasi, edasi. Läbi mägede ja mäekurude, mööda kõrgetest mäetippudest, rohelistest mägikarjamaadest ja punakatuselistest mägiküladest. Oh, mäed.

Kui lõpuks Grazi juures Skulpturenparki parklasse keerasime, ei osanud esiti reageerida. Me ei olnud veel oma sihtkohas, aga ühtäkki ei olnud me ka enam lõppematul rännakul. Esimene pidepunkt, esimene planeeritud peatuskoht. Ringutasin ja venitasin ja hingasin sisse sooja varasügise hõngu.

Skulptuuripark ise on… kõige ausam on vist öelda, et ennekõike kummaline. Tegu 7 ha suuruse maa-alaga, kuhu on erinevates konfiguratsioonides paigutatud erinevate skulptorite töid. Vähemalt näiliselt ilma suurema süsteemi või loogikata leidub seal nii paksuks läinud lambourghinisid, matrixit meenutavaid käike, põõsalabürinte, arusaamatuid figuure, tühje basseine… no ühesõnaga igasugust veidrat kompotti. Omamoodi muidugi väga lahe, aga ma ei osanud sellest üldplaanis kuidagi väga vaimustuda.

IMG_7978IMG_7947Kõige sügavama ja südantsoojendavama mulje jättis ehk üks hiiglaslik installatsioon, mis on kokku kuhjatud kõikvõimalikust suvalisest kolast ning mis meenutab mõnd hiiglaslikku Miyazaki filmist pärit steampunk lennumasinat.

IMG_8028Hinge alla veel mõned sprotivõileivad ning taas edasi tähtede poole. Üle Austria alpide, silmapiiril vaid üha kõrgemad ja kõrgemad tipud, mäekülgedel väikesed mägimajad, kaljunukkide otsas ammu maha jäetud kindlused. Raudteesillad ja tunnelid ja vaated mäekülgedel kulgevatele kitsastele serpentiinidele, tuhisedes ise peadpööritava kiirusega mööda kiirteed. Sinine ja roheline ja metsapiirist kõrgemale tõusvad heledad teravikud.

Võiks arvata, et sihtkohariiki jõudmine on pärast nii pikka rännakut kuidagi märgiline, aga tegelikult saabus Itaalia kesk’ mägesid täiesti tähelepandamatult. Muutus toimus alles siis, kui Alpid jäid selja taha ning asendusid lausklageda Veneetsia tasandikuga. Tere, Itaalia!

Õhtu eel, pisut enne hämaruse saabumist, sõitsime läbi kitsukeste linnamüüriväravate Palmanovasse, et teha algust oma ekspeditsiooni akadeemilis-arhitektuurilise poolega. Tegu 16. sajandist pärit nii-öelda ideaallinnaga, mida iseloomustab regulaarne tänavatevõrk ja tähekujuline bastionitevöönd ning mis oli ehk juba oma rajamisest saati kuidagi… jabur. Ehitatud utoopiaks, ideaalseks elupaigaks, kuhu ometi mitte keegi ei tahtnud kolida, mistõttu Veneetsia oli lõpuks omadega nii hädas, et lubas kurjategijaid vabaks lasta ning neile tasuta krunte ja ehitusmaterjale jagada, kui nad ainult on nõus Palmanovasse elama minema.

IMG_8052

Meid võttis see õnnetult läbikukkunud utoopia vastu sooja õhtupooliku ja vaiksete tänavatega. Niipea, kui jõudsime aga linna peaväljakule, leidsime eest… tsirkuse. Sähvivad tuled, läbilõikav tümakas, keerlevad karussellid otse selle sügavalt UNESCO kaitse all oleva kindluslinna keskväljakul. Olukord oli kuidagi niivõrd totter, et jällegi ei osanud kuidagi reageeridagi. Ega vist teisedki.

Nii hakkasime hoopis õhtusöögikohta otsima, tõdedes aga üsna pea, et oleme selleks valinud kellaaja, mil kõik kohad on veel kinni. Või kui ei ole kinni, pole kokka kohal. Või on mõni muu pakiline häda. See restoran, kus me lõpuks maandusime, vaatega otse keskväljaku tsirkusetuurile, oli siiski päris sümpaatne ja elav. Jõime veini, kritseldasime oma taldrikualustele paberitele selle ekspeditsiooni esimesi skitse ning sõime. Peamiselt erinevas konfiguratsioonis pastat erinevas konfiguratsioonis punase kastmega.

IMG_8080

Kui soojas öös oli taevasse tõusnud hele kuusirp, algas meie pika teekonna viimane etapp, mille lõpus terendas tõotatud võimalus end horisontaalasendisse heita. Sõit oli väsinud olemisega ja mida kilomeetrid edasi, muutus üha väsinumaks, aga viimaks lõpetasime maanteekraavide asemel siiski ühe väikese agroturismo õuel. Pisut käte abil vestlemist ja manööverdamist ning viimaks võisime oma kotid ja kompsud kolida oma avaratesse tubadesse.

Vinnasin oma asjad meie neljase toa teisele korrusele ning laotasin oma elamise voodi ja öökapi peale laiali. Paksude kiviseintega vana maja oli jahe, kodust kaasa villane pleed soe ning väsimus nii suur, et magama jäin praktiliselt samal hetkel, kui pea patja puutus.

 * * *

30. september

Varahommikul ärkasin korraks selle peale, et kuskilt hämaruses kires kukk, mille peale ma mõtlesin kaastundlikult oma vaaremadele, keda see hääl ebainimlikel hommikutundidel jalule sundis, ning keerasin teise külje. Mitte-enam-nii-varahommikul ärkasin oma äratuskella esimeste nootide peale ning mõtlesin kaastundlikult iseendale, kes sel ebainimlikul kellaajal end jalule peab ajama.

Unelemiseks ja süsteemituks kulgemiseks polnud muidugi aega, sest lähenev hommikusöögiaeg sundis armutult tegudele ja asjalikkusele. Mis kõik oli pisut asjata, kui me viimaks kell kaheksa seisime nõutult allkorruse retseptsioonilaua juures, kus hommikusöögi asemel ulus vaid tühjus ja tuul.

Seisime minutit kümme, veel teine kümme otsagi. Katsusime läbi kõik ette sattuvad uksed ning vaatasime nõutu näoga kandikut mingi identifitseerimatu kollaka saiaga, teadmata kas me peaksime iseseisvalt seda otsast järama hakkama või ikkagi kellegi ära ootama.

Lõpuks saabus elegantse hilinemisega (või ehk itaallase kohta ülipunktuaalselt?) naerulsuine naine, kes end tutvustas, meid laudade taha istuma suunas ning toimekalt hommikusöögi ette tõstis. Värskelt küpsetatud magus maisijahust kook, magusa kirsimoosiga sai, magus küpsis. Lisaks värske kohv, õnneks piisavalt suures, peaaegu koduses länikus.

IMG_8119Söödud-joodud, pakkisime end oma hõbehalli emalaeva ning sõitsime teele. Hallis vines taevas, igav lage põllumajandusmaastik, taustal üksikute madalate mäeküngaste aimatavad siluetid, sihiks Padova. Kui juba linna sisse olime sõitnud, nägin bussiaknast maailma kõige pesuehtsamat munka – vana ja hallipäine, riietatud pruuni ürpi, mis pisut täidlase kõhu alt takuse nööriga kinni seotud.

Oma bussi parkisime viimaks praktiliselt Padova peaväljaku külje alla ning läksime seejärel avastusretkele. Esimeseks sihtkohaks otse üle tänava asuv piazza Prato della Valle, mida peetakse kogu linna üheks märgilisemaks sümboliks. Tegu 18. sajandist pärineva ovaalse väljakuga, mida ümbritseb kitsas veega täidetud kanal, mille äärde on omakorda paigutatud 78 Padova kuulsama linnakodaniku skulptuurid.

Esimene kuju, mis meid aga vastu võttis ei olnud mitte linnakodanik, vaid hoopis auväärt paavst, keda kujutatud nii õnnetult, et kaugelt näib, nagu üritaks tema kõrval seisev väike paljas poiss talle seeliku alla ronida. Oh, musta huumorit ja karmi irooniat! (Tõsi, lähemal vaatlusel selgub küll, et paljas poiss on inglitiibadega kupiido, kes hoiab enda pea kohal lahti püha raamatut, et herr paavst seda lugeda saaks, aga siiski. Rääkides ebaõnnestunud kompositsioonist.)

Ettekanne kanaliveerel kuulatud, võtsime suuna umbkaudu kuhugi teiste oluliste objektide poole. Pildistasin piazzat ümbritseva ringja tänava ääres paiknevaid oranžides ja kollastes toonides maju (millest eriti äge üks itaalia gooti stiilis hoone, mis meenutab kauge kajana pisut hoopis Pärsia arhitektuuri), sealt hargnevaid kitsaid tänavaid ning toredat värvilist toiduturgu.

Minu esimene kokkupuude päris elava Itaalia linnaga – kitsad tänavad, katkematud majaderivid, värvilised aknaluugid ning elurõõmus liikluskaos (tõele au andes, võrreldes Lõuna-Itaaliaga valitses seal muidugi suisa saksapärane kord ja süsteem). Ma peaaegu olen valmis uskuma, et oma osa on selles ülikoolil (sest ülikoolilinnad kipuvad ju teadupärast ikka kuidagi mõnusad olema), aga igal juhul tundus Padova mulle juba kohe algul sümpaatne.

Kui meie seltskonna maastikuarhitektuurne osa Padova botaanikaaeda putkas, see tunne muidugi ainult süvenes. Võib-olla on see natuke jabur, kui väga mulle botaanikaaiad meeldivad, aga midagi on neis nii lõppemata mõnusat ja kodust. Padova oma on sealjuures veel kohe iseäranis tore – muldvana (pärit 16. sajandist ehk maailma vanim teaduseesmärkidel rajatud botaanikaaed), sümpaatselt väike ja hoomatav ning üles ehitatud hortus conclususe põhimõtete alusel. Ainult jaluta ja tunne elust rõõmu ja vaata. Veetaimede kollektsioone väikestest ruudukujulistes basseinides, Dante datlipalmi, õunasuuruste viljadega küdooniapuud, hiiglaslikku plataani ja nii edasi ja nii edasi.

IMG_8192IMG_8252 Botaanikaaia tagaotsast leidsime suure modernse kasvuhoonekompleksi, mis oma puhta valge talastiku ja suurte klaaspindadega moodustab ühes sinna sisse koondatud mõõdutundetu rohelise elulopsakusega ühe väga ilusa visuaalse kompoti. Niiske mulla, sooja õhu ja klorofülli lõhn ning kõige taustaks kostuv veevulin. Kui kõrgemalt oleks veel kostnud ahvide kriiskeid, lindude lõppematut kisakoori ja putukate katkematut sirinat, oleks kõik umbes täpselt nii, nagu minu idealiseeritud vaimusilmas kuskil sügavates vihmametsades. See, et ma tegelikult adun, et päris vihmamets tähendab sääski, puuke, alusmetsapadrikut, tuhandet parasiiti ning enese aluspesuni läbi higistamist, pole siinkohal üldse oluline.

Oma kamraadidega taaskohtusime Sant Antonio kiriku esisel väljakul, kus askeldasid turistilettide müüjad, lõputud hallikirjud tuvid ning kõigutamatult asised kohalikud. Kiriku näol tegemist Padova kohalikule pühakule, Antoniusele püstitatud pühakojaga, kuhu ka tema säilmed on maetud. Mõnes mõttes ehk irooniline, et pühakule, kes oma eluajal kuulus frantsiskaani ordusse ning seisis pillamise ning maise vara kokkukuhjamise vastu, postuumselt selline väga pillav ja maist vara kokku kuhjav mälestusmärk on püstitatud.

IMG_8282Väljas punane tellisromaanika väikeste islami arhitektuuri elementide ning ohtrate kuplite ja tornikestega. Sees kuldsete tähtedega pikitud tumesinine lagi, geomeetriliste mustritega kaetud sambad, pompöössed võlvid.  Eriti ilus üks hämar seinaäärne nišš värvikireva ja kullatud freskoga, mis tuletas mulle meelde Tanizaki Junichiro „Varjude ülistuse“ raamatut, kus ta kirjeldab seda, kuidas tänapäevases kunstlikus valguses maitsetuna tunduvad kuldkaunistused, ongi mõeldud ajaloolisesse hämarusse, kus neist paistab õrn läikiv aimdus.

Püha Antoniuse haud oli sellele tagasihoidlikule keskaegsele seinanišile vastukaaluks väga barokk ja väga värvikirevalt valgusküllane. Oluline oli sealjuures aga üks üsna lihtne tahvel, mis oli tihedalt täis pikitud fotosid, kirju, sedeleid inimestelt, kes pühakult abi paluvad või teda tänavad.

Edasi seiklesime läbi Padova tänavate turuväljaku poole. Teised reipal kapakul ees, mina Kadri ja Oljaga veniva tagaväena taga. Pildistasime kõike mis elab ja liigub ja üritasime kitsastel tänavatel mitte autode ega jalgrataste alla jääda. Piazza delle Erbe lõputute turulettide ja elurõõmsa sagina keskel sõime soojas päikeselõõsas hiiglaslikke pitsalõike.

Piazza dei Signori väljakul istusime varjulistel treppidel, jõime valget veini ning, seltskonna akadeemilisema poole puhul, skitsisime. Vaade, mis mulle avanes oli küll äraütlemata mittemidagiütlev ning ebahuvitav, aga see-eest oli olemine väga eluilus. Nii oli isegi kahju, kui me end  lõpuks kokku pidime pakkima, üüratu parkimisarve ära maksma ning Veneetsia poole teele asuma.

IMG_8348 IMG_8349Sõit oli lühike ja möödus tagapingi kaosekuulutajate ähvardavate ennustuste saatel. Esmamulje Veneetsiast… lõputud lõputud parklaväljad ja parklamajad ning tohutud turistihordid. Rändasime üle tuuliste väljade rongipeatusesse ning jäime ootama, et meid parkimislinnakust linnapiirile transporditaks. See sõiduriist, mis lõpuks kriiksatuste saatel kohale sõitis, oli muidugi pisut veider. Ametlik inglise keelne nimi people mover, sisuliselt tegu vaguniga, mida hiiglaslikud trossid kord ühele, kord teisele poole tirivad.

IMG_8371Inimliigutajast välja astunud, laius meie ees labürinditaoline linn, sihiks kuskil saarestiku teises otsas asuv Doodžide väljak. Lõputud süsteemitud tänavad, ääristatud katkematu majaderiviga, mille vahelt näeb taevast vaid kitsa triibuna. Rohelise veega täidetud kanalid, otse vette avanevad uksed ja kivitrepid, väikesed rõdud, värvilised majad, maju ühendavad käigud üle tänavate. Ühest küljest ju väga äge, aga teisalt kuidagi klaustrofoobiline ja veider.

Mina eksisin igal juhul enam-vähem momentaalselt ära ning tundsin tohutult puudust korralikust kaardist. Mingi loogika põhjal me siiski edasi liikusime, aeg-ajalt sattudes inimvooga täidetud suurematele tänavatele, aeg-ajalt ekseldes kiitsukestel inimtühjadel kõrvaltänavatel. Üle pompöösse Grand Canali, üle väikeste kaarjate sillakeste, läbi lõputu tänavaterägastiku. Kõige selle juures nii veider ja võõras, kui vaikne kõik oli. Ainult inimkõne ja sammumüdin, ei mingit mootorimüra.

IMG_8379Mida lähemale kuulsale Piazza del San Marco’le, seda kallimaks muutusid butiigid, seda edevamaks hotellid, seda suurejoonelisemaks restoranid. Andke oma raha, makske tsirkuse eest, Veneetsia, oh Veneetsia! Lõpuks vajusime istuma kunagise Veneetsia mündikoja, Palazzo della Zecca kivikolonnaadi esisele trepistikule. Otse ees Veneetsiapärases gooti stiilis mustrikirev Doodžide palee, vasakul Püha Markuse katedraali bütsantslik marmori ja mosaiigi, tornide ja kuplite virvarr ning paremal Veneetsia laguuni sinakasroheline meresopp.

Joonistasin seda hullumeelsust ja kuulasin poole kõrvaga Olja ettekannet. Veneetsias on muu hulgas tegutsenud sellised mehed nagu Goethe, Wagner ja… Casanova… Milline seltskond!

IMG_8392Leppinud kokku, et paari tunni pärast kohtume samas kohas, jagunes meie seltskond kaheks. Tegin oma skitsi hämarduvas õhtus lõpuni ning seejärel läksime Olja ja Kadriga avastusretkele. Laguuni serv, Karjete sild, lootusrikkad gondlimehed kui turistikarja piidlevad kiskjad, kes varitsevad kanaliveerel pahaaimamatuid saakloomi.

Meie seda gondlimaffiat muidugi suuremat ei huvitanud, sest küllap ei näinud me piisavalt rahakad välja. Niisiis oli meie ausaks plaaniks teha lihtsalt väike tiir ümber kvartali ning sel eesmärgil pöörasime esimesele põiktänavale. Vaatasime sisse pisikestesse käsitöö- ja turismipoodidesse, ostsime postkaartide tarbeks marke, pildistasime hämarusse mähkuvat Veneetsiat.

Kuniks kõrvaltänavad hakkasid jääma inimtühjaks, kanalite tumedal veel hakkas laternavalagus vastu helklema ning tänavatevahelised kangialused muutusid ootamatult kurjakuulutavaks. Kõike seda saatmas see kummaline vaikus, mida lõikasid vaid kauge kõnekõma, õrn sammukaja ning vee lakkamatu loksumine vastu kanalite servi. Selles hämaruses ringi jalutades mõtisklesin peamiselt sellest, milline küll võis see kõik välja näha renessansiaegses täielikus pimeduses, tänavaid valgustamas ainult üksikud laternad…

Millal me täpselt aru saime, et eksinud oleme, ei oskagi öelda, aga ühel hetkel oli see igal juhul möödapääsmatu tõsiasi. Oleks ilmselt pidanud aimama, et linnas, kus tänavad ei ole ei sirgjoonelised, süsteemsed ega loogilised, tähendab tiir ümber kvartali sootuks midagi harjumuspärasest erinevat. Seal, kus minu loogika järgi oleks pidanud olema Püha Markuse väljak, oli ainult umbtänav.

