Oreganohõng ja oleandripadrikud ehk suvi Kreeta saarel

img_5127“Sellepärast pean ütlema, et ma ei ole kuskil maailmas näinud nii ilusat ja ennenägematut kui Kreeta on, kuigi olen kõigis tuntud maades ümber reisinud. Nagu meri ajab randa sätendavat vahtu ja vahuvullid säravad kõigis viies vikerkaare värvis ja teokarpide koored hiilgavad nagu pärlid, samal kombel hiilgas ja hõõgus Kreeta vahuna mu silme ees, sest inimese elurõõm ja nauding ei ole kuskil nii vahetu ja tujukas kui Kreetas ja kuskil ei nõustu inimene tegema seal muud kui seda, mis meele turgatab, nii et selle rahvaga on raske teha lepinguid või lubadusi, kuna seal igaüks oma tuju järgi otsustab kord üht, kord teist.”

Mika Waltari, “Sinuhe”

* * *

27. mai

Et meie seekordse maailmarändamise algus oleks ikka võimalikult eepiline, siis olgu täiesti liialdamata öeldud, et sel saatuslikult õhtul ulus väljas kõle hallikaspruun veebruarituul ning aknaplekid kolisesid tihedas vihmasajus. Kuna sellisel puhul ei oska niikuinii midagi väga asjalikku teha, lõppes meie unine õhtupoolik sellega, et istusime Martiniga sooja ahju kõrval, keerutasime käes gloobust ning mõtlesime, kuhu kogu selle näruse ilma eest õigupoolest põgeneda. Otsus tuli lõpuks kuidagi kergelt ja pooljuhuslikult. Martin ei ole veel Kreekas käinud, mina olen silmagi pilgutamata alati valmis Kreekasse tagasi minema, Kreeta saar on meile mõlemale südamelähedane tundunud. Saagu Kreeta!

Ja Kreeta sai. Pärast pikki kevadtalviseid õhtuid, mis möödusid lennupiletite jahtimise tähe all. Pärast lootusrikast varakevadet, mil me kondasime vaheldumisi mööda kodust lirtsuvat Toomemäge ja mööda interneedust, et panna kokku oma reisi marsruuti ja ööbimisi ning korraldada muud eluolulist ja möödapääsmatust. Pärast suurt õitsvat maikuud, mil me lugesime praokil akendest sisse tulvavas toomingalõhnas üle kreeka müüte ja Kreeta saare ajalugu. Kuniks jõudis kätte üks varasuvine varahommik, mil see närune hilistalv, mis meid algselt nina lõuna poole ajama pani, oli ammugi unustustehõlma vajunud ja teinud teed helerohelisele unelevale suveidüllilile… mille keskel minu ja Martini elajalikult varaseks sätitud äratuskellad vägivaldselt ühest suust üürgama pistsid.

Reisihommikud on ikka ja üha alati nii lõppemata rasked ja tekitavad täiesti õigustatud küsimusi teemadel, et kas oli kogu seda häda ja õnnetust siis nüüd vaja. Mõne minuti pärast, kui suutsin läbi unehägu registreerida, et suvehommikul kell viis särab päike meile tuppa täiesti ootamatutest ja seninägematutest suundadest ning köögist hakkas levima õrna kohvihõngu, muutus olemine kraadi võrra helgemaks. Ja seejärel, kui ma juba oma võileiba järasin ja kohvi rüüpasin, oli maad võtnud resigneerunud leppimine paratamatusega. Ise me endale selle kaela olime tõmmanud, nii et mis muud, kui edasi ja seiklema.

Esmalt kolisesime kohvirataste tärina saatel läbi suvehelgete ja vaiksete Tartu tänavate, seejärel loksusime bussiga pealinna. Lennujaam, turvakontroll ning rahulik hommikutund väikeses sümpaatses kohvikus. Siis juba passikontrolli-tagune Schengeni-väline paralleelreaalsus, kus olemine on alati kuidagi kitsas ja kummaline ning ei meenuta vähimalgi moel ülejäänud Tallinna lennujaama hoolikalt kultiveeritud põhjamaist hipster-vibe’i.

Õnneks mingit pikka ootamist kannatama ei pidanud ning õige pea komandeeriti meid väikesele tulipunase sabaotsaga lennukile, mille uksel tervitasid meid paar tumedasilmset türklannat. Türgi õhust endast ehk nii palju, et nagu lubatud, on ta üldjoontes väga viisakas. Igale istmele on ette nähtud isiklik meelelahutustahveldis, õhkutõusmise järgselt tervitatakse reisijaid väikese traditsiooniliselt roosa ja läägeltmagusa türgi plögakäkiga ning kõik pardalviibijad topitakse lennu ajal kurguni täis kaheldava väärtusega, aga see-eest (lisa)tasuta lennukisööki.

IMG_4504.JPGPärast söögiootust ja sööki ennast oli lennukis tavapäraselt igav. Martin luges, mina kuulasin Turkish Airlines’i  pisut juhuslikku valikut klassikalisest muusikast ning vaatasin, kuidas maad ja veed meie alt mööda tuhisesid. Esmalt põhjapoolne Euroopa, mis helendas eredas päikesepaistes ning üle mille sõudsid vaid üksikud laisad suvepilved. Seejärel Must meri, mis sillerdas kui hõbesinine krokodillinahk ning mille säbrulisel veepeeglil rullusid ringi väikesed valgevahulised laineharjad. Ja siis juba Türgi rannik, mille kohal tervitas meid senise päikesesära asemel sünge hall vihmaviirg. Lennuk tegi maandudes küll üht-, küll teistpidi sihikindlaid tiire ning kaela õieli ajades püüdsin ära tabada, kus meie all on Aasia, kus Hagia Sophia ja kus Sinine mošee, aga lõppkokkuvõttes nägin ainult lõputut linnamustrit ja ei saanud üldse aru, mispidi me ilmakaarte suhtes paikneme.