Ühtegi orientiiri polnud võimalik näha, sest tihedad majaderead takistavad IMG_8383igasuguse vaateavaruse, gps ei suutnud end selles tänavaterägastikus adekvaatselt positsioneerida ning üldine loogika vedas meid lihtsalt alt. Ühel gepsu helgematest hetkedest andis ta meile teada, et oleme oma sihtkohast mõnesaja meetri, paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Aga kus? Milline kitsas kõrvaltänav, milline käänduv põiktänav, milline kangialune valida? Ma ei usu, et ma oleksin iialgi olnud nii kapitaalselt eksinud, kui sel õhtul selles kummalises laksuva ja loksuva veega täidetud linnas.

Lõpuks palusime ühel tülpinud olemisega restoraniettekandjal endale õiget suuna näidata ning kulgesime tema osavõtmatu käeviipe järgi edasi. Läbi segaduse ja kaose, läbi korrapäratu klaustrofoobia, kuni viimaks leidsime seinalt ühe peaaegu maha koorunud sildi, mis osutas noolega Püha Markuse väljaku poole. Kohal! Saime teistega kokku ja hingasime kergendatult.

IMG_8375Mitte et meie seiklused oleksid siinkohal lõppenud, sest tagasitee parkla poole ei osutunud mitte sirgjoonelisemaks. Alguses üritasime minna tuldud teed tagasi, et leida see üks tore pitsapood, mida me tulles olime kohanud. See ei olnud lihtne ülesanne ja nii hüüatasime me rõõmsalt pea iga kord, kui tundsime ära mõne tänavanurga või poe või kiriku või maja või sillakese, mis tõendasid, et me oleme siiski õigel teel. Mäletate, kuidas me siin vaateakent vaatasime? Mäletate, kuidas Olja siin pilti tegi? Mäletate, kuidas me siin naersime?

Millal me see kord aru saime, et oleme tõenäoliselt eksinud, on veelgi segasem, aga lõpuks oli ka see üsna ümberlükkamatu tõsiasi. Oma eksirännakuil olime kuidagi suutnud sattuda Veneetsia servaaladele, kus hulkusid vaid üksikud kohalikud ning eksinud ja otsa lõpnud turistide rahutud vaimud. Viimaseid me just otse ei kohanud, aga küllap nad seal juba olid… surnud väsimusse ja nälga, otsides seda ainsat söögikohta, mis nende rahakotte ei rebestaks.

2014-09-30 18.55.49

foto: Olja Fomina

Selle niigi pisut maavälise õhtu kõige sürreaalsem moment saabus ühel täiesti inimtühjal ja hämaral kanaliäärsel tänaval. Tavalist õrna laineloksumist lõhestas terav sulpsatus ning järgmisel hetkel hüppas vastaskaldale kogukas rott, kes luulelise kapakuga sööstis mööda tänavalambikuma ning varjudega mustriliseks võõbatud kanaliveert pimedasse öösse.

Nagu vaeste turistidega tihti juhtib, päästis meidki näljasurmast viimaks väike kebabikoht, mis oli end peitnud mitme hämara tänava ristumiskohale. Söök ja coca cola… pärast seda ei tundunud olukord enam nii trööstitu. Enne kui päriselt oma tee jälle leidsime, sattusime veel väikesesse pagaripoodi, mille särasilmne müüja meiega vene keeles juttu puhus.

Veel retk people moveriga, veel väike matk üle parklaväljade ning meid võttis vastu meie sõbralik hall emalaev. Olemine oli väsinud, tagasisõit meie ööbimiskohta üsna lühike ning kogu selle aja mõtlesin ma sellele, kuidas Veneetsia on kuidagi õõvastav. Ühest küljest ju ilus ja uhke ja väärikas, aga teisalt vaatab igalt poolt vastu tõsiasi, et tegu on vaikselt hääbuva linnaga. Kaduva hiilguse viimane hingus, peamiselt täidetud lõputute turistivoogudega, mille keskel päris elust pole suurt midagi alles jäänud. Ilus kest ja ootamatult kõle sisu. Omamoodi luuleline ja mingil apokalüptilisel moel ka väga lahe, aga lõpuks ikkagi kuidagi… tühi.

 * * *

1. oktoober

Hommikul vaatasid mulle aknast vastu vihmahall hommik, voodi kõrvalt pakkimist ootav kohver ning peeglist natuke magamata olemisega sasipundar. Hommikusöögiks järjekordne väga magus värskelt küpsetatud kook ja väga magus sai väga magusa viigimarjamoosiga. Pärast viimast ampsu mõtlesin suure igatsusega suitsuvorstist, heeringast ja juustust.

Sõitnud oma emalaevaga läbi endiselt igavate maastike ning parkinud end maanteeserva, jõudsime viimaks väikesele künklikule tänavale, mida ääristasid hallid ronitaimetega kaetud kivimüürid ja värvilised majad. Ja sealsamas tänaval leidsin end pisut ootamatult tõtt vaatamas Palladio au ja uhkuse, Villa Capra ehk La Rotondaga.

IMG_8450Roosidega ääristatud juurdepääsutee tõusmas üles künkale, millel troonib kuulus hoone ise, täpselt nii sümmeetriline ja proportsionaalne nagu ta kõikidel arhitektuuriajaloo raamatute lehekülgedel paistab. Sel hommikul oli kõik muidugi mähkunud halli vihmavinesse, mis heleda hoone piirjooned pisut häguseks maalis, muutis ümbritseva maastiku pastelseks ning joonistas tumedad okaspuud selle taustal kuidagi eriti kontrastsetena välja.

Pidasin La Rotonda ühe portikuse sammastiku vahel ära oma ettekande, mille järel igaüks läks oma suunas maid avastama. Kõndisin maja ümber tiiru ja jõudsin natuke nõutult järeldusele, et ma ei oska temaga suurt midagi peale hakata. On ilus, on proportsioonis, on täpselt selline, nagu kõik kunstiajaloo tunnid ja loengud on öelnud. Mis aga tähendab, et vähemalt väljastpoolt kohe üldse mitte miski ka ei üllatanud.

Kõige suuremat emotsiooni tekitasidki seetõttu hoopis interjööri seinafreskod, kus on kujutatud… väga kummaliste äraseletatud nägude ja väga kummaliste muskliproportsioonidega inimfiguure. Laenates sõnu härra Priidu Beierilt: „Siin siis Aadam ja Eeva oma õnnetus anatoomilises olukorras.“ Muidu oli hoone seest päris meeldivalt avar ja hoolimata ohtratest seinamaalingutest ning üsna raskepärasest mööblist mitte liiga pealetükkivalt ja rõhuvalt edev.

DSC08309

foto: Sulev Nurme

Kui parasjagu hakkas üks hiiglaslik turistigrupp end peasissepääsust sisse pressima, põgenesin, et otsida midagi niipalju vaatamisväärset, mida hästi skitsida annaks. Ülesande tegi keeruliseks asjaolu, et kõik oli märg ja niiske ja kohti, kuhu end üldse oli võimalik maha toetada, oli kahetsusväärselt vähe. Lõpuks joonistasin vaadet, millest ma midagi eriti suurt ei arvanud, aga mis juhtus avanema ühe fassaadiportikuse külgaknast.

Pärast seda, kui kõik külastajad La Rotonda lõunaaegseks kinniolekuperioodiks minema kupatati, jätkus meie teekond vanameister Palladio jälgedes Vicenzasse. Nimelt, kuigi Palladio sündis tegelikult hoopis Padovas, lasi ta 16-aastaselt (pärast rasket ja tülikat õpipoisipõlve ühe kohaliku kiviraiduri töökojas), sealt jalga ning seadis end enam-vähem kogu ülejäänud eluks sisse justnimelt Vicenzas. Mille tulemusena on see linn viimatinimetatu poolt kujundatud hooneid muidugi üsna kuivalt täis pikitud – tõsiasi, mille üle Vicenza on täiesti piiritult uhke ning mida üritatakse igale turistile tema igal sammul selgeks teha.

Meie, mõõdukalt vaesed ja mõõdukalt suure sõidukiga, parkisime end vanalinnast pisut eemale, mistõttu esimeseks emotsiooniks ei olnud mitte lõputu Palladio, vaid päris tavapärane nüüdisarhitektuur ning pisut hektiline liikluskaos. Ka vanalinna müüride vahele jõudnud, ei osanud tegelikult kohe silda viskama hakata. Kõik meenutas lihtsalt üht tüüpilist Itaalia vanaaegset linnasüdant oma lõputute erinevatest ajalooperioodidest pärit hoonetega. Ehk pisut rohkem renessanssi, kaaristuid, voluute ja muud kribu-krabu kui mujal, aga hallis hommikus tundusid needki kuidagi sünged.

IMG_8456Piazza dei Signori väljakul pidasin Basilica Palladiana ehk Vicenza raekoja treppidel oma teise ettekande. Iseenesest tegu tüüpiliselt Frankensteini-koletisliku ehitisega, mida on erinevatest juppidest nii- ja naapidi ning erinevatel sajanditel kokku lapitud. Viimase märkimisväärse lisanduse ja selle nime andis hoonele aga herr Palladio isiklikult, kujundades algselt gootiaegsele põhimahule renessansliku kaaristu ning portikuse.

Edasi liikusime läbi üsna rahvavaeste tänavate järgmiste Palladio märgiliste ehitiste poole. Ikka veel oli kõik ennekõike hall ja niiske, mistõttu ei suutnud Vicenza mind eriti innustada. Tegelikult pidanuks seal vaatamist jaguma, lisaks renessansile ka keskajast, millest pärinevate kindlusetornide tõttu hüüti Vicenzat kunagi ’tuhande torni linnaks’, aga selle jalutuskäigu ajal jõudsin kogu linna mõtteis vist küll juba maha kanda.

Seetõttu oli puhas õnn, et Teatro Olimpico, kus me järgmiseks ka peatusime, mulle niivõrd kustumatu mulje jättis. Üks kolmest ainsast säilinud renessansiaegsest teatrist kogu maailmas, mille Palladio kavandas vana kindluse sisse. Nii võttis meid esiti vastu paksude müüridega ümbritsetud väike siseõu, kus paiknesid kaunitesse voogavatesse kiletoogadesse mässitud antiikskulptuurid.

Teater ise on seest tore segu edevatest punastest vaipadest ning lakoonilistest valgete seintega koridoridest, mis juhatavad kesksesse saali. Mis ausalt öeldes mind natuke tummaks lõi. Maalitud taevas, puidust istmeread, mille välimus imiteerib rooma teatrite kiviastmestikke ning kummaline sumbuv kõlavus. Ja lava… autoriks Palladio mantlipärija Scamozzi, kes kujundas selle linnatänavana. Mis tähendab perspektiivselt lavaservast lavasügavusse suubuvaid tänavaid, peenelt dekoreeritud võltsfassaade ning petrooleumisiniselt hõõguvana maalitud taevatausta.

IMG_8505Istusin neil puupinkidel (mis osutusid oma triviaalse ülesehituse kohta väga mugavateks) päris pikka aega ning lihtsalt vaatasin. Sellise lavadekoratsiooniga teatris pole etendust vajagi. Järele mõeldes oleks näitlejad ehk isegi seganud, tol hetkel oli kõik vaimustavalt vaikne ja natuke müstiline, oleks veel ainult saanud nende tänavamakettide vahele jalutama minna… Lõpuks jäi saal teistest inimestest peaaegu tühjaks ning nii istusime seal Olja, Kadri ja valvuriga, kelle ainsaks tööks näis olevat inimestele märku anda, et nad ei üritaks suurte harkijalgsete sammudega istmeridu pidi üles kakerdada, vaid kõnniksid viisakalt mööda treppe.

Edasi suundus meie vapper kolmik otsima Palazzo Chiericatit, mille käigus sattusime aga ootamatult ühe punakollase protestiaktsiooni keskele. Alguses lootsin, et ehk on tegu toetusavaldusega Katalooniale, aga seda siiski mitte. Mille vastu või poolt nad nüüd täpselt olid, meie teada ei saanudki, aga demonstrandid ise olid hingega igal juhul asja juures.

Pikemalt asja siiski uurima ei jäänud ja nii jätkasime ühiskonnaaktiivsuse asemel hoopis oma väikekodanlikku grand touri. Niisiis palazzo, mis natuke ebahuvitav ja natuke huvitav. Arhitektuur otse vaimustusest ohkama ei pannud, aga sinna sisse paigutatud muuseum oli tegelikult päris tore. Kui alguses kondasime iseseisvalt ringi, siis lõpuks püüdis meid kinni üks kümnetest tegevusetult ringiluusivatest giididest, kes meile privaattuuri tegi ning põhiliste esemete taustaloo lahti seletas.

Kui tuur lõppes, noogutasime viisakalt ning pöördusime trepi poole, et liikuda tagasi allkorrusele ja välja. Ei jõudnud me aga astuda kolme sammugi, kui giidiarmee meid kibekiirelt veel läbi käimata muuseumiradadele suunas. Isegi siis, kui hakkasime juba välisuksest välja tüürima, hõigati meid veel tagasi, sest keldris oli ju ometi veel üks ekspositsioon! Piinlik oli öelda ka, et me teadlikult selle vahele olime jätnud, nii et tõmbasime pea õlgade vahele ning käisime kõik läbi. Nagu tublid ja kohusetundlikud tudengid kunagi.

Kui agarad muuseumitöötajad olid lõpuks veendunud, et me oleme ikka kõik läbi käinud, suutsime siiski välisuksest välja lipsata ning liikuda tagasi peaväljakule, kus sündisid mõned spontaansed torniskitsid. Ilm endiselt hall ja pisut morn, Palladio kuju pea- ja õlapiirkonda katmas endiselt terve trobikond tuvisid.

Järgmiseks suuremaks ekspeditsioonisihtkohaks oli Verona, kuhu sõit võttis parasjagu niipalju aega, et ilm läks ilusaks ja aeg veeres õhtusse. Tänavad kitsad ja majad sümpaatselt värvilised, linn täis elu, parklad täis autosid. Esimeseks vaatamisväärsuseks Rooma-aegne amfiteater – heledatest roosakaskollastest kiviplokkidest ja punastest tellistest ümmargune antiiksus kesk’ tegusat saginat täis linnaväljakut. Üldmulje umbes taoline, et kui arhitektuuri saaks luua comic sansi stiilis, siis näeks see välja ilmselt midagi taolist. Oma kummalisel viisil kuidagi pehmete servadega, ümar, pisut veider.

IMG_8538IMG_8543Sees, suurte võlvkäikude vahelt ülespoole kõndides, oli teater muidugi mitme kraadi võrra mõjusam. Lava ja istmeteosa aga… jällegi veider. Küll hästi säilinud ja pompöösne, aga samas on teatri keskplats üle kuhjatud kärtspunastest plasttoolidest, mis võtavad kogu kompleksilt ära suure osa tema vanast väärikusest ning tekitavad pigem suvalise staadioni tunde.

Järgnenud päikeseloojanguaegses soojas õhtuhämaruses läksime otsima linnakämpingut, millest pidi saama üheks ööks meie peatuspaik. Kulgesime oma bussiga läbi elavate linnatänavate ja valgustatud linna ning naersime. Mille üle, kes teab, aga oli kerge ja tore. Viimaks jõudsime mäekünka tippu juhatavale tuhmilt valgustatud vaiksele kõrvaltänavale, mida ääristasid rohelusse peidetud kivimüürid. Õigest müüriavausest sõitsime esimese hooga mööda ning lõpetasime kindlusehoovi tupikus täpselt samamoodi nagu mina kodus street view’ga seigeldeski.

IMG_8568Siiski peatusime ja läksime maad kuulama. Kämpingut muidugi ei leidnud, aga see-eest avanes meile vaade tuledesäras Veronale. Ilus pimedus, kollased tuled, sume öö. Paar tšehhi noormeest juhatasid meile ka kämpingu kätte, mille järgselt me lõpetasime õnnelikult õiges hoovis.

Meie öömaja, Camping Castel san Pietro, tundus juba kohe alguses väga paljulubav – seljakotirändurite- ning hipihõnguline, mõnusalt boheemlaslik, aga samas korras, puhas ja varustatud imeliste vaadetega. Panime oma telgid soojas hämaruses püsti ning läksime seejärel teele, lootuses leida enne Mare rongijaamast peale korjamist mõni koht, kus õhtust süüa. Lõpuks sattusime ühte väikesesse indialaste pitsakohta, kus kõik sujus väga konarlikult ja kummaliselt. Päris algul võttis meid vastu üks enam-vähem inglise keelt rääkiv turske sell, kes aga praktiliselt momentaalselt kadus kuhugi tagaruumidesse ning jättis meiega jäi tegelema ühe pisut õnnetu olemisega nääpsu noormehe, kes ei saanud suurt mitte millestki eriti midagi aru.

Lõpuks lahenes olukord nii, et kõik teised sõid oma suuri ja isuäratavaid pitsasid, mina, Kadri ja Olja aga muudkui ootasime ja ootasime ning ei osanud suurt muud teha, kui nukralt tühja kõhu peale oma Birra Moretisid rüübata. Kui lõpuks julgesime õnnetu noormehe tähelepanu pöörata tõsiasjale, et me hakkame vaikselt näljast otsa lõp’ma, sai alguse ulmeline kaos. Hädise olemisega noormees kaotas igasuguse kommunikatsioonivõime ning segadus kandus eesruumist taha kööki, kus olukorra tõsiduse rõhutamiseks isegi raadio kinni pandi.

Nagu arvata oligi, tuli välja, et meie söök oli ära unustatud. Või on ehk õigem öelda, et meie õnnetu teenindaja polnud üldse arugi saanud, et meie ka midagi süüa tahame. Kuidagi, läbi lõputu pimeduse ja otsatu kaose, käte, jalgade, pantomiimi, üksjagu nõutu seletamise, viipamise ja hädaldamise, me siiski saime süüa. Ja ega pitsa tegelikult oli ju hea. Ja olukord niipalju jantlikult tragikoomiline, et ei osanud isegi väga kurta.

Söögiseikluste järgselt korjasime peale oma järgmise reisikaaslase ning läksime tagasi kämpingusse õhtut veetma. Väikese seltskonnaga seisime-istusime lahtise bussiukse juures ning rääkisime maadest ja ilmadest. Õhtu oli ikka veel soe ja sume. Vaikne, aga täis kauget linnaelevust.

IMG_8570Magamamineku eel jalutasin, rätik käevangus ja hambahari näpus, läbi unise kämpinguala. Hämar, pisut metsikult kasvavate puude ja põõsastega ääristatud kivirada juhatas alla retseptsiooni juurde, kus väikesele lauale oli paigutatud vaas kuldkollaste lilledega. Tee äärde jäävas pisikeses varjulises lehtlas istus laua taga tõmmu noormees, sall silmini tõmmatud, ning küberpunkis agaralt oma läpaka taga. Kõige alumisel terrassil võis kivimüürile istudes kuulata pea kohal kõrguvate puude lehesahinat ning vaadata oranžidest valgustäppidest moodustuvat mustrit.

Kui telgis magamiskotti ronisin ja end kookonina välja sirutasin, muutus olemine peaaegu koduseks. Ainult et ööhääled on Itaalias siiski hoopis teistsugused kui Eestis.

 * * *

2. oktoober

Hommikul ärkasin siis, kui taevas oli veel roosakassinine ning valgus jahe. Aegamööda hakkas soe päikesekuma allpool laiuvat linna kollaseks värvima ning meie ekspeditsiooniseltskonna rohkem ja vähem unised liikmed ronisid silmi kissitades ja haigutades väikestest telkidest suurde hommikusse.

IMG_8580 IMG_8579Putru ja kohvi, misjärel pakkisime oma mustlaslaagri kokku ning jätsime kollaste lilledega hipikämpingu selja taha. Avastused tahtsid avastamist, ekspeditsioon ekspeditsioneerimist, seiklused seiklemist! Hoogu tõmbas küll veidi maha tõsiasi, et saatuse iroonia tahtel oli meie esimeseks peatuspunktiks ette nähtud roomaaegne teater renoveerimistööde tõttu põhjalikult suletud.

IMG_8601Mis meil üle jäi, kui seada sammud läbi hommikupäikesest lõõskavate tänavate Verona ajaloolise kesklinna poole. Kõndisime mööda sümpaatset kivisilda Adige jõe vastaskaldale ning jätkasime oma teed läbi värviliste ja elurõõmsate tänavate, kus majade rõdudel kasvasid suurtes ja väikestes savipottides ja lillekastides lopsakad ronitaimed ja lilled ja apelsinipuud.

Piazza delle Erbel sattusime ülekuhjatud turulettide ja nende vahel ringi sagivate turistide keskele. Sel hetkel lärmakas ja asine ja täis saginat, edasisele mõeldes muidugi veel hommikuselt vaikne ja rahulik. Leppisime kokkusaamiskoha ja –aja ning sukeldusime pisut väiksemate seltskondadena Verona turismirägastikesse.

Nii leidsin end lõpuks otse turuväljaku kõrval asuva Torre dei Lamberti punavalge-triibulises sisehoovis, mille ühes küljes seisab kõrgustesse pürgiv edev vahitorn. Valmistasin end juba lõpututeks trepiastmeteks, aga tegelikult leidsime eest hoopis lifti, mis viis meid kõrgele Verona punaste katuste kohale.

IMG_8638 IMG_8639Igas suunas laius Verona majadest ja tänavatest moodustuv mosaiikmuster, taamal silmapiiril paistsid Itaalia Alpide teravad tipud. Kõik oli soe ja ilus ja isegi turiste polnud torni liiga palju kokku kuhjatud. Sai rahus ja kiirustamata kõõluda kord ühe, kord teise akna peal ning pildistada panoraamvõtteid ja muidu ilu.

Edasi otsustasime Kadri ja Oljaga tormata otse kohaliku turisminduse rüppe, mis muidugi tiirleb üsna suuresti kahe rumala teismelise õnnetu otsalõpmise loo ümber. Romeo ja Giulietta, iga nurga peal ja lõputult.  See, et üsna suure tõenäosusega on tegu suuresti siiski Shakespeare’i väljamõeldisega ning kui sel ka teatav ajalooline taust on, siis kohe kindlasti ei leidnud need konkreetsed sündmused aset neis kohtades, kuhu praegu turiste agaralt suunatakse, Veronat ei heiduta.

Kuigi Romeost ja Juliast ma suurt midagi head ei arva (sest ennekõike on tegu kirjandustegelastega, kelle rumalus mind sügavalt ärritab), siis vahelduse mõttes tundus väljavaade pista nina mõnesse korralikku turistilõksu, üsna intrigeerivana. Tegevusplaan oli suurejooneline, kaart oluliste kohtadega ees ja edasi!

Suured ootused said muidugi juba üsna pea valusa hoobi, sest entusiasmist hoolimata põrkasime juba praktiliselt momentaalselt pärast tornist väljumist kokku ootamatute takistustega, mis olid meie ette manifesteerunud pensionäride ja asiaatide näol. Hommikune elurõõmus sagin oli asendunud põhjaliku kaosega – nagu oleks kuskil terve rügemendijagu turiste korraga bussidest välja lastud ning linna karjatatud. Kõigil neil ees samad kaardid samade oluliste kohtadega ning nad kõik valmis tormama edasi kas või üle laipade.

IMG_7467

foto: Olja Fomina

Nii jätkus meie Verona avastamine paraja võitluse ja küünarnukinügimise tähe all. Käes tee pealt kaasa haaratud topsikutäis puuvilju ning silmis ere keskpäevapäike, liikusime lõputus turismivoolus turuväljakult Julia maja poole. Õiget kohta märkis tohutu tunglev inimmass, mis üritas end suhteliselt madalast kangialusest hoonetevahelisele siseõuele pressida.

Julia maja juures on kõige märkimisväärsemaks nimelt just seesama õu, kus paiknevad kaks, või ehk ka kolm märgilist pidepunkti. Esiteks väike ornamentidega kaunistatud balkon, kus olevat leidnud aset kuulus rõdustseen; teiseks Julia pronksskulptuur, mille parema rinna katsumine pidavat tooma õnne ja täitma soove ning kolmandaks väike turismipood, mis on maast laeni täis suhteliselt õudseid „Romeo&Julia FOREVER“ stiilis meeneid.

Kuidas see kõik täpsemalt välja nägi, ei suuda ma adekvaatselt kirjeldada, sest meeles on peamiselt see, kui õudne kõik oli. Tunglevad inimassid, kilavate silmadega väikesed asiaadid, raevukad pensionärid, itsitavad teismelised. Oma plaanist Julia rinnalt endale õnne koguda, loobusin enam vähem momentaalselt, kui nägin, milliste verejanuliste õnnenäljas daamide, tädide ja neiudega ma oleksin selle nimel pidanud võitlusesse asuma.

Olja, vapper hing, aga niisama lihtsalt alla ei andnud. Ja nõnda ta seal seisis, stardipositsioonil, valmis sööstma tõotatud rinna poole, aga iga kord, kui tekkis sobiv hetk, tormas kuskilt ootamatust suunast välja mõni nobedam õnneotsija, kes võidukalt kätt ette sirutades Julia dekolteed krabas. Kuid siis ühtäkki tundus, et Olja on saanud teiste ees edumaa. Ta tegi vapralt esimesed suured ja kiired sammud, et kujuni jõuda, kui ootamatult, vaid mõned hetked enne Olja sihtpunktini jõudmist, sööstis rahvamassist keravälguna välja üks nääps Aasia daame ja ma usun, et kui Olja poleks ise õigel ajal pidama saanud, oleks ta lihtsalt maha joostud ja jalge alla trambitud. Seda võidukam on muidugi see foto, kus Olja viimaks oma õnneni on jõudnud – nägu täis võidurõõmu ja rasket võitlusjärgset kergendust, käsi Julia läikival rinnal.

Enam-vähem niimoodi meie hommikupoolik Veronas ka lõppes, sest Julia õue kaose järel oli aeg tegelikult otsas ja nõnda suundusime me üsna kärmelt tagasi bussi poole. Selja taha jäi Verona (mis hoolimata teatavast turismikaosest on ikkagi tohutult tore), ees ootas üsna pikk sõit, mille sihiks Castigloncello nimeline mereäärne väikelinn ja meie öömaja.

Esimene ja ainus ette planeeritud peatus leidis aset üsna Verona lähedal, Mantua võrdlemisi mittemidagiütlevas äärelinnas, kus läksime läbi kõrvetava soojuse vaatama Palazzo Te’d. Tegu maneristliku kompleksiga, mis väidetavalt peaks olema suursugune ja edev ning ma üldse ei kahtle, et ta seda ka on, aga mingil põhjusel ei suutnud meist keegi sellest vaimustuda. Oli see siis nüüd harimatus või väsimus, aga aia vahelt sisse piiludes pani vaatepilt ainult õlgu kehitama. Küllap oleks sees olnud uhke, aga piletiraha oli kallis ja kõik ekspeditsioonikaaslased olid kuidagi pisut tülpinud olemisega. Nii päädis kultuuriline kogemus sedapuhku sellega, et istusime palazzo kõrval pargipinkidel, lasime päikesel oma nägusid praadida ning kuulasime lihtsalt ettekande ära.

Ja seejärel jätkasime oma teed. Üha lõunasse, Toskaanasse, mägedesse. Viimaks hakkasime suhteliselt lausklagedalt tasandikult jõudma esimeste küngaste vahele. Maastikku tekkisid väikesed heledaks krohvitud punaste telliskatustega taluhooned, mis mõnel pool olid laiali pillutatud, teistes kohtades koondusid madalate mägede jalamitele tihedatesse kobaratesse. Aegamööda hakkasid väikesed asfaltteed serpentiinidena vonklema ning me tõusime üha kõrgemale maaliliste maastike kohale. Kõik muutus kuidagi vabaks ja kuidagi avaraks. Värviliseks ja ilusaks. Tegime pildistamispeatuse natuke ebaõnnestunud ja skitsimispeatuse väga õnnestunud kohas.

IMG_8718 IMG_8729Istusime madalate mändide, õrnalt kolletavate puhmaste ning sügislillede keskel. Kõik meie ümber oli värvunud sügiseselt kuldroheliste toonide erinevatesse varjunditesse, mida üha madalamale langev päike järjest oranžimaks värvis. Õhkõrn sügise ja mägede lõhn. Ootamatu vaikus ja võimalus lihtsalt olla.

Rüüpasin jahedat proseccot ja joonistasin mägesid, esimest korda ja natuke kobamisi, aga kõik oli kuidagi nii õigesti ja hästi, et lõpptulemus polnudki üldse tähtis. Kui lõpuks pidime end ikkagi kokku pakkima ja minekule sättima, oli ennekõike kahju.

IMG_8737Tegelikult jätkus tee muidugi vähemalt samavõrra maalilisena. Ikka kõrgemale ja kõrgemale, mäetipud üha teravamad ja mäekurud üha järsemad. Juba päris õhtul, suures punakuldses päikeseloojangus, tegime kiire peatuse ühes väikeses mägikülakeses, kus vaateplatvormi sisse uuristatud pragusid oli täietud makrofleksiga ning kuhu läbi õhtuvaikuse kostus lambakarjade vaikset määgimist.

Sõidu lõpp kulges läbi pilkase pimeduse ning ööbimiskoha otsingud viisid meid kitsastele ja suure kallakuga tänavatele. Jääme kinni, ei jää kinni? Lõpuks siiski ei jäänud. Vinnasime hoopis oma kohvrid ja kompsud väikesesse rendimajakesse ning sättisime end sisse. Niipalju kui seda üheks ööks üldse teha saab. Kohver voodi kõrvale, hambahari voodikapile, jalavarjud toaserva.

Maja ise oli pisike, hubane ja igati sümpaatne. Soojalt valgustatud aias ootasid meid jändrike ja varjuliste puude alla paigutatud lauad-toolid ja võrkkiik, kuhu sättisime end õhtut veetma. Sõime värsket salatit ja ciabattat, jõime proseccot ja veini, rääkisime maadest ja ilmadest. Õhk lõhnas õrnalt soola ja mere järgi.

 * * *

3. oktoober

IMG_8751Uus hommik järjekordses võõras kohas. Ärkasin varakult, et pesus käia, mille järel läksin vaatama, milline meie ümbrus päevavalges välja näeb. Oli väike ja tore. Pisikesed tänavad, mida ääristavad heledad majad, valgeks krohvitud kiviaiad ning neist üle pulbitsev rohelus. Taamal paistis siresinine meretriip ning aias patseeris üks iseäranis suur ja oranž kass.

Kui unine vaikus asendus hommikutoimetustega, selgus aga kurjakuulutav tõsiasi, et Sulev tunneb end tõbiselt. Oh kuri hetk, õnnetu hommik, kui katk jõudis meile järgi! Siis me seda veel muidugi ette ei teadnud ning ei osanud reageerida adekvaatse itku, hala ja taevaste vägede needmisega, vaid sõime lihtsalt hommikust, jõime kohvi ning lootsime, et küll läheb paremaks.

2014-10-03 09.22.50

foto: Olja Fomina

Elanud veel üle ärevusttekitavad hingevärinad teemal, kas me suudame end suure kaldega tänava äärsest külgboksist kuidagi niimoodi välja nihverdada, et ei vaju tagaseisvale autole kõige täiega otsa, võis meie ekspeditsioon jätkuda. Sõitsime läbi päikesepaisteliselt hommikuhelgete väikelinnade Pisa poole, vasakul Türreeni mere siresina, siin-seal vaated mägede sinakasrohelistele siluettidele.

Kui olime end sihtkohas edukalt ära parkinud, läksime vapral kapakul torni vaatama. Kuskilt oli meil kõigil kindel teadmine, et ilma märkimisväärset pappi välja köhimata, ei lasta Pisas üldse midagi teha, aga tegelikkuses võis katedraali alal täiesti ilma rahata ringi vaadata. Sest jah, tegelikult on ju tegu justnimelt Pisa katedraaliga. See, et kiriku kellatorn nii õnnetul kombel absoluutselt viltu vajus ning oma kurioossuses sai palju kuulsamaks kui pühakoda ise, on lihtsalt üks ajaloo toredalt jaburatest vimkadest.

Ja kui nüüd rääkida sellest tornist endast… eks iga lapsukegi teab, et ta on viltu, aga no et kohe nii väga viltu. Midagi päris sellist ma tõepoolest ei oodanud. Muus osas on sellest kampaniilist muidugi pilte nähtud küll nii- ja naapidi, mistõttu peale oma ülima viltususe ta millegi muuga üllatada ei suutnud. Nõnda olidki tegelikult katedraal ja baptisteerium, mis turismifotodel täiesti ebaõiglasel kombel enamasti suurt tähelepanu ei saa, hoopis huvitavamad.

IMG_8783 IMG_8803Nimelt on tegu täiesti ootamatult ilusate ehitistega. Pitsiline romaanika, kust kumab läbi Pärsia-hõngulisi, mauridelt laenatud motiive nagu fassaadi liigendavad filigraansetele sammastele toetuvad ümarkaaristud. Kõik laotud ja tahutud heledast kivist, tekitades kerge ja elegantse üldmulje. Ei mingit baroklikku kulda-karda ega renessansi ogaraid voluute.

Ettekannet kuulasime baptisteeriumi sokliosa ääristavatel kiviastmetel, mille järel läksin skitsimiseks kohta otsima. Torni juures oli liiga palju rahvast, katedraali ja ristimiskabeli seinte ääres kõrvetas päike jällegi liiga tugevalt. Nii istusin lõpuks keset muruplatsi, paljad varbad jahedas rohuvaibas, ning joonistasin ilusat kirikut ja jaburat torni.

Meie kultuursete eksirännakute järgmiseks peatuspunktiks pidi saama Firenze külje all paiknev Villa Petraia, mistõttu me olime mõningaselt üllatunud, kui muidu üsna usaldusväärselt toiminud geps meid suurte kortermajadega ääristatud linnatänavale paigutas. Liikussagin, suured majad, teetööd ning ei ühtki maalappi, kuhu midagi ligilähedaseltki villataolist ära võinuks mahutuda.

Siiski oli see tänavavaade niipalju tuttav, et lahendasin meie mõistatuse. Nimelt olime Petraia asemel kogemata sisse pannud hoopis seekordse ööbimiskoha koordinaadid. Mis siis ikka, otsustasime olukorda ära kasutada ning oma asjad korterisse ära paigutada, et pärast saaks rahus Firenze südalinna avastada. Järgnes reibas kapak ümber kvartali, et leida pitsabaar, kuhu korteriomanik oli meile võtmed jätnud ning seejärel seiklus liftis, mis oma mõõtmetelt meenutas rohkem harjakappi.

Viimaks vajusime võidukalt õigest uksest sisse avarasse, valgesse ning suhteliselt edevasse korterisse, kust avanesid vaated Firenze tihedale linnamaastikule ning silmapiiri raamivatele rohelistele mägedele. Kui olime asjad tubadesse paigutanud, jätkasime, sedapuhku õigete koordinaatidega, oma ekspeditsiooni, jõudes suures soojas pärastlõunas Villa La Petraia väravate ette.

IMG_8825 IMG_8836Tegu ühega paljudest Medicite perekonnale kuulunud villadest, mille praegune väljanägemine pärineb 16. sajandist, mil 14. sajandi torni ümber ehitati uus luksuslik hoone. Väljast see muidugi nii väga välja ei paista, pigem on hoone tagasihoidlik ja meenutab lihtsalt suuremat versiooni Itaalias tavapärastest talumajadest. Sees aga peaks laiuma edevalt kaunistatud suured saalid ja toad ning uhke klaaskatusega sisehoov. Meie sellest muidugi midagi ei näinud, sest kohale jõudnud, avastasime, et villa ise oli remondis ning kaetud igast küljest ja väga põhjalikult tellingutega.

IMG_8871 IMG_8861Aed seevastu oli avatud ning uskumatult ja meeldivalt inimtühi. Laotatud erineva kõrgusega terrassidele, kust avanevad vaated allpool laiuvale Firenzele. Kõikjal potid apelsini- ja sidrunipuudega, peenrad roosade ja lillade lilledega ning meeldival kombel pisut hooletusse jäetud ja ülekasvanud parterid. Siin-seal mõned kiitsakad küpressid, villast pisut kõrval väike oliivipuudesalu. Hilissuvise lopsakuse veel viimane muretu elurõõm.

Jalutasin kiirustamata ringi, avastasin väikeseid kõrvalisi aiasoppe ning turnisin mööda päikesesooje kiviastmeid ja –treppe. Viimaks istusin ühe terrassi keskossa paigutatud purskkaevu juures ning joonistasin.

IMG_8880Õhtu hakul võtsime villaaia suurest rahust suuna Firenze hektilise kesklinna poole. Teelt haarasime kaasa toekad ja rammusad pitsalõigud ning seejärel venisime Firenze liikluskeerises agoonilise aeglusega edasi. Gepsu koordinaadid olid paigutatud katedraali esisele väljakule, silmadega otsisime igalt poolt mingitki võimalust parkimiseks. Iga uue pöördega sattusime aga üha kitsamatele ning tihedamalt täis pargitud tänavatele, iga uue kvartaliga vähenes autode ja suurenes ringi sagivate jalakäijate ning mopeedivendadade kontsentratsioon.

Tekkis kuri kahtlus, et oleme juba sattunud liiga kaugele vanalinna, mis sai kinnitust hetkel, mil me sõitsime kitsaste majade vahelt avaramale väljakule ja leidsime end… otse Firenze toomkiriku tagant. Nõutud ja natuke eksinud, küsisime paarilt taksojuhilt abi ning saime vastuseks seda, mida kartsime. Olime nimelt kuidagi ringe keerutades sattunud juba hea mitme kvartali jagu sellesse piirkonda, kus ilma erilubadeta üldse mootorsõidukiga liikuda ei tohiks. Ammugi mitte bussiga. Ammugi mitte parkimiseks.

Nõnda järgnes närvesööv episood alapealkirjaga „kuidas me siit ära saame?!“, sest gepsu ei saa sellistes kitsastes oludes päriselt usaldada ning terve trobikond tänavaid olid kas ühesuunalised või siis nii kitsad, et me oleksime oma halli emalaevaga nende vahele lihtsalt kinni jäänud. Lõpuks, tasa ja targu, hiilides mööda tänavaid, kus me poleks tohtinud olla ning saades ohtrate üllatunud kõrvalpilkude osaliseks, suutsime vanalinnast põgeneda.

Eelnenud kogemusest parasjagu traumeeritud, parkisime seejärel kesklinnast paari kilomeetri kaugusele ning otsustasime, et kindlam ja julgem on jala liikuda. Tagasi Firenze vanalinna kõrgete kivimajade vahele jõudsime parasjagu selleks hetkeks, kui õhtupäike heitis enda ümber kuldseid toone.

IMG_8895Mida lähemale jõudsime Piazza del Duomole, seda vähemaks jäi immigrantide poode ning seda rohkem hakkasid tooni andma kallid butiigid, juveelipoed ja hotellid. Nii tänavatest, majadest kui isegi inimestest hakkas õhkuma mingit jõukust ja uhkust. Ikkagi Firenze. Pankurid, Medicid, renessanss – kolm komponenti, mille koosmõjul oskavad tänapäevased firenzelased oma iseäranis rikkalikku ajaloopärandit ära kasutades turiste väga oskuslikult nöörida.

Sel õhtupoolikul hakati kõiki huviväärsuseid muidugi juba kinni panema, mistõttu konkreetse kultuuritsemise asemel oli meil võimalus niisama ilusas õhtus kulgeda. Oma ettekande pidasin Piazza della Signoria üht serva markeerivas Loggia dei Lanzis, ümberringi kära, müra ja renessansiajastu hindamatud kunstiväärtused. Siin Michelangelo „David“, seal Donatello „Juudit ja Olovernes, Neptuni purskkaev, Medicite lõvid. Kohe meie kõrval maailmakuulus Uffizi kunstigalerii oma tohutu kollektsiooniga; ümberringi jõukate linnakodanike kindlusetaolised ja ligipääsmatud palazzod, mis seest täidetud uskumatu luksuse ja küllusega; taamal paistmas toomkiriku õhtupäikesekuldne kuppel, mis markeerib terve uue ajastu sündi. Kunsti ja kultuuri rohkem kui jaksab ära vaadata.

Oma õhtuse jalutuskäiguga jõudsime raekoja eest üsna pea Arno jõe kallastele, kus õhtuhämaruses loksuvatel tumedatel jõelainetel peegeldus Firenze kuulsaima silla, Ponte Vecchio kollane tulekuma. Kõndisime mööda jõekallast edasi, ostsime möödaminnes endale jäätist ning jõudsime sillale parasjagu selleks ajaks, kui päevased juveeli- ja kullakaupmehed hakkasid oma poodide uksi sulgema.

IMG_8912 IMG_8924Nimelt on Ponte Vecchio sisuliselt jõe kohale ehitatud linnatänav, mida ääristavad madalad majad ja väikesed poed, kus kuni 16. sajandini müüdi kõike, mida parasjagu vaja oli. Kuna see tundus Firenze toonastele valitsejatele aga räpase ja haisvana, kehtestati tänase päevani kehtiv määrus, mis lubab sillale kauplema vaid dekadentsi ja aristokraatiat, rikkust ja pillamist esindavad udupeened kulla- ja kalliskivimüüjad.

DSC08647

foto: Sulev Nurme

Mõneti pole silla peal kullapoe pidamine muidugi kõige mõistlikum, eriti kui jõel, mille kohale oma kaup püsti lüüa, on kombeks aeg ajalt üleujutusi korraldada. Nii juhtus näiteks 1966. aastal, kui eriti suured tulvaveed terve hea hunniku kulda, karda ja ehteid lihtsalt minema kandsid. Eks allavoolu elavad inimesed võisid muidugi rõõmustada.

Meie siiski kulda kokku ostma ei hakanud, vaid sättisime end sillapiirete äärde jäätist sööma. Mõned reisikaaslased vandusid alla tasuta wifile, ülejäänutega kuulasime spontaanset tänavakontserti ning niisama elu- ja õhtuilutsesime.

Kui kord tagasi oma öömajakorterisse jõudsime, korraldasime skitsivaatluse. Ja jõime valget veini, mis oli liiga suurtes pudelites. Hilisel õhtul toodi lennujaamast ära meie viimane senikadunud reisikaaslane Heiki ning hilisel ööl sündisid surematud kunstitaiesed. Millal ma lõpuks magama sain, ei oska ausalt öelda. Liiga hilja. Väga ilmselgelt väga liiga hilja.

 * * *

4. oktoober

Hommik saabus väga liiga vara ja oli üksjagu raske, uimane ning udune. Äratuskellad magasime oma toas kollektiivselt maha ning lõpuks ärkasime selle peale, et meid sööma kutsuti. Nii ma seal siis istusin, suures helgevalges köögis. Sõin tahtejõuetult suppi ja registreerisin läbi uduse hommiku, et telekast vaadati itaaliakeelset A-rühma.

Asjad uberiku vertikaalsuunaliselt mobiilse harjakapi abil emalaeva toimetatud, parkisime end taas Firenze kesklinna külje alla ning kõndisime läbi helge hommiku vanalinna. Hommikujahedas valguses oli katedraal üsna teistmoodi, aga ikkagi ilus. Uskumatute mõõtmete ja terviklike proportsioonidega, kaetud polükroomse, valge ja rohelise marmori geomeetrilise mustrimänguga.

Kui natuke ajaloost rääkida, siis kui kirik ise on väga renessanss (ehitamist alustati 13. sajandi päris lõpuaastail), pärineb toomkiriku täismahus fassaad hoopis 19. sajandist ning on oma olemuselt neogootilik. Põhjus peitub selles, et kuigi kiriku väliskujundusega tehti samuti 14. sajandil algust, siis erinevate pikemate ja lühemate seisakute tõttu jäi see lõpetamata ning enne ei saadud selleks ka mahti, kui enam-vähem viis sajandit hiljem.

Toomkiriku kõige kuulsam osa, tema imposantne kuppel, on seevastu ehe ja õilis. Kuigi ka sellega kaasnev lugu on mõneti huvitav, sest ligikaudu 100 aastat pärast kiriku ehitamise algust, oli kuppel veel ka ainus suurem strukturaalne osa, mis puudu oli. Ja seda väga lihtsal, väga proosalisel ja väga asisel põhjusel, et nii suurt kuplit, nagu kiriku mõõtmete juures parasjagu vaja oli, lihtsalt ei osanud mitte keegi teha.

Kui mujal Euroopas kasutati sel ajalooperioodil hiiglaslike kirikute toestamiseks konstruktsiooniliste elementidena välispidiseid tugiposte, kontraforsse, siis Firenzes oli nende kasutamine keelatud. Seda seetõttu, et esiteks pidasid itaalia arhitektid neid läbinisti inetuteks ning teiseks kasutati neid Itaaliaga vaenujalal olevates põhjapoolsetes piirkondades. Kumb siis nüüd lõppkokkuvõttes olulisem põhjendus oli, on ilmselt diskussiooniks avatud küsimus.

Igal juhul tekitas see olukorra, kus 15. sajandil seisis Firenze toomkirik üsna suure probleemi ees, mida oli raske ka mingil viisil ignoreerida. Kui ikka katuses on hiiglaslik auk, ei saa eriti elegantselt väita, et nii oligi mõeldud. Ei, vaja oli kuplit, aga kuidas seda asja nii lahendada, et kogu süsteem kokku ei kukuks, ei osanud keegi öelda. Kui algselt oli kirikut kavandades ette nähtud midagi Panteoni kupli taolist, siis see mõte tuli maha kriipsutada, kuna esiteks oli Panteoni kuppellae juures kasutatud betoonsegu retsept ammugi kaduma läinud ning teiseks poleks tervest Toskaanast olnud võtta nii  palju puitmaterjali, et ehitada sedavõrd massiivseid tellinguid, mis betooni kuivamise ajal konstruktsiooni paigal hoiaksid.

Seda kõike arvesse võttes on Brunelesschi saavutus seda märgilisema tähtsusega, sest tema oli see mees, kes suutis välja mõelda kaheksanurkse kuplisüsteemi, mis kokku ei kukkunud ja võimaldas katedraali viimaks valmis ehitada. Ilma igasuguste tugevusarvutuste või vettpidavate katsevõimalusteta laoti kuppel tema kavandite järgi üles. Ja püsib siiani. Peen värk.

Firenze katedraali kompleksi kuuluvad lisaks veel kellatorn, niinimetatud Giotto kampaniil, ning baptisteerium, mis on kogu Firenze üks vanimaid ehitisi. Praeguse romaani stiilis ilme sai väike ristimiskabel 11. sajandil ning selle välisfassaadi valge-roheline kujundus (mida hiljem ka kiriku juures jäljendati) pärineb katedraali algselt autorilt.

Kui ennastületavalt vapralt oma ettekande peetud sain, leppisime kokkusaamisaja ning suundusime Olja ja Kadriga pisut töntsil sammul ristiretkele. Käisime katedraalis, kus geomeetrilise mosaiikmustriga marmorpõrandalt tõusevad kõrgustesse hallid piilarid, mis toetavad heledaid võlve ning kus Brunelesschi kuplilt vaatab allapoole viimset kohtupäeva kujutav hiiglaslik fresko.

Seejärel leidsime üles kupli külastamist ootava elava järjekorra, mis lõputu maona vonkles läbi katedraaliväljaku, ning otsustasime üksmeelselt, et see mäng küünlaid ei vääri. Kampaniilitorni järjekord oli siiski niipalju lühem, et sinna seadsime end sisse. Ikka natuke udused, läbi helge hommiku, kus maailm pisut seosetult mööda tuhises.

Lõpuks jõudis järjekord meieni ning hanereas lasti meid kitsasse käiku, kus ees terendas 414 halastamatut ja klaustrofoobilist astet. Kui lõpuks esimesele vaheplatvormile jõudsime, oli surm silme ees ja hing paelaga kaelas. Aga ikka edasi. Üha kõrgemale punaste katuste kohale. Vähemalt kaks korda arvasin, et oleme tippu jõudnud, kuid ikka veel tuli välja, et kuskil torninurgas ootab meid väike uks ja uus kitsas trepp, kus kaks inimest vaevu-vaevu mahuvad teineteisest mööda minema.

IMG_8977Aga kui lõpuks seisime kellatorni katusel ja vaatasime tõtt hiiglasliku kupliga, kõikjal meie ümber Firenze oma sirgete tänavate ja punaste katustega, taamal rohelusse mattunud mäekünkad, mille orgu linn end algselt püsti seadiski, oli kõik see pingutus vaeva väärt. Tuul oli küll jahe ja keerutas juukseid silma, aga vaated see-eest suurejoonelised.

Tagasiteel ei tundunud ka trepp enam nii lõputult pikk ning nii seisime viimaks üsna reipalt Piazza del Duomol. Kui veel ühest hirmkallist tšurkapoest endale hirmkalli apelsinimahla sain, muutus elu üsna elamisväärseks. Umbes selle hetkeni, kui mulle hakkas hallis emalaevas loksudes vaikselt tunduma, et miski kole tõbi võib hakata mind jalust niitma.

See esimene õhkõrn haigusaimdus. Ainult õrn värelus ja võbelus, kerge ninasügelus ja kurgukipitus, väike nõrkus, millest esimese hooga loodad veel usu ja lootuse toel võitu saada. Igal juhul möödus teekond Villa Lantesse minu jaoks suurte ja õudsete katkuennete tähe all, välja arvatud ehk see õnnis hetk, kui me suvalise kaubanduskeskuse juures toidupeatust tehes ostsime Oljaga endale Big Mac-id, mis tundusid pärast hommikust viletsust päris ambroosiana.

Üldiselt sõitsime läbi sügisidüllilise Toskaana maastiku, mööda väikeseid teid, läbi linnakeste, kus tänavad olid nii kitsad, et suuremate pöörete peal tekkis tunne, et meie väikebuss jääb kahe maja vahele lihtsalt kinni. Ümberringi vaated orgudele ja madalatele mägedele, maalilistele majadele ja terrassidele.

Viimaks peatusime Bagnaia nimelise väikelinna kiitsukesel tänaval ning natukeseks lükkasin ma oma sünged nohumõtted tahaplaanile. Väljas oli ikka veel soe pärastlõuna ning ettekannet kuulasime suurte vihmavarjutaoliste piiniate all päikeselaikudes. Muuhulgas sain sealt samalt muruplatsilt endale suure ja šokolaadipruuni piiniakäbi.

Seejärel ootas ees Villa Lante 16. sajandist pärit renessanssaed. Taaskord terrassidele laotatud, taaskord sümmeetriline ja ilus. Sidrunipuud, geomeetrilistesse mustritesse pügatud parterid ning vaated allpool laiuvale orule, mis terrasse mööda kõrgemale ronides muutusid üha avaramaks. Ja siis muidugi purskkaevud.

IMG_9019Kui Prantsusmaa ekspeditsiooni seminari jaoks lugesin ühe 16. sajandl elanud prantsuse mõtleja, kirjaniku ja poliitikategelase de Montaigne’i muljeid tema Itaalia reisist, siis enam-vähem ainult purskkaevudest ta rääkiski. Tõsi ta on, et prantslastele avaldasid Itaalia renessansiaegsed aiad oma veemängudega nii suurt muljet, et lõpuks jõudis see motiiv veelgi hullumeelsemana prantsuse barokki.

Ning ega tuleb öelda, et vulisev, kohisev, pahisev ja sulisev vesi on ju tõesti sümpaatne. Päris nii innukalt, entusiastlikult ja ülevoolavalt kui Montaigne ma neid veemänge ehk kirjeldama ei hakka, aga mõnus oli seal aias küll. Lisaks oli meil suurepärane võimalus jälgida ühe kohaliku pruutpaari pulmafotode ja –video sündimist. Pruut nagu vahukooretort ja peigmees kui pingviin, kõndisid pateetiliselt läbi aia ning jalutasid treppidest üles ja alla, parasjagu nii mitu korda, kui oli vaja, et täpselt õiget võtet saada. Mina poetasin end ühe purkkaevu servale päikeselaiku ning vaatasin joonistamise kõrvalt seda teatraalset näitemängu väikese väiklase muheluse saatel.

IMG_9011Kui joonistused olid joonistatud ja aed nähtud, läksime Olja ja Kadriga villa kõrval laiuvat inglise stiilis metsaparki avastama. Oli tore ja võpsik, pärnaalleede ja väikeste roosade alpikannidega (cyclamen hederifolium). Kõndisime läbi õhtupäikese ja laulsime totraid koha peal välja mõeldud laulujuppe ning üldse oli kõik üsna idülliline.

Veel kiire käbisorteerimine ning seejärel saimegi juba teiste ekspeditsioonikamraadidega kokku ja läksime õhtusöögikohta otsima. Lõpetasime ühes väikeses, sel kellaajal suhteliselt inimtühjas restoranis, kus süüa sai odavalt ja palju. Toekas taldrikutäis pestoga gnocchisid hinge all, oleksin tahtnud loota, et hakkan end paremini tundma, aga tegelikult kerisin endale ümber salli ja jaki ning tundsin, et mul hakkab endast kohe kahju.

IMG_9083Ei tundunud ka sugugi kutsuv see tõsiasi, et ööbimiskohaks oli ette nähtud kämping ning õhtu hakkas üsna jahedaks muutuma. Oma öömajja jõudsime pilkases pimeduses ning vastu võttis meid… tühjus. Mitte üht hingelist, kes oleks meile väravaid avanud või meid kuhugi juhatanud. Seisime nõutult ja lasime signaali, kuni lõpuks mindi uurima, mis toimub.

Toimus see, et me ei saanud sisse. Kämping oli tegelikult juba hooaja lõpuks suletud, kuid kirja teel oli öeldud, et me saame ikkagi tulla ja telkida, aga nüüd äkki oli mingi ootamatu probleem üles kerkinud. Selle eest soovitati meile üht teist kohta, mis pidavat kindlasti lahti olema. Mis siis muud, kui sõitsime läbi pimeduse etteantud järgmisesse kämpingusse, kus meid aga lihtsalt pikalt saadeti. Põhjendusega, et me ärataksime oma kolistamisega teised kliendid üles, visati meid sisuliselt ukse taha ning kästi uttu tõmmata. No tere tore.

Seal me siis olime, keset eimidagit, ilma öömajata, väsinud ja üksjagu turris. Suutsin jõuetult unistada ainult soojast voodist ja võimalusest villaste sokkidega teki alla pugeda. Ega muud teha polnudki, kui hakata järjest läheduses paiknevaid hosteleid ja hotelle läbi helistama ning õnneks oli ühes kohti ja oldi valmis meid lahkelt ka vastu võtma. Hind oli küll kämpingust soolasem, aga täiesti elatav, ning väikesed majakesed, kuhu meid laiali jaotati, igati viksid ja viisakad.

Kurk valus ja nina kipitav, tõmbasin villased sokid jalga, teki silmini ning lootsin imele, mis ehk mind hommikuks terveks teeks.

 * * *

5. oktoober

Me elame siiski karmis, kõledas ja kalgis maailmas, kus imesid ei juhtu. Hommikul ei olnud olukord sugugi parem, vaid ehk selle vahega, et sünge kurguvalgu oli aegamööda asendumas korraliku ja elujõulise tatitõvega. Pea oli paks, olemine nõrk ning üldiselt tundsin ma end võrdlemisi hädisena. Õnneks suutis hommikusöök asja natuke parandada ning kuum kohv pole kellelegi kunagi halba teinud. Kerisin salli kaela, panin kampsuni selga otsustasin vapralt katsumustele vastu astuda.

IMG_9111Sõitnud taas läbi maaliliste maastikuvaadete ning sümpaatsete väikelinnade, peatusime mõne aja pärast kesk’ suurt hommikupäikest Tivoli linnas. Parkisime end tänavaserva, kui selgus, et meie truu emalaeva üks rehv on tühi mis tühi. Mis seal ikka, varuratas oli olemas ja olukord lihtsalt lahendatav. Nii jäid Martin ja Heiki ratast vahetama, ülejäänutega hakkasime kõrval kiibitsemise asemel siiski Villa d’Este poole sammuma.

Kõndisime mööda looklevaid, meeldivalt lagunenud majadega ääristatud tänavaid aegamööda piki mäekülge üha kõrgemale. Pidevalt sõitsid meist vaid loetud sentimeetrite kauguselt mööda väikesed mõlkis autod, majade akendest rippus välja värvikirev pesu ning kõige taustaks hakkas viimaks kostuma kirikukellade mängu.

IMG_9122 IMG_9121Kui viimaks Villa d’Este peasissepääsuni jõudsime, selgus, et oleme sinna sattunud tasuta külastuspäeval, mis muidugi tähendas, et kogu hoone ning kogu aed otse kihas elavast inimmassist. Perekonnad väikeste lastega, vanapaarid, igas suuruses ja vanuses kunstihuvilised, väiksemad ja suuremad turistigrupid. Kõik tulnud nautima ilusat pühapäeva.

Kokku moodustus sellest igatahes paras kaos. Esimese hooga kappasime oma ekspeditsiooniga villast lihtsalt läbi, et leida mõni vaiksem nurk, kus ettekannet kuulata. Kui sellega ühele poole saime, pudenesime siia-sinna laiali ning kaotasime üksteist üsna pea inimeste sees ära. Kõndisime Olja ja Kadriga ringi, algatuseks sees, kus lisaks lugematute suurejooneliste seinamaalingutega kaunistatud renessansssaalidele võis näha näitust 1500-1600. aastate riietest ja moest, ning seejärel juba aedades.

IMG_9233 IMG_9232Terrassid, parterid, geomeetria, aga sedapuhku tõepoolest kõige olulisema elemendina purskkaevud ja basseinid, mis oma pompöössuses on täiesti konkureerivad Versailles’ jaburustega. Ainult et mõjuvad paremini ja orgaanilisemalt. Mägisesse maastikusse sobivad ka veemängud ja grotid palju paremini, sest selliste pinnavormide juures on nad kuidagi arusaadavad ja loogilised. Mägedes leidubki koski ja jugasid, pahisevat vett ja paljanduvaid kivimoodustisi. Soistel tasandikel… mitte nii väga.

Üldiselt mulle Villa d’Estes peaaegu et meeldis. Isegi hoolimata tunglevast rahvamassist, sest kui ma lõpuks ühe basseini servale maha istusin, nina päikese poole pöörasin ja pottidesse istutatud apelsinipuid joonistasin, polnud ümbritseval maailmal enam üldse suurt tähtsust.

Pärast juhtusime ühel kiviplatvormil juhuslikult teiste reisikamraadidega kokku ja nõnda saime kõik üheskoos minna lõunasöögikohta otsima. Villa d’Este läheduses oli neid restorane kohe lademes, kõigil väljas suured sildid, mis kuulutasid, et nende lõunasöögipakkumine on kõige heldem, kõige suurejoonelisem ja kõige parem. Kogu sellest söögikohaküllusest suutsime lõpuks leida selle ühe, kus hinnad olid kallid, teenindus aeglane ja portsud väikesed. Meid võttis vahele üks joviaalne jooksupoiss, kes – enne kui me õieti arugi saime, mis toimub – oli meie jaoks juba laudu liigutanud ja kohad valmis sättinud. Piinlik oli ära ka minna, mistõttu istusime maha ja jäime ootama.

Ja ootasime ja ootasime ja kõht oli tühi ja ei tulnud ega tulnud seda toitu. Olime juba meelt heitmas ja tegime kogu selle lõunasöögiõnnetuse arvel üha kurjemat satiirilist nalja, mis sai ainult hoogu juurde, kui meie täiesti pettumustvalmistavad toiduportsud lõpuks meile ette toodi. Ilmselt iga kord ei saagi vedada, nii et mis sa ikka teed. Sõime need paar ampsu ära, maksime pika hambaga arve ära ja lasime varvast.

Järgmiseks sihtkohaks ajahüpe 15ndast 2. sajandisse, renessansist rooma-aega – Villa Adriana ehk maakeeli Hadrianuse villa. Mis osutus suurejooneliseks ja üllatuslikuks, sest ühe konkreetse rooma keisri villa asemel vaatasin tõtt pigem terve linnakompleksiga, kust ei puudu termid, teater, templid ega raamatukogu. Kogu ehituse üldeesmärgiks luua ideaallinn, mis kombineeriks kreeka, egiptuse ja rooma arhitektuurikunsti parimaid külgi.

IMG_9310 IMG_9312Kompleks on suhteliselt hästi säilinud, sambad püsti ja seinavaremed piisavalt kõrged, et mõõte ja mahte edasi anda. Ka teistpidi oli see käik huvitav, sest kui muidu olin omakeskis mõelnud, et roomaaegsed varemed võiksid meenutada Kreekas nähtut, siis tegelikkuses on tegu siiski millegi kardinaalselt teistsugusega.

Heleda kivi asemel andsid tooni punastest telliskividest mustrilised müürid, mis lõid õhtupäikeses soojalt kumama. Rohelise veega basseinidelt peegeldus vastu piiniaallee ja müüride vahel helklesid oliivipuude hõbedased lehed. Ei puudunud ka peadeta (aga see-eest vormikate tagumikega) skulptuurid ega sammaskäigud, aga nende paigutus ja taustruum oli selgelt midagi muud kui Kreekas.

Huvitav ehk mainida siinkohal veel ka seda, et Villa Adriana oli renessansi ja ka baroki ajal üsna märgilise tähtsusega arheoloogiline objekt, sest just sealt said toonased arhitektid parema ülevaate antiiksetest arhitektuurielementidest, võttes need rõõmuhõisetega uuesti kasutusse. Osati teoreetiliselt, aga osati ka praktiliselt, sest hea hulk Hadrianuse villast pärinevat marmorit, antiiksulptuure ning –kaunistusi tassiti Villa d’Este rajamise aegus sinna laiali.

IMG_9380 IMG_9344Ala on muidugi omajagu suur ning selle läbi käimine võtab päris palju aega. Nii olin ma lõpuks sellest kõigest natuke väsinud, mida tõbine olek ilmselt veelgi võimendas, ning seetõttu suhtusin igasse järgnevasse hoonesse ja tellismüüritisse pisut vähema entusiasmiga. Iseenesest oli seal oliivi- ja juudapuude vahel siiski tore ringi ekselda ning möödaminnes leidsime ka väikese ümartempli, tholose, mis meenutas peaaegu üks-ühele Delfis nähtut.

Õhtu lõpetuseks läksime kapakuga otsima lubatud kreeka teatrit, millest lootsime midagi Epidaurose-taolist. Reaalsus oli muidugi kergelt pettumusvalmistav, sest kiviste astmeridade asemel võttis meid vastu rohtu kasvanud lamedaservaline auk, mille äärtest siin-seal ka üksikuid kivitükke välja turritas. Mina seda asja nii traagiliselt ei võtnud, aga Olja oli küll sellise näoga, nagu oleks keegi temalt pulgakommi ära võtnud.

Kui olime kõik jälle end oma emalaeva pakkinud, algas meie teekond lõunasse, kus järgnevaks kolmeks päevaks pidi meie koduks saama väike kämping kuskil Napoli külje all. Tee peal põikasime veel läbi ühest hiiglaslikust kaubanduskeskusest, kust sain endale pitsat ning teatavate ponnistuste järel ka pabertaskurätikuid ning kurgupastille. Bussi tagaosa hakkas vaikselt meenutama laatsaretti ning mina tundsin end progresseeruvalt üha viletsamalt.

Taaskord sõitsime oma ööbimiskohta pilkases pimeduses ning reisiseltskond vajus vaiksesse suikumisse. Istusin oma aknaalusel kohal, kõigi oma kompsude ja kodinate otsas, ning vaatasin, kuidas valgustatud kiirtee taga vilksasid mööda valgustäppidest koosnevad linnamustrid. Hea pika aja sain jälgida, kuidas keegi mäeküljelt ilutulestikku lasi. Pikalt, pikemalt kui Tartu uusaastaöö ilutulestik, kõigis vikerkaarevärvides ja suurejooneliselt. Enne kadus vaade mäeharja varju, kui ilutulestik otsa lõppes.

Üsna hilisel ööhakul sõitsime viimaks mööda väikest väänlevat teed kaljuse ranniku allosas paiknevasse asulasse, kust leidsime oma kämpingu, Sant’ Antonio. Esimese hooga tundus ta kuidagi õnnetu või vähemalt kannatas tugevalt ebasoosivas võrdluses Verona hipiboheemlasliku kämpinguga. Meid vastu võtnud onu oli siiski sümpaatne ning võimalus end horisontaalasendisse heita tundus kutsuv.

Ebameeldivate tõsiasjadena selgus, et wifi eest tuleb tunni kaupa maksta ning sooja vett saab duši all samuti ainult raha eest. Lisaks olid dušikabiinid ehitatud kergseintega majakesse, mis sisuliselt tähendas, et pesus tuli käia välistemperatuuridele vastavas olustikus. Öö oli küll soe, aga ma olin omadega parasjagu nii hädine, et ei tahtnud ega suutnud midagi mõelda ega teha.

Isegi telgi kokkupanemises ei saanud ma eriti osaleda, sest mu nina olukord ei soodustanud kummargil liikumist, aga õnneks olid Olja ja Kadri väga võimekad ning varsti olid meie pesad telgis sisse seatud. Nii kerkis suurte puude vahele tõmmatud triibulise palaka alla meie väike mustlaslaager. Kuskilt tassiti telkide vahelise alale ka kaks valget pinki ning selle viimase täiendusega olime oma territooriumi tähistanud.

Tundsin endale kaasa ja määrisin oma nina saialillesalviga kokku. Seejärel sain Helelt ja Sulevilt lonksu nende taruvaigupiiritust, mis korraks kõik selgeks lõi ja andis mulle võimaluse hetkeks vabamalt hingata. Kui pärast ka pool klaas veini jõin, tundus see lahja kui vesi, nii et võib-olla oli Peemotil õiguski, kui ta „Meistris ja Margaritas“ õpetas, et daamidele ei kõlba viinagi pakkuda, vaid kui siis ikka juba piiritust.

 * * *

6. oktoober

IMG_9698Hommikul ärkasin selle peale, et hingata oli raske, pea oli paks ning keegi pühkis õue. Ja pühkis ja pühkis ja pühkis. Tundus, et midagi sellist, mis iialgi otsa ei saa. Kuna pikali polnud oluliselt parem olla, ajasin end jalule ja läksin hommikuselt vaikset kämpingut avastama. Retke lõpptulemuseks tõdemus, et on päike ja väikesed majakesed ning haagissuvilad, kõige selle kohal kõrgumas kaljune mäekülg.

Kui teised ka viimaks ükshaaval üles hakkasid tõusma ning hommikusöögi tegemine päevakorda tõusis, saime ühelt toredalt tädilt loa kasutada kämpingumajakeste esist, kus olid olemas külmkapp, pliit, kraanikauss ning üsna süsteemitu valik toiduvalmistamise ning -söömise riistu.

Sealsamas sõime hommikust ja jõime kohvi. Ja arutasime päevaplaane, mis algselt pidid endast kujutama vabadust ja tegevusetust, kuid transformeerusid kuidagi ikkagi Vesuuvi otsa minekuks. Kui päris aus olla, siis ma polnud üldse kindel, kas ma ikka jaksan ja tahan haiglasena mäkke ronida, aga lõpuks otsustasin, et vähemalt annan endast parima. Pealegi lootsin, et ehk enese liigutamine lööb olemise pisut selgemaks.

Nii me siis sõitsime läbi hommiku Vesuuvi poole teele, läbi Napoli tiheda liikluse, nukra vaesuse ja eemaletõukava räpasuse. Lendlevad kilekotid, hulkuvad koerad, veidrad kambad, kes veetsid täiesti arusaamatult aega… keset ringteed. Napoli vanalinna me küll ei jõudnudki, mistõttu selle kohta ei oska ma midagi arvata, aga nii palju kui ma seda linna nägin, jäi mul temast üsna õnnetu mulje.

Kui lõpuks hakkasime Vesuuvile lähenema, leidsime end parklast, kus erakordselt libeda ja ebameeldiva olekuga mees tegi meile selgeks, et edasi ei saa muidu, kui tuleb osta hirmkallis pilet, ronida sõjaväebussi ning lasta end Vesuuvi tippu sõidutada. Sel hetkel ei tundunud see ettevõtmine kohe enam üldse kutsuv, aga samas kui ma seal juba olin…

IMG_9424Bussid, millega turiste mäkke veetakse, näevad välja väga militaarsed ja väga coolid. Nagu aga sõjaväeatribuutikale vist tavaline, ei olnud nad kasutusmugavuselt just maailma kõige ergonoomilisemad sõiduvahendid, mis tähendas, et mööda serpentiini ülespoole kolisedes, loksutati meil kõigil kopsud-maksad põhjalikult segi. Lisaks vaevlesin ma oma tatitõves, mistõttu ei suutnud ei männimetsad, millest me läbi sõitsime, ega isegi vaated, mis lõpuks siit-sealt vilksama hakkasid, mind letargilisest ja resigneerunult apaatsest seisundist päriselt üles äratada.

IMG_9457Viimaks üleval, kupatati meid bussist välja, näidati õige rajaots kätte ning öeldi, millal tagasi peab olema. Entusiastlikud mägironijad läksid reipal kapakul teele, mina, kes ma polnud isegi ebareipa kapaku tarbeks konditsioonis, venisin meie ekspeditsiooniseltskonna järelsabana aegamööda ja üsna vaevatult mäest üles.

IMG_9453Kui allpool kasvas rohkem rohttaimi ja üksikuid kiduraid puidki, siis üsna pea jätkasin teed läbi kõleda kivimaastiku, mööda punakashalli laavaliivaga kaetud rada, mida siin-seal ääristasid üksikud helerohelised puhmad. Ümberringi nurgelised laavaskulptuurid ning kraatritühimiku püstloodis kaljuseinad, kaugel all uduvinesse mähkunud merelaht ning selle kallastele laiali valgunud Napoli. Õhus hõljus kurjakuulutavat väävlilõhna ning võis näha, kuidas tulemägi köhis välja pisikesi suitsupahvakuid.

Ma usun, et kui mul poleks olnud nii paha, inimesi oleks olnud vähem ning aega oleks olnud rohkem, siis meeldinuks Vesuuv mulle palju enam. Ronida seljakotiga mööda kraatriserva, kuhugi eemale ja kaugemale. Läbi väävlilõhna ja pideva teadmise, et jalge all pulbitsevad magmajõed ning pidev katastroofiaimdus.

IMG_9451Nii nagu asi toona aga oli, väsisin ma sellest kõigest hirmsat moodi ära. Bussis tagasi loksudes läks mul isegi süda parasjagu pahaks, mis on parasjagu mainimisväärne, sest mul ei hakka peaaegu kunagi sõidust või kiikumisest või rappumisest paha… Sedalaadi militaarbuss ikka ei ole inimeluks sobilik liikumisvahend, nähku nad välja kuitahes lahedad.

Tagasi oma turvalises, stabiilses, sujuvas ja muidu armastusväärses emalaevas, hakkasime kuhugi liikuma. Lõpuks selgus, et vinoteeki otsima, mis tekitas minust täpselt nullilähedast entusiasmi. Keerutasime tänavatel siia ja sinna, kõik oli kinni või üldse kadunud.

Lõpuks ostsime hoopis uue varuratta ning läksime poodi, et oma toidutagavarasid täiendada. Ja milline pood see küll oli. Suur nagu omaette linn, makaroniriiuliga, mis näis lõputuna. Kauba paigutus oli hämmastavalt ebaloogiline ning ükskõik mille üles leidmine oli omajagu vaevarikas. See-eest oli valikut rohkem, kui oleks osanud hinnata. Niisiis läks meil aega. Kohe päris palju ja korralikult. Küll aga sain endale jogurtit ja apelsinimahla ning ühtlasi ostsime järgmisele hommikusöögile mõeldes kokku kõikvõimalikku head-paremat.

Pärast poeekspeditsiooni hakkasime tagasi oma kämpingu poole sõitma, kui silmasime teel väikest randa ning kuna mõned meist olid avaldanud soovi ujuma minna, tõmbasime kõrvale. Ja parkisime Napoli külje all paiknevas väikelinnas maanteeäärsele parkimisplatsile. Ja läksime ise vaateväljast kaugemale allapoole, kus kalju jalamil paiknes väike liivarannariba. Oh meid lolle.

IMG_9467Liivarand ise osutus üsna hüljatuks ja räpaseks. Siiski oli sel hetkel, kui ma õhtupäikesesoojadel kividel istusin ning üle lahesopi kõrguvat Vesuuvi joonistasin, kõik üsna kena. Lained loksusid vastu rannakive ning päikeseloojangust roosatava taeva taustal püüdis keegi maikasärgis härra kala.

Kõik võttis sünge pöörde hetkel, kui me tagasi bussi juurde minnes avastasime, et meie kotid on kuidagi valesti. Ja osad on kadunud. Sealhulgas ka minu märss, kus ma hoidsin asju, mida ei viitsinud igal pool kaasas vedada, aga ei tahtnud ka päevaks kämpingusse telki jätta. Taskunuga, tahvelarvuti, klaviatuur, hunnik laadijaid, minu kallisraamat, kõik ravimid ja muudki. Takkajärge oskan muidugi olla tohutult õnnelik selle üle, et kõik tõeliselt olulised asjad nagu telefon, rahakott ja dokumendid alles jäid, aga nadi ja natuke õõvastav tunne ikka.

Kuna läinud oli muudki väärtuslikku (muuhulgas peegelkaamera ja macbook), helistasime politseisse. Ja algas ootamine. Üsna sünges meeleolus. Üritasin halva mängu juures head nägu teha, aga tegelikult oli ju ikkagi parasjagu nõme. Lisaks tundus meie peatuspaik langevas hämaruses üha ebameeldivam ja kurjakuulutavam.

Politseil läks kohale jõudmisega arutult kaua aega. Pärast kahekümne minuti möödumist nägime endast möödumas aeglustavat politseiautot ja arvasime, et nad keeravad meie juurde sisse. Siis aga anti uuesti gaasi ja lasti jalga. Läks minutit kümme, veel teine kümme ja kümme otsa. Kuni saabus sama numbrimärgiga politseiauto, mis ennegi, ning lõpuks meie juures ka peatus.

Välja ei tulnud kedagi. Läksime ise uurima. Kas teie helistasite? Jah, helistasime. Kas italianot parlete? Ei, ei parle. Kuna me ei näinud sedamoodi välja, et nõustuksime neid rahule jätma, venisid meie kaks politseinikku aegamööda ja tüdinult oma autost välja. Kaks pikka ja lakutud olemisega carabinieri, seljas ihu ligi hoidvad triiksärk ja viigipüksid ning jalas põlvekõrgused viksitud ratsasaapad. Kas me ikka veel ei parle italianot? Ei, ikka veel ei parle.

Kui need kaks värvikat kuju meie bussi juurde loivasid ning igasuguse entusiasmita ust siia- ja sinnapoole lükkasid, mõtlesin kahte asja. Esiteks, et nad on ilmselt pahased, et me neid segame, sest kätte oli parasjagu jõudnud õhtusöögiaeg, kui kõik korralikud itaalia mehed ometi lähevad oma mammade juurde sööma. Ja teiseks, et küllap pole ka Itaalias politseinike palgad suuremad asjad, sest need kaks olid päris ilmselgelt riietatud selleks, et pärast tööpäeva lõppu stripiklubis mõned lisakopikad teenida.

Kui carabinierid olid mõne aja nõutult meie bussi vaadanud, kõndisid nad veidi eemale ja helistasid kuhugi. Mis nad rääkisid, jääb muidugi saladuseks, aga küllap kurtsid, et mingi rumalad ja keeleoskamatud turistid on lasknud end paljaks varastada ja tahtsid teada, et mida selliste hädapätakatega üldse peale peaks hakkama. Tõenäoliselt oli kogu Castellammare politseivägi sel õhtul meie olemasolust sügavalt häiritud ja tagajalgadele aetud.

Viimaks kamandati meid politseijaoskonda kaasa. Kus taas küsiti, et kas me ikka kohe tõesti oleme täiesti kindlad, et kohe üldse itaalia keelt ei oska? Ja ikka veel olime me täiesti kultuuritud barbarid, kes ikka kohe üldse ei osanud. Lõpuks leiti kuskilt üles see ainus politseinik, kes oskas meiega mingil tasemel inglise keelt rääkida ning jätkus elurõõmus pantomiim ja kätega vehkimine, eesmärgiga lõpuks protokoll ära vormistada.

Tegelikult olid need kaks politseihärrat, kes meiega jaoskonnas tegelesid, muidugi umbes tuhandekordselt toredamad, kui kaks eelmist lohvkamit. Elasid meie pantomiimietteastetele (no kuidas sa teed selgeks, et üks kadunud asjadest oli seljakott? Laadija? Tahvelarvuti?) nii palju kaasa, et lõpuks said kõik kadunud asjad enam-vähem adekvaatselt kirja.

Saime nimelised protokollid näppu, surusime kätt ja saime ometi kord minema. Bussi jäänud seltsilised olid ootamisest väsinud ning üldiselt valitses suhteliselt morn meeleolu. Närvirahustuseks korgiti esimestes ridades lahti punavein.

Tagasi kämpingus, helistasin kõige pealt koju Martinile, et oma rasket elu kurta ning seejärel ostsin wifiaega, et kindlustusse kirjutada. Kui kämpinguomanik kuulis, mis meiega juhtunud oli, tundis ta igatpidi kaasa ja ütles, et me oleksime pidanud ilmtingimata temalt enne soovitusi küsima. See maantee ja rannajupp, mille juures me peatunud olime, nimelt olevatki halva kuulsusega. Takkajärgi tarkus, aga eks on ju tore, kui keegi  kaasa tunneb.

Kui toimetused tehtud said, liitusin meie ülejäänud ekspeditsioonilistega meie mustlaslaagri esistel valgetel pinkidel. Rüüpasin Sulevi konjakit ning lasin adrenaliinist tekkinud energial vaikselt maha rahuneda. Õhtu oli taaskord soe, õhk ikka veel merelõhnaline. Polnud hullu, tegelikult lõppes olukord isegi õnnelikult.

* * *

7. oktoober

Hommikul ärkasin selle peale, et tundsin end… hästi. Täiesti uskumatult hästi ja tervena. Oli selle ime taga nüüd saialillesalv, taruvaigupiiritus, adrenaliin või konjak või mingi kombinatsioon neist neljast, aga igal juhul oli miski mind jälle jalule turgutanud. Oo, oleksin võinud mägesid liigutada ja suurest rõõmust hõisata. Mis muidugi oleks olnud väga taktitundetu, sest kuigi ka Sulev tundis end üle mitme päeva natuke elusamana, nägi Siiri üsna õnnetu välja.

2014-10-07 09.15.11Oma suures hommikureipuses asusin hommikusöögitoimkonda juhatama. Praemuna, ciabatta, pesto, salaamivorst, värske salat, kuum kohv. Lõpuks nägi meie hommikusöögilaud igal juhul imeilus välja – värviline, rikkalik, isuäratav. Ei enam magusaid küpsiseid ega magusat saia. Päris söök… oh. Elu oli ilus.

Uus päev, uued avastused, ees ootamas Pompei. Asjad kokku ja bussi ja teele. Lühikese sõidu järel parkisime end ühe poe ette parklasse, kus oli koha sisse võtnud terve kamp natuke õlise olemisega taksojuhte. Seisid seal oma masinate kõrval ning tegelesid keskendunult sellega, et sättisid üksteise kraesid. Igaks juhuks kontrollisime enne lahkumist igal juhul mitu korda üle, et bussiuksed ikka korralikult kinni saaksid.

IMG_9517 IMG_9563Ja siis olime juba kohal. Ees ootas suurest päikesest lõõskav hommik ning linn, mille lugu mind juba päris-päris väiksena tohutult lummas. Nimelt siis, kui vanaema Tiia sellest esimest korda rääkis, tundus see natuke õudne ja hirmus ja kurb, aga teisalt nii lõputult põnev.

Umbes sellisena mõjus Pompei mulle ka koha peal ning kui ma alguses olin kartnud, et tegu on varemeteväljaga, mida ma ehk adekvaatselt hinnata ei oska, siis tegelikult sattusin ikkagi linna. Päris linna, kus kõikjal on näha jälgi sellest, et seal elati. Seinte peal roomaaegne graffiti ja valimisreklaamid; tänavatesse kulutatud sügavad vankriroopad; punastest tellistest laotud rooma majad oma siseõuede ja punaste, mustade ning ookrikarva seinamaalingute. Madalad tänavad, kõrged kõnniteed ning ülekäiguradadeks mitmekümne sentimeetri kõrgused kivilahmakad, et omaaegsed inimesed ei oleks olnud sunnitud tänaval voolava kõntsa sisse astuma.

IMG_9660Templid ja bordellid, paleed ja laohooned. Väljakud ja tänavad. Turuplats ja amfiteater ja avalikud kaevud. Terve linn, päris paarituhande aasta tagune linn, kus ma võisin kõndida ja mida avastada. Kõige selle kohal kõrgumas Vesuuvi tume siluett.

Päev oli palav ning muutus üha soojemaks ja kasutada oli meil kõigest üks kaart. Kõndisime pea kogu ekspeditsiooniseltskonnaga läbi nende labürinditaoliste tänavate, põigates aeg-ajalt sisse tähtsamatesse majadesse, et imetleda seinamaalingid, kujusid või põrandamosaiike. Siin-seal oli eksponeeritud väljakaevatud inimfiguure, tuhaga kaetud ja puhkeasendites. Enamik Pompeisse jäänud linnaasukatest surid magamise ajal vingu kätte, mistõttu nad ei ürita end kätega varjata või kaitsta, vaid on talletunud igaveseks nii nagu nad olid, rahulikult magades.

Kogu Pompei juures olid need kivistunud inimesed võib olla kõige õõvastavamaks osaks. Esmapilgul otsekui skulptuurid, aga tegelikult ikkagi midagi muud. Keegi ei tee nii elutruud skulptuuri inimesest, kes suu lahti ja kuidagi natuke känkras asendis lihtsalt magab. Ilma poseerimata, ilma end kuidagi paigutamata. Kivistunud tuhahall kivi, mis oli kunagi elav ja hingav inimene.

Nendega seoses leidsin ka ühe pisut tragikoomilisena mõjuva väljapaneku. Nimelt tuli neid kivistunud inimesi Pompeist üksjagu välja, samamoodi nagu ka terve hunnik mööblit, teisi tarbeasemeid ning lõputult erinevas suuruses amforaid ja potsikuid. Osad neist on kuidagi eksponeeritud, aga teised seisavad lihtsalt lahtistes laohoonetes riiulitel. Mistõttu tekivad moosiriiuleid meenutavatel struktuuridel kummalised kompositsioonid. Potsik, potsik, potsik, kivistunud inimlaip, potsik, potsik, potsik.

DSC09035

foto: Sulev Nurme

Päev veeres vaikselt edasi, aegamööda jäi meie samm töntsimaks ning siin-seal puhkasime väsinult tühjadel tänavatel kõnnitee veeres. Kui sattusime üsna Pompei servaalale, kõlkusid äkki otse meie peade kohal punased granaatõunad. Natuke kõhklusi ja kahtlusi ning seejärel ronisime Oljaga üles. Granaatõuna üks, kaks, kolm. Elevus ja naer. Keegi mööduv turist sai meie granaatõunaraksust inspiratsiooni ja ronis meile järgi parasjagu siis, kui meie hakkasime alla tulema ning meid avastas üks muuseumitöötaja.

„Tell your friend to come down!“
„He’s not our friend!“

Seejärel kadusime kiirelt ja jälgi maha jätmata, ise naerust kõveras, sõjasaak võidukalt kotis. Kuriteopaigalt pisut kaugemale jõudnud, istusime maha ning sõime oma „pestoburksi“ ja oma granaatõunu, mis olid uskumatult hapud, aga see-eest varastatud.

IMG_9622Natuke varjutas meie Pompei avastamist tõsiasi, et paljud hooned ja objektid olid renoveerimistöödeks suletud, mis tähendas, et palju lahedat ja huvitavat jäi meist keelusiltide taha ning kättesaamatuks. Ühest sellisest keelusildist inspireerituna ronisime siiski väikese aiakese taha ning lavastasime (tõenäoliselt) sajandi suurima fotokunstialase tippsaavutuse. Esiplaanil punane keelusilt, kus endast väljas siluett kätt ette sirutades „NO!“ karjatab, taustal meie seitsmekesi, samuti kätt ette sirutades samuti „NO!“ hüüdmas.

Õhtu lõpuks olime kõik jõudnud amfiteatrisse, kus me kollektiivselt murule langesime. Teater ise polnud midagi väga märkimisväärset, aga pärast pikka ringivantsimist oli tore end hetkeks pikali visata. Joonistasime ja olime. Seejärel kulgesime tagasi bussi poole.

Järgmiseks oli ette nähtud poetuur, et järjekordselt söögivarusid juurde krabada. Minu enda puhul oli puudu mõnest üsna hädavajalikust asjast, mis olid kotiga koos kaotsi läinud, nende hulgas suur rätik ja telefonilaadija, mille kohta olin juba ette üsna kindel, et neid tavalisest toidupoest ei leia, aga enne kui ma suutsin sel teemal midagi arukat kosta, olid inimesed poodi juba laiali pudenenud.

Vaatasin ringi. Vajalikke asju ei leidnud, ostsin lihtsalt jogurtit. Hiljem õnnestus end niipalju kuuldavaks teha, et sain eelmise õhtu hiigelpoes lühikese peatuse välja kaubeldud. Kablutasin riiulite vahel ja üritasin õigeid vahesid leida, kassas selgus, et oli mingi suurem poodlemiskellaaeg. Õnneks olid minu ees täistuubitud käruga seisvad inimesed niipalju heatahtlikud, et lasid mind ette. Tänasin nii- ja naapidi ning lõpuks väljusin üsna võidukalt.

Meie viimane õhtu kämpingus möödus kuidagi väsinult. Istusin kämpingumajakese kõrval väikese kohvikulaua taga, rüüpasin punast veini ning kirjutasin postkaarte, taustaks kõlas kuskilt kaugelt mingi kellakõmin. Kui sellega valmis sain, läksime osaga ekspeditsiooniseltskonnast lähedalasuvat väikest rannajuppi otsima.

Kõndisime läbi vaikse ja inimtühja tänava liivarannale. Tumedal veepinnal särasid vastu valgustäpid, lained loksusid vastu ankrusse heidetud paate ning soolane meretuul ajas juukseid sassi. Pilkasest ööst sõitis ranna poole väike paat, teagi nüüd kas tegu oli kalamehe, salakaubavedaja või illegaalse immigrandiga.

Kuna olemine kiskus kõhedaks, liikusime varsti tagasi kämpingu poole. Osad suundusid üksikusse rannaäärsesse kõrtsi õhtust sööma, mina läksin tagasi meie mustlaslaagrisse. Kuidagi äkki tekkis tunne, et meie ekspeditsioon hakkab lõpule lähenema. Mitu päeva oli veel ees, aga see õhtu oli viimane, kus ööbisime merelõhnas ja oliivipuude all.

 * * *

8. oktoober

2014-10-08 09.12.33Oma viimase hommikusöögi Sant’ Antonios korraldasime nii rikkaliku, kui veel annab olla. Taaskord praemuna, värske salat, pesto ja ciabatta, aga sinna juurde veel ürtidega maitsestatud lihakotletid. Kõrvale värsket kohvi, taustaks linnulaul ja lehesahin oliivipuude ladvus. Milline päiksepaisteline hommikuidüll.

Ees ootas meid sedapuhku sõit mööda Amalfi rannikut, piki algselt juba roomlaste poolt välja ehitatud teed, mis kulgeb mööda kaljust rannikut, tehes kaasa iga selle kurvi ja käänaku. Kokku on tegemist ligikaudu 80 km pikkuse kaljusse tahutud kitsa maanteega, kust ülevalpool avanevad vaated valgetele kaljudele, all laiumas Türreeni mere siresinised lained.

Kõige selle loodusvaatelise suurejoonelisuse koosmõjul on tegu tohutult populaarse turistisihtkohaga, kusjuures justnimelt sõitu mööda seda maanteed peetakse üheks piirkonna põhiliseks turismiatraktsiooniks. Ilmselt just seetõttu ongi tee täis nii kitsukese maantee kohta täiesti ulmeliselt tihedat liikluskaost, mille keskel muuhulgas üritavad sõita ka suured turistibussid (kuidas need hiiglased mõnest kurvist üldse läbi suudavad tulla, jääb minu jaoks müstikaks), närvilised rollerid ja surmapõlguritest jalgratturid.

Sellise üsna põneva liikluskompoti eluliste näidetena nägime oma teekonnal nii olukorda, kus terve üks sõidusuund pidi tagurdama, sest buss ja auto ei mahtunud väikeses kivitunnelis üksteisest mööda, kui ka veoautojuhti (nimesildi järgi härra Luigi), kes järskude kaljuservade ääres uljaid kurve võttes samal ajal elavalt telefoniga tšättis.

Ja  tee ise… ega tuleb öelda, et on tõesti ilus. Alguses kohe päris uskumatult ilus, kõik kuidagi hele ja helge, nii hallid päikesepleekinud kivikaljud kui heleda krohviga kaetud majakesed. Mäekülgi katmas roheline lopsakus viigi, sidruni- ja granaatõunapuudega. Siin-seal tee ääres väikesed turuletid, mille ääres mammid ja papid müütavad puuvilju, limoncellot ning pipravanikuid.

IMG_9727 IMG_9713Paaris kohas, kus parasjagu õnnestus tee äärde tõmmata, tegime pildistamispeatuseid. Ümberringi rohekassinine vesi ning väikesed piki rannikut laiali pillutatud linnad ja külakesed, mis terrassidena alla mere poole laskuvad. Ilus.

Kuigi tuleb nentida, et isegi kõik see eluilu muutus lõpuks ja isegi ootamatult kiiresti kuidagi tavaliseks. Kui alguses ahhetasime ja ohhetasime iga uue kaljunuki tagant avaneva vaate peale, siis pärast paaritunnist sõitu oli see oma uudsuse kaotanud. Mõtlesin omakeskis selle avara sinavuse keskel hoopis üsna ketserlikult sellele, et Nafplioni vaated avaldasid mulle ikkagi suuremat muljet.

IMG_9755Pisut pikema peatuse tegime rannikuäärses Minori-nimelises linnakeses. Enamus ekspeditsiooniseltskonnast läks randa ujuma, mina Kadri ja Oljaga läksin otsima postkasti, kuhu postkaardid poetada.  Selle asemel leidsime aga hoopis ühe väikese poe, mis müüs kohalikku värvikirevat ja lopsakate motiividega keraamikat. Lõpuks ometi olin leidnud koha, kust osta seekordse reisi kergelt purunev potsik! Sai muidugi hoopis taldrik, aga see-eest ilus ja kuldse-tumesinise mustriga.

Teistega taaskohtusime rannas, kus helesinine vesi sai kokku kiviklibuse liivaga. Paljad varbad kuumas liivas, päike nägu põletamas, vesi hea mitu pügalat üle kahekümne kraadi. Lasin lainetel vastu varbaid loksuda ning ei suutnud päris tõeliselt uskuda, et oktoobrikuu võiks üldse selline olla. Soe, sõbralik, värviline, täis suve- ja merelõhna.

IMG_9777Oli isegi kahju emalaeva tagasi kolida. Siiski tahtis ekspeditsioon edasi ekspeditsioneerimist ning nii jätsime Amalfi ranniku selja taha ja jõudsime sootuks teistsugusesse lõunasse. Suur lopsakus ja mäed asendusid suhteliselt tasasema nukra põllumajandusmaastikuga, kuhu oli laiali pillutatud üksikult paiknevaid hooneid. Kuidagi suvaliselt ja juhuslikult, koos hoovides kasvavate palmide ja trellitatud akendega. Mitte et ma oleksin kunagi Põhja-Aafrikas käinud, aga sellegipoolest tundus see maastikuvaade sobivat pigem kuhugi sinnakanti.

Läbi selle kõige oli meie sihtpunktiks aga Apenniini poolsaarele rajatud Vana-Kreeka koloonia, Paestum, kus millalgi suutis keegi läbi viia nii õnnetu planeeringu, et tänasel päeval lõikab maantee kunagise antiiklinna lihtsalt pooleks. Praegune asustus ei ole vähemalt arheoloogilise vanalinna ümber just väga tihe ning ennekõike jäi mulje ühest üsna unisest väikelinnast, mis laisalt ootab turiste, keda seal vähemalt sel turismiperioodi lõpuaega jääval õhtupoolikul oli üsna vähe.

Paestum ise on aga üsna arusaadavatel põhjustel väga Kreekapärane. Rajatud juba umbkaudu aastal 600 eKr kreeka kolooniana, hiljem muutunud rooma linnaks ja püsinud olulise sõlmpunktina, keskajal vajunud unustustehõlma. Tänasel päeval hele varemeteväli keset madalat õitsvat heinamaad. Istusime õhtupäikeses väikestele sambajuppidele, pidasime väikest piknikku ning kuulasime Sulevi ettekannet.

IMG_8507

foto: Olja Fomina

  Võib-olla on see pisut veider, aga mul oli Paestumis olla kuidagi kodune ja hea. Meenus õhtupäike Ateena Akropolil või avastusretked Delfis. Templid ja varemed, vanade majade vundamendid ning siin-seal jupikesed põrandamosaiikidest. Tegime Kadriga endile ülesandeks maapinda mitte puudutades jõuda ala teises otsas asuva Hera templini.

Ronisin ja turnisin, tundsin sellest rõõmu nagu väike laps. Lõpuks templi juurde jõudnud, otsisin endale väikese müürijupi ning joonistasin sambaid. Kodune tunne ainult süvenes. Ükskõik mis vihje või aimdus Kreekast teeb südame vist küll alati soojaks.

IMG_9870Kui hakkas lähenema sulgemiskellaaeg, kappasin reipalt ja heatujuliselt värava poole. Juba välja tänavale jõudnud, nägin äkki, kuidas päikeseloojangueelselt soojalt sinist värvi taevasse kerkisid üksteise järel kirevad kuumaõhupallid. Üks, kaks, kolm ja veel neljaski.

Tagasi oma emalaevas, seisis meil ees üsna pikk sõit oma järgmisesse ööbimiskohta, viimasesse Itaalias. Teekond kulges esmalt läbi endise nukra põllumajandusmaastiku, kuid jõudis seejärel otsapidi mägedesse. Langes pimedus, meie ümber tumedad mäed ja metsad, ees tee ja gepsu halastamatult tõeste andmete põhjal ikka veel tülikalt pikk sõit.

Kõht oli kõigil parasjagu tühi ja olemine resigneerunult väsinud, kui äkki, keset näiliselt eimidagi, nägime eredaid tulesid ja silti, mis tõotas enda taga peita restorani. Nii sattusimegi sööma ühesse selle reisi ilmselt parimasse kohta. Saal oli hiiglaslik ja valgusküllane, teenindus kiire, toit odav… wifi tasuta.

Teengi siinjuures aga hetkeks väikese kõrvalepõike, sest see, milliste varesejalgadega meile wifiparooli esitleti, oli täiesti imekspandav ja kindlasti mainimist väärt. Peaaegu hieroglüüfid või ehk veel arusaamatumad krõnksud, millest me üritasime kuidagi hambad ristis, internetiotsinguil eestlasele omase kannatlikkuse ja meeleheitliku põhjalikkusega, end läbi närida. Ma ei liialda, kui ütlen, et esmapilgul küll ei tundunud, et tegu võiks üldse ladina tähtedega olla. On see p või f? Või hoopis s? Või… 6?

Aga süüa saime igal juhul ohtralt. Odavalt ja palju ja head ja no mis sa enam ühelt kohalt oodata võid. Pitsast jäi niipalju igal juhul järgi, et lasin selle endale kaasa pakkida. Kõht oli täis ja olemine kohe kergem ning meie sõit jätkus läbi pimeduse, taevas säramas kuldkollane täiskuu, kõlaritest kõlamas Scooter. Kokku oli see kõik parasjagu aegruumiväline kogemus.

Väga öösel jõudsime oma ööbimiskohta, väikesesse Masseria Marico nimelisse talusse. Kuigi viimane teeots tundus meid juhatavat täielikku võpsikusse ning iga pöördega sattusime üha auklikematele ja kitsamatele põlluvaheteedele, olime lõpuks siiski õnnelikult õigel õuel. Meile näidati kätte meie käsutuses olev maja kahe eraldi asuva apartemendiga, kus aga voodikohti oli tegelikult ainult kaheksa, millest tulenevalt seisime silmitsi segadusega.

Sedalaadi segadusega, mis mulle absoluutselt ei meeldi. Kus inimesed sagivad siia ja sinna ning keegi ei taha mingeid konkreetseid ettepanekuid välja öelda või vastu võtta. Lõpuks pakkusime Olja ja Kadriga välja omapoolse lahenduse, aga kuidagi läksid asjad hoopis kolmandat moodi.

Tuba oli natuke jahe ning sealne trepp-redel oli ehitatud täiesti jaburate astmetega, aga see polnud midagi, mis oleks väga suurt nurinat põhjustanud. Voodi oli olemas, samuti väga viisakas pesemisvõimalus ja ekspeditsioonil on see juba täiesti külluslik luksus. Enne magamaminekut rääkisime toakaaslastega maadest ja ilmadest ja muljetest, aga tegelikult olime kõik ennekõike lihtsalt väsinud. Uni ja öö.

 * * *

9. oktoober

IMG_9916Hommikul läksin välja vaatama, et kuhu me siis ööpimeduses sattunud olime. Selgus, et tegu on täiesti toimiva taluga. Otse meie majakese kõrval laius puuviljaistandus, kuskilt kostus kariloomade hääli ning ringi jooksid väikesed häbelikud krantsikutsikad. Samuti seisis õue peal üks tulipunane hiiglaslike ratastega vanker.

Hommikusööki pakuti meile peamaja õuel, täies fuksiaroosas õieehtes puude all. Kohalik talutoit, nende endi tehtud, värske ja soe. Midagi sooja kohupiima laadset, värsket saia, puuvilju ning kuuma itaalia kohvi. Kõik oli kuidagi hubane ja kodune, ehitatud mitte selleks, et turiste püüda, vaid selleks, et elada ja toimetada.

Meie viimase Itaalia-ekspeditsioneerimise päeva põhiliseks vaatamisväärsuseks pidi saama Matera-nimeline iidamast aadamast pärit linnake, mis on võrreldes Itaalia põhiturismiobjektidega täiesti tänamatult vähetuntud ning mille meiegi avastasime natuke juhuslikult. See, mis ma olin aga jõudnud kodus tema kohta uurida, tundus igal juhul tohutult põneva ja paljulubavana. Juba teekond sinna kulges üle eriilmelise, eelnevalt nähtust sootuks erineva maastiku, kus laugete küngaste vahele oli laiali pillutatud heledaid kive ja kaljunukke ning kadakaid, mille keskel askeldasid ringi lambakarjad.

Matera läheduses muutus maastik kaljusemaks ja mäeorud järsemaks. Ka linn ise paikneb jõe poolt uuristatud kanjonis ning moodustab selle ühe nõlva sisse astmeliselt tõusva ja laskuva linnalabürindi, mille kujunemislugu ulatub tuhandete ja tuhandete aastate taha. Asustus tekkis sealsetele aladele nimelt juba muinasajal ning seda on peetud isegi kogu Itaalia esimeseks asustatud punktiks. Varased inimesed asutasid end elama pehmesse kaljusse moodustunud koobastesse, ajapikku hakati uuristama ka uusi maju ning lõpuks rajati terve kivilinn arvukate kloostrite, kirikute ning maa-aluste käigusüsteemidega.

IMG_9925IMG_0006Mis kõige lahedam, et tegelikult oli Matera vanalinn täies kasutuses kuni 1950. aastani ning oleks ilmselt tänasenigi, kui mingil põhjusel poleks ta toonastele ametnikele hambusse jäänud. Juhtus nimelt nii, et üsna üleöö tõusis sealne vaesus, mitmeti viletsad elutingimused ning kehv hügieeniline olukord päevakajalisse huvipunkti, mille järel inimesed sealsetest ’ebainimlikest tingimustest’ ümber asustati. Seda, mida kohalikud sellest ise arvasid, ma hetkel refereerida ei oska. Võib-olla olid oma uute mugavuste üle õnnelikud, võib-olla mitte, aga sellelt iidselt linnalabürindilt kisti kahtlemata küljest pöördumatult suur tükk tema elust ja võlust.

Praegu seal küll elanikke leidub, samuti hotelle, väikeseid muuseume, ikka veel töötavaid kirikuid ning ka pisikesi poekesi ja restorane, aga endist eluküllust ilmselgelt mitte, sest suurem osa rahvast elab siiski Matera uuemas osas. Sellegipoolest, ehk pisut kurioossena, ei jätnud vanalinn tühja ja nukrat muljet, vaid oli minu jaoks ilmselt üks seekordse ekspeditsiooni kõige ägedamatest peatuskohtadest.

IMG_8576

foto: Olja Fomina

Juba  enam-vähem esimesest hetkest alates tundus mulle, nagu oleksin astunud mõnesse vanakooli arvutimängu, kus minu ees laiub labürinti meenutavate tänavate rägastik. Kõikjal ootamatud käigud, terrassid, trepid. Siin-seal pesukuivatamise nöörid, päikese käes peesitavad kassid ja lillepotid. Igal pool midagi ootamatut ja avastamisväärset. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et peaksin kõrvaliste katuste pealt leidma kirste või anumaid, mille seest koukida välja mana-potione või kuldmünte. Või et kui vaid astuksin sisse mõnest avatud uksest, satuksin vestlema mõne õnnetu vanahärraga, kes palub mul oma kümme aastat tagasi ära kaotatud kuldsõrmus vaevatasu eest tagasi tuua. (Või päästa oma tütar kurja surnumanaja käest. Või tuua talle viis kuldset õuna iseäranis tigeda naabriproua aiast.)

Avatasime Kadri ja Oljaga Materat päris siira rõõmuga. Teisi turiste oli meeldivalt vähe ning tekkis tunne, nagu oleks kogu linn meie päralt. Meil oli kasutada ka üks väike kaart, aga isegi ilma selleta poleks väga suurt eksimise tunnet ilmselt tekkinud, sest kuna majad on madalad ning  rajatud astmelisena kanjoniservale nii, et alumiste katused on tihti ülemise taseme tänavapinnaks, on enam-vähem igast kohast üsna hea vaade ülejäänud linnale.

Üsna juhuslikult leidsime ühe tibatillukese muuseumi, mis tutvustas Matera kunagist eluolu ning kus sai sisse jalutada hiiglaslikku maa-alusesse tsisterni, mida nad kasutasid veehoidlatena. Seejärel jätkasime oma avastusretke, kuni lõpuks peatusime ühel väikesel kõrvaltänaval ning võtsime aega selleks, et rahulikult joonistada.

Edasi tänavatest ikka üles ja alla, sinna ja tänna, kuniks jalad hakkasid juba väsima. Käigud, munakividega sillutatud teed ja trepid, rohelised aknaluugid. Ühes kitsukeses põiktänavas tuterdasime parasjagu otse keset sõiduteed, kui meile sõitis vastu väike, leekivpunane ja kolmerattaline imemasin. Samas tänavas kostus meie jalutuskäigu taustaks kuskilt ülevaltpoolt lahtisest aknast vaikset klaverimuusikat.

Ja siis olime tagasi oma emalaevas ning ees ootas viimane rännak Itaalias, sihtkohaks Bari nimeline sadamalinn, kust pidime laeva peale minema. Nosisin oma eelmisest õhtust üle jäänud külma pitsalõiku, mööda vilksasid Lõuna-Itaalia koduselt tasased maastikuvaated. Ei enam mägesid, Toskaana maalilisi künkaid ega isegi väikeseid heledaid majakesi. Küll aga hakkas kiviste rohumaade vahel silma sümpaatseid koonusekujulisi kividest laotud karjusehütte.

Barile juba üsna lähedale jõudnud, sõitsime mööda suurt maanteed, mille äärtest vastas vastu lagunemine ja juhuslikkus, kõige selle keskel veel, kasutades Sulevi sõnu, ’naised, kes pakuvad meestele rõõmu.’

Bari näol on juba vanadest aegadest tegu olulise sadamakohaga, mis pikki sajandeid tegutses Vahemere kõige olulisema orjanduskaubanduse keskusena, kust slaavi päritolu orje veeti teistesse Bütsantsi piirkondadesse ning lähiümbruse islamiriikidesse. II maailmasõja ajal läks linnal üsna õnnetult, sest seal leidis õnnetute asjaolude kokkulangevuse tõttu aset Euroopa ainus keemiarelvaõnnetus. Nimelt pommitasid sakslased linna, sadamat ning seal seisnud liitlasvägede laevu ning pihta sai ka üks alus, mis vedas suures koguses sinepigaasi.  Kuna gaasiveoga seotud informatsioon oli salastatud ja kaldal paiknevad võimuorganid polnud sellest teadlikud, kujunes ka ohvrite arv üsna suureks, sest piisavalt kiiresti ei saadud aru, mis sümptomeid esile kutsub ja kuidas peaks kannatanuid aitama.

Sellele järgnenud perioodil Bari halb maine vähemalt mingi perioodi vältel ennekõike üha süvenes, kuigi praeguseks on olukord väidetavalt siiski paranenud ning enam ei manitseta turiste linnas õhtusel ajal üksinda mitte liikuma. Sellest hoolimata oli meie esmane kokkupuude selle sadamalinnaga suhteliselt kummastav. Esimene pood, kuhu geps meid juhatas, seisis nimelt keset tühermaad, keset eimidagi… Kui see aga poleks juba üksi tundunud parasjagu kurjakuulutav, siis lisaks seisis selle jäätmaa servas hiiglaslik mahajäetud kaubanduskeskus, mille aia taga kasvasid kunagistel sillutatud platsidel juba väikesed puud.

Kuna sinna otsustasime üksmeelselt mitte edasi seiklema minna, siis teine pood, kuhu geps meid juhatas, oli märkimisväärselt viisakam. Ainult et ümbritsetud kõrge tara ning sissesõiduteele suunatud valvekaameratega… mis kohe üldse ei jäta linnast sõbralikku ega turvalist muljet.

Kui olime kõik oma tagavarasid nii omaenese kui Eestisse kaasa võetava toidumoona osas täiendanud, sõitsime kesklinna ja vaatasime üle, kus meie sadam paikneb. Kuna laeva väljumiseni oli aga veel mõned tunnid aega, parkisime end rannaäärse tänava serva ning läksime otsima Bari vanalinna, niinimetatud Vecchia Barit, mis pidi olema veel võimsam labürint kui Matera.

IMG_0032Kõigepealt sattusime aga vanalinna servas paikneva San Nicolas’ kiriku juurde, kuhu on maetud… jõuluvana! Pärineb see romaani stiilis basiilika juba 11. sajandist, mil see ehitatigi Püha Nikolause säilmete säilitamiseks. Tegime kiriku ees asuva jõuluvana kuju (kus ta meenutab küll ilmselgetel põhjustel rohkem Bütsantsi preestrit ja vähem coca-cola habemikku vanapapit) juures grupifoto ning seejärel läksime kirikut ka seestpoolt uudistama.

Sattusime sinna täpselt õhtuse missa ajaks, mis jättis mulle üsna kustumatu mulje. Taas üks pühakoda, mis elab. Ilus ja rahulik, natuke isegi kirjeldamatu, on seista vaikselt külglöövi servas ja kõrvaltvaatajana jälgida usurituaale. Umbes midagi sarnast kogesin ma Türgis ühes väikeses mošees ja kui muidu olen ma igasuguste suurte religioonide suhtes suhteliselt ükskõikne, siis neisse kohtadesse nad sobivad. Mõjuvad kuidagi orgaaniliselt ja arusaadavalt. Mitte näitemäng, vaid elu osa.

DSC09360

foto: Sulev Nurme

Tagasi kirikuesisel platsil, oli kuidagi kummaline olla. Siiski pöörasime vanalinna sisse, et seal väike tiir teha ja sattusime otse keset suurt elu. Vecchia Bari, erinevalt nii Veneetsiast kui Materast, ei ole vaikne ega tühi ega mahajäetud, vaid ikka veel täis inimesi, nende igapäevatoimetusi ja nende kodusid. Avatud akendest kostus telekakõma ja jutuvada, kohvikud ja poes olid rahvast paksult täis, tänavate kõrvale tassitud pingid ja toolid täidetud elevalt vestlevate kohalikega. Kõige selle kohal rippumas õrnalt tuules õõtsuv pesu.

Kõik see suur elu kitsastel tänavatel, mis on igasuguse loogikata pressinud ennast kõrgete kivihoonete vahele. Selles oli midagi nii toredat ja nii läbinisti sümpaatset ning kuigi ma olen umbes tuhandeprotsendiliselt kindel, et ma oleksin sealses tänavaterägastikus väga kapitaalselt ära eksinud, on mul ikkagi kahju, et meil polnud rohkem aega seal ringi jalutada.

Tõsiasi aga oli, et laeva väljumiskellaaeg pressis peale ning me ei saanud endale unelevaid eksirännakuid lubada, mistõttu pöörasime otsa ümber ja hakkasime tagasi liikuma. Tagasiteel auto juurde ostsime tänavakaubitsejatelt veel midagi frititud ricotta sarnast (mis maitses sõnulkirjeldamatult veidralt) ning seejärel seisime hetke valgustatud rannapromenaadil, vaatamas tõtt tumeda mere kohal särava veripunase kuukettaga.

Seejärel sõitsime sadamasse, üritasime üsna tulutult aru saada, kuhu me minema peame ning tundsime end kogu selle segaduse keskel natuke saamatutena. Lõpuks olime ikkagi õnnelikult oma praami peal ning õngitsesime kinni pargitud emalaevast oma kotte ja kompse. Seejärel juba seiklemine kitsastes laevakoridorides ja labürinditaolises kajutitetsoonist, kust lõpuks õnnestus siiski õige numbriga uks üles leida.

IMG_0074Jagasime Kadriga imetillukest ja igati klaustrofoobilist kajutit, kuhu üritasime end kuidagi ära mahutada. Õhtul veetsime natuke aega kõrvalkajutis Hele ja Suleviga juttu ajades, seejärel käisime tiiru läbi laeva ja vaatasime, kuidas kohalikud oma laevareisi plaanisid sisustada. Esmapilgul näis, et peamiselt söömisega. Nimelt, julgelt enamikul laevareisijatest polnud kajutipiletit, mistõttu seadsid nad end perekondade kaupa sisse hoopis laeva sisetekile, tekitades elavalt jutlevaid ringikesi ning korjates kottidest välja fooliumpaberiga kaetud ja kilesse mässitud koduseid hõrgutisi. Elu ja melu, aga mina olin selleks liiga väsinud.

Lõpuks seisin veel soojas öös laevatekil ning vaatasin, kuidas tuledesäras Bari rannalt vastu särab. Kõige selle kohal ikka veel üks suur kuu, mis heitis veepinnale matti peegeldust.

 * * *

10. oktoober

Laevakajutites ei eksisteeri aega ning kui äratuskell väidetaval hommikul helises, oli olemine ennekõike natuke ebareaalne. Hommikusöögiks pakuti munaputru, sinki, juustu, saia ja peaaegu läbipaistvat kohvi. See, ei saa just öelda et toekas, aga ikkagi söödav hommikusöök selja taga, läksin laevatekile vaatama, kuidas läbi hommiku kerkis meie ette Dubrovnik.

IMG_0099Valgus oli veel jahe, päike polnud mägede tagant tõusnud, aga taevas oli värvunud roosades ja helesinistes toonides. Meri oli tüünelt rahulik ning rannaäärsetel teedel põlesid veel viimased tänavalaternad. Valged majad, punased katused ja rohelusse mattunud mäekünkad – sellisena Horvaatia meid vastu võttis.

Kui meie väike tubli buss lõpuks praamilt maha veeres, oli hommik juba valgem ja soojem ning siis, kui hakkasime Dubrovniku vanalinna suunas liikuma, muutus kõik päikesepaisteliselt rõõmsaks. Parkimine osutus muidugi keeruliseks väljakutseks, sest parklad olid kallid ja täis ning ka kitsastel tänavatel polnud eriti ruumi. Kui lõpuks koha ka leidsime, seisime silmitsi aga järgmise probleemiga.

Nimelt, ülbed eurosid luhvitavad turistid nagu me olime, polnud meil kaasas sentigi kohalikku raha. Parkimisautomaat poleks aga ka meie viiekümnekate peale heldinud, mistõttu seisime natuke nõutult ja kratsisime kukalt. Kuskilt õnnestus lõpuks siiski pangaautomaat välja kaevata ja veel kuskil suutis Sulev sealt saadud paberraha ka lahti vahetada. Ja siis võis meie avastusretk ka pidulikult alata.

IMG_0153 IMG_0130Väikesed tõusvad ja laskuvad tänavad, vaated rohelusega kaetud kaljudele ning Aadria mere sinistele lainetele, mille keskelt tõusid ülespoole Dubrovniku merekindluse heledad kivimüürid, mis tänasel päeval on ehk tuntud selle poolest, et seal on üles filmitud „Troonide mängu“ telesarja Kings Landingu stseenid. Tuli tuttav ette küll, kuigi vaateväljas oli oluliselt vähem hellebardidega sõdureid, tapalavasid ja muinasjutulistes rüüdes aadlikke ning rohkem autosid, nänniputkasid ja lühikestes pükstes turiste.

IMG_0137Aga ilus oli seal tõepoolest. Vastu rannakivisid loksuv merevesi oli uskumatult läbipaistev ja rohekassinine, tänavate kohale kaardus suur roheline lopsakus, siin-seal paiknesid väiksed varikatustega terrassid ja kitsad trepid, mis ühendasid linna erinevatel kõrgustel asuvaid tänavaid. Kui vanalinna jõudsime, leidsime end kitsaste kivitänavate ja kõrgete suurtest heledatest kiviplokkidest laotud majade vahelt. Siin-seal kasvasid näiliselt juhuslikult palmid ning vertikaalsete müürijuppide kivipragudest sirutusid välja väikesed rohelised puhmad.

IMG_0159Küll aga võis kõikjal näha märke sellest, et tegu on pead tõstva edeva turismipiirkonnaga. Hinnad olid röögatult kallid (koledamad veel kui Firenzes), nii mõnigi müüja oli lahkelt nõus lisaks kohalikule rahale vastu võtma ka dollareid ja eurosid ning iga nurga peal hakkas silma, et esikohale on tõstetud turistid. Tahtsin tegelikult merekindluse müüri peale jalutama minna, aga kui nägin, mis see maksab, pidin peaaegu ümber kukkuma ning taganesin kiirel sammul ohutusse kaugusesse.

Selle asemel suutis aga üks kolmest omavahel raevukalt konkureerivast paadiekskursioonide müüjast meist kinni krabada ning meile maha parseldada tunniajase sõidu. Väike põrisev ja rappuv paadiloks, soe päike, türkiissinised lained, väikesed laiali pillutatud kivised saared ning vaated mägedele ja Dubrovnikule. Lõppkokkuvõttes oli see kõik justkui üks väike paradiisihõnguline hommik, vajalik puhkus enne vaevarikast tagasiteed.

IMG_0302IMG_0232Kuigi tõele au andes tuleb öelda, et tegelikult algas meie pikk sõit väga maaliliselt. Tõusime aegamööda üha kõrgemale, ümberringi kivised mäed ja vaade Aadria merele. Ja sealsamas, väikesel mägiteel, asus ka Bosnia ja Hertsegoviina piiripunkt. Arvasin, et kuna tegu on Euroopa Liidu piiriga, kohtame põhjalikke traataedu ja kontrolli, aga tegelikult võtsid meid vastu kaks väga rahumeelset piirivalvurit, kes lugesid meid lihtsalt üle, sirvisid dokumendid läbi ning viipasid käega, et edasi sõidaksime.

Ja äkki olime Euroopa Liidust väljas, väikeses riigis, mille kohta välisministeerium hoiatab, et mägedes ei tasu sissetallatud radadelt kõrvale ekselda, sest Jugoslaavia sõja päevilt võib seal ikka veel leiduda maamiine. Olgu sellega kuidas on, aga kuna meie vaateväljas igal juhul keegi parasjagu õhku ei paistnud lendavat, siis sõitsime me üsna rahulikult läbi inimtühjadele maastikele, kus tooni andsid heledad, kivised, kidurate puhmastega kaetud mäed, mis meenutasid kergelt hoopis Kreekat.

Varsti hakkas mägimaastikule tekkima kiduraid tammesid ning seejärel sattusime küngaste vahele, mille kadakad maalisid kentsakalt triibuliseks. Tee ääres möödusime apaatsest lehmast ning kaugemalt silmasime selge- ja siniveelist mägijärve.

Nii palju kui inimasustust ja teisi autosid nägime, tekkis tunne nagu oleksime esiteks natukene ajast tagasi läinud ja teiseks sattunud mingisse Volkswagenite teispoolsusesse, kus praktiliselt iga vastu tulev sõiduk oli rohkem või vähem päevinäinud volks. Ühe küla veeres ületas teed lambakari, keda suunas päris ehe kepiga lamburneiu.

IMG_0327IMG_0343Kui hakkasime jõudma kõrgetesse mägedesse, muutus ümbrus täiesti fantastiliseks. Üha kõrgemale tõusvad mäeharjad ja üha järsemad kurud neis pahisevate mägijõgedega. Kõik see kaetud täies sügisehtes pöögimetsadega, mis olid värvunud erinevatesse ruugetesse ja punastesse toonidesse. Kuulasime Vennaskonda ja sõitsime läbi mägede sügise.

IMG_8770

foto: Olja Fomina

IMG_0367 Siin-seal tegime peatusi, vaid meie üksi oma väikesel käänulisel maanteel ning meie ümber taevasse tõusvad mäed. Ilus oli, täiesti uskumatult ilus ja seda üllatavam, et Bosniast ei osanud ma enne üldse mitte midagi arvata. Pikema peatuse tegime mägedevaheliste heinamaade veeres, kus ma ronisin läbi sügiseselt kuldkollaseks tõmbuva rohu ning sättisin end selle keskele istuma. Ja joonistasin mägesid.

DSC09532

foto: Sulev Nurme

Meie rahu segas pisut see, et nagu välja tuli, oli tegemist mingi sõjamonumendi asukohaga, mistõttu mõne aja möödudes peatus sealsamas hiiglaslik kahekordne turistibuss, kust valgus välja terve rügemendi jagu kohalikke. Tunne, nagu oleksime maailmas alles vaid meie ja mäed, kadus, mispeale lõpetasin skitsi ja läksin tagasi teiste juurde.

Minek läks lõpuks natuke närviliseks ja kiireks ning hea meelega oleksin seal veel sügisvärve ja mäekülgedele tekkivaid päikesemustreid imetlenud, eriti siis kui turistibuss lõpuks meid jälle üksi jättis. Aga ikkagi teele. Edasi ja edasi, mägitee oli nii käänuline, et sihtkohta osutav kilomeetrinäit vähenes väga visalt.

Viimaks jõudsime mägedest suuremasse tsivilisatsiooni, kus möödusime päikeseloojangus nii tuumajaamast kui vikatiga heina tegevast papist. Linnade keskelt tõusid ülespoole mošeede teravatipulised minaretid. Kui juba päris pimedaks oli läinud, hakkasime otsima, ega ei leia mõnda kohta, mis võiks meid näljasurmast päästa. Kohalikku raha meil aga ei olnud ning kaardimakset enamik kohti ei tunnistanud, mistõttu pidime näljastena teed jätkama.

Ja mis meid siis viimaks päästis? Gazpromi tankla! Kaardimakse, kiire wifi ja täiesti aktsepteeritav tanklasöök. Edasi oligi jäänud vaid teekonna viimane ots, mis oli muidugi seda põnevam, et meie hotelli täpne asukoht oli pisut küsimärgi all. Kuidagi jõudsime õnnelikult siiski õigele õuele, kus meid väga agaralt ja entusiastlikult vastu võeti.

Retseptsiooni kõrval asuvas restoraniosas istus mõnuga suitsu pahviv kokatädi ning veel hea mitu kohalikku, kes kõik suurelt ekraanilt tähelepanelikult mingit seebikat jälgisid. Üldse hõljus hotelli peamajas lõhn, mis tuletas meelde lapsepõlve õndsatel üheksakümnendatel ning mis ilmselt kujutab endast mingit segu seintesse imbunud tubakasuitsust ja toidulõhnast.

Seejärel saime oma toad kätte ning ootamatult tekkis probleem. Tube oli niipalju, meid naapalju, tegelikult ega meil väga palju kombinatoorikavõimalusi rakendada ei olnud, aga jälle tekkis see tobe olukord, kus konkreetsuse asemel tekib otsustamatus. Lõpuks jagunesime samamoodi kui laevas, mis tähendab, et me vinnasime end Kadriga oma üsna ruumikasse tuppa ning kui mõnes toas oli probleemi väga tugeva sigaretihõnguga, siis meile sattus kogemata väga viisakas variant.

Õhtul liitusid meiega veel ka Olja ning üks väga haiglase olemisega Sulev, et teha sel viimasel õhtul veel viimane kiire skitsivaatlus. Jutt pikale ei veninud, sest kõik olid kas tõbised või lihtsalt lõpmata väsinud. Niisiis veel viimane ekspeditsiooniöö kuskil võõras voodis.

* * *

11-12. oktoober

Hommikul aknast välja piiludes vaatasin tõtt paabulinnuga, kes paksu uduvaiba seest mulle vastu jõllitas. Lisaks jooksid kõikjal ringi väikesed karvased kassipojad ning kuskilt kostus kuke kiremist. Hommikust sõime retseptsiooni kõrval restoranis, kus eelmisel õhtul seebikaid vaadanud kokatädi tõi meile menüüd, mis tekitasid teatavat hämmeldust. Peamiselt teemal, et mis pagana asjad on hemendex ja bekendex… Igaks juhuks tellisin omletti, kuigi ka selle lingvistilise müsteeriumi suutsin lõpuks lahendada. Hemendex… ham-and-eggs! Ja bekendex… loomulikult bacon-and-eggs!

2014-10-11 09.03.30

foto: Olja Fomina

Ja seejärel juba pakkisimegi end veel viimast korda oma hõbehalli emalaeva. Gepsu sihtkohaks Eesti, numbrid neljakohalised, kodu veel ebareaalsetes kaugustes, aga teele ja tähtede poole! Taas see tunne, et olemas on vaid maailm meie bussi sees ning kõik, mis väljaspool meist mööda vihiseb, on vaid aeguruuminihkeline tummfilm.

Olime tagasiteel vähem jutukad, kõik üksjagu väsinud, Sulev ikkagi kapitaalselt haige. Sõitsime läbi viimase Bosnia jupi, kuniks jõudsime piirile. Kuuliaukudega majad ja tüdinud olemisega piirikontroll. Minu aadress pole tänav ega maja, minu aadress on Euroopa Liit. Jälle Horvaatia, seekord see jupp, mis on võrreldes Aadria mere äärse piirkonnaga täiesti ebaõiglaselt ebahuvitav.

Ungari piiril ehk Schengenisse sisenemisel, kohtusime seni kõige asjalikuma ja põhjalikuma piirikontrolliga, kuigi isegi nemad ei näinud meiega väga suurt vaeva. Lihtsalt sedapuhku viidi dokumentide nimed ja meie näod ikkagi kokku, mitte ei lapatud neid lihtsalt läbi.

IMG_0422Edasi ja edasi, nüüd juba läbi Ungari sümpaatselt künkliku põllumajandusmaastiku. Kuulasime „Rehepapi“ audioraamatut vihmahallist ja külmast Eestist, et end vaimselt ette valmistada. Aeg libises mööda, lõputud maanteekilomeetrid ühes temaga, ilma et oleksin neid isegi tähele pannud. Sihtkohta ikka veel neljakohaline arv kilomeetreid. Ikka veel edasi ja edasi.

Ungaris oli veel soe, meie mõistes täiesti septembrikuu algust meenutav päikesepaisteline ilm, mida me saime nautida küll vaid paari üürikese pausi ajal. Ühe pikema jalasirutuse tegime hiiglaslikus kaubanduskeskusest, et osta kodustele Ungari veini ja iseendile midagi süüa. Sattusin kassasappa, kus müüa liigutas end väga mõõduka ja kaalutletud rahuga, aga oli sealjuures nii säravalt sõbralik, et oleks olnud piinlik närviliseks muutuda.

Kui veidikese hilinemisega lõpuks kõik jälle oma emalaevas olime, jätkus tee ja jätkus „Rehepapp“. Ise kerisin end oma istmele kerra ning sulgusin omaette Mumford&Sonsi kuulama. Veeresid mööda külad ja linnad ja künkad ja põllud. Slovakkias sõitsime läbi tasandike, silmapiiril välja joonistumas madalate õhtusiniste mägede siluetid.

Ajatus ja ruumitus, kõik muljed ja mõtted sellest sõidust on segunenud üheks lahtiharutamatuks segaduseks. Poola möödus meist pilkases pimeduses, aknast sisse paistmas suur kollane kuu. Kuulasime Genialiste ja vahepeal üritasime kaasagi laulda, kuid lõpuks vajus kõik ikkagi vaikusesse ja unne. Ärkasin vahepeal võpatades selle peale, et olin kuidagi eriti kangeks jäänud, mistõttu vahetasime paar korda Oljaga kohti. Ühel pool sai jalgu sirutada, teisel pool pead aknale toetada.

Millalgi hommikupoolsel ööl ärkasin üles ja avastasin, et sõidame läbi tohutult paksu udu. Suured udulaamad ja valge pehmus. Kas, mil määral ja kuidas Heiki üldse midagi nägi, jääb saladuseks. Millalgi võttis Martin rooli üle. Üha edasi ja edasi, väljas oli juba külm.

Varahommikul, kui pimedus asendunud hommikuhämarusega, ärkasin üles mõttega, et miks me küll oleme suurel kiirusel munakiviteele sõitnud. Tegelikult oli kumm lõhkenud ning puhas õnn, et maantee oli sel hetkel tühi ning teejupp sirge. Ronisime pea kõigi ülesraputatud ekspeditsioonilistega välja ning vaatasime kukalt kratsides oma ratast, mis oli nii ribadeks kui veel olla annab.

2014-10-12 07.25.29

foto: Olja Fomina

Eestist olime veel 500 km kaugusel, keset Leedu külma sügishommikut. Tänasime taevast, et olime märganud Napolist ikkagi uue varuratta osta, sest nüüd sai see kiirelt alal kruvitud ja meie rännak võis jätkata. Küll palju vähemas vaikuses ja vähemas unes.

Läti piiril hakkas sadama lohutut halli vihma ning nii sõitsime mööda nukkerhallidest ja pruunidest vihmauhutud metsadest ja põldudest. Mõte, et kõigest loetud tundide eest olime seisnud keset suurt päikeselõõska ja suveaimdust, tundus sama ebareaalsena kui kogu ülejäänud reis. Siiski oli ka selles koduses hallis maastikus midagi rahustavat.

Selline on sügis minu jaoks alati olnud, aeg selleks, et mõelda ja istuda soojas toas. Juua teed, kududa villaseid sokke ja vaadata, kuidas aknaklaasil jooksevad allapoole suured vihmapiisad. Lõuna pool on seda vaikust vähem, selle asemel on kogu aeg värvid ja lõhnad ja hääled, mis mulle kõik küll tohutult meeldivad, aga mõjuvad päris lõpuks ikkagi ebareaalsena. Nagu nad ei saakski olla tõelised, vaid ainult mingi pikaleveninud hullumeelne unenägu.

IMG_0426IMG_0428Enne veel, kui Eestisse jõudsime, tegime peatuse Kaval Antsus, et lõunat süüa. Toekalt ja koduselt, kõrvale keefirit, taustaks lätikeelne süldiaimdustega rahvamuusika. Vastu aknaplekki kolisemas lõputu sügisene vihm.

Ja siis olime äkki Valgas ja kõik oli kindel, turvaline ja kodune. Kõik oli oma – sildid, teemärgid, autonumbrid, väikesed talud ja pisikesed alevikud. Kõik oli hästi, kõik oli tuttav. Kui me hakkasime inimesi Tartus kodudesse laiali poetama, sadas ikka veel laia ja lohutut vihma.

Jäin ekspeditsioonilistest viimaseks ja aitasin bussi veel enne äraandmist ära kasida. Pühkisin välja kaugete lõunamaade tolmu ja liiva ning viimaks seisin üksinda meie emalaeva salongis. Viisteist päeva oli seal olnud meie kindel pelgu- ja peatuspaik, aga nüüd elas seal ainult tühjus.

Ja kodu. Vaarusin oma kottide ja kompsudega tuppa ja ei osanud esimese hooga üldse midagi asjalikku teha. Mida kodus tehakse? Kuidas veeta aega, kui kogu aeg pole kuhugi kiiret? Kui ees ei oota uued avastused ja seninägemata paigad? Kui sa tead täpselt, kus sa öö veedad ja kus sööd? Viisteist päeva lopsakat, lärmakat ja lehkavat maailma. Nüüd oli ainult vaikus. Tagasitulek on alati nii veider.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s