Lõpuks maandutud ja hiiglaslikel asfaldiväljadel vajalikud tiirud tehtud, astusime lennukist niiskelt sooja päeva, kust meid kiirelt pakiti pisikesse umbsesse bussi ja suunati lennujaamahüsteeria keeristesse. Atatürgi lennujaam nimelt on täiesti röögatult tohutu ning ilma igasuguse sisseelamiseks vajaliku hingetõmbeta sattusime Martiniga kohe esimese hooga kuhugi sellisesse ootesaali, kust järgmine lend oli tõenäoliselt teel Saudi Araabiasse ning mis oli täiesti liialdamata iga viimse kui ruutmeetri ulatuses inimesi tihedalt täis tuubitud. Mis tähendas, et me pidime endale teed välja võitlema läbi pealaest jalatallani musta riietatud naisteväe, nende kaootiliselt ringitormavate värviliste lapsukeste ning pisut tüdinud olemisega, valdavalt lopsakate vuntsidega varustatud härraste. Kes kõik omavahel väga elavalt žestikuleerides ja kõrvulukustaval häälel kas niisama vestlesid, sõnelesid, tõrelesid või üürgavate möirete saatel naerda lõgistasid.

Et lärmi ja pisut närvilise kaose eest põgeneda, suundusime esimese ettejuhtuva eskalaatori poole ja kõndisime sihitult mööda koridore, kuni leidsime ühe suhteliselt tühja ja koduse olemisega ootesaali. Paigutanud end suure akna alla üle mitme istme vedelema, sirutasime suure rahuloluga pisut kangeks jäänud jalgu ja sättisime end lugema ja kirjutama ja niisama ootama. Muuhulgas olime elavaks tunnistajaks tõsiasjale, et ei tasu hellitada soovunelmat, nagu käsitletaks lennuliikluses äraantavaid pagasikohvreid mingisugusegi viisakuskübemega. Nimelt parkis üsna meie akna lähedal üks hiiglaslik lennuk, mille pagasiluugist üsna regulaarsete intervallide järel potsatasid alla kohvrid ja kompsud, mis kukkusid hea mitme meetri kõrguselt suurema tseremoonitsemiseta otse mustavale asfaldiväljale. (Lennuk ise meenutas sealjuures kangesti mõnd hiiglaslikku looma, kes oma tagumendist väikeseid värvilisi kohvripabulaid väljutab.)

Pärast juba tülikalt pikaks venivat ooteaega, mille käigus pistsime nahka väga ülehinnatud väikesed lennujaamabaguette’id ja käisime iga kümne-viieteist minuti takka ekraane kiikamas, et ega ehk lõpuks pole selgunud, mis väravasse me end vinnama peame, loovutasid lennujaamajõud meile viimaks meie sihtkoha. Kui eskalaatoriga taas oma teada-tuntud kaosekoralduslikku ootesaali sõitsime, märkis veidi väsinud olemisega Martin resigneerunult, et reisimine muudab inimesed kuidagi ürgloomalikuks. Sest mis on see inimmeri muud, kui hunnik karvutuid primaate, kes toovad kuuldavale lõputult erineva kõlaga kriiskeid ja huilgeid ning markeerivad oma territooriumi erinevate kottide-kompsude ja üleriietega. Asja muudab ilmselt eriti olelusvõitluslikuks tõsiasi, et viibitakse koos sadade inimestega, keda enam iialgi elu jooksul ei kohata ning kelle suhtes seetõttu ei vaevuta üldiselt erilist tähelepanelikkust üles näitama.

Kui lõpuks oma hiiglaslikus, viimase peal tehnika ja mugavustega varustatud õhulaevas kohad olime sisse võtnud, tundus sealne summutatud häältekõmin peaaegu kõrvulukustava vaikusena. Ja siis juba jäigi Türgi meist taas selja taha. Esmalt liuglesime üle sinetava Vahemere, seejärel hakkasid lennukiaknast paistma juba esimesed mägised saared ja sopiline rannajoon, kõrgusesse pürgivad tipud, väikesed valged majad ja mäeharjasid ehtivad tuulikuteread. Päris elus Hellas.

IMG_4534.JPG

Ateena sumedasse õhtusse maabusime päikeseloojanguaegselt roospunasest taevast, mis selleks ajaks, kui lennuk manööverdamise lõpetas, oli tõmbunud ühtlaselt tumesiniseks. Vastu võttis meid soe öö, milletaoliseid kodus tuleb ette vaid mõned harvad korrad aastas, kui kauged lõunatuuled lükkavad kohale aimduse kaugetest sumedatest suveõhtutest. Ateena lennujaam ise tervitas meid lõputute Johnnie Walkeri motiveerivate polstritega, mille olemasolu kontekst jäi väga selgusetuks, ent mis ergutasid tülpinud olemisega ja laisal sammul vantsivaid rändureid ikka kiiremalt astuma ja suuremaid tegusid tegema.

Jõudnud peaaegu ärritavalt positiivsete postrite mõnitavalt reibaste hüüatuste saatel viimaks metroopeatusesse, mahutasime end tuubil täis rongivagunisse ning püüdsime oma teekonna viimase otsa kuidagi üle elada. Kolmveerand tundi seismist ja õõtsumist oma kottide, kompsude ja üksiku vaba posti vahel, seejärel veel kümne minuti jagu kügelemist hoopis teise metrooliini teise posti najal. Mille järgselt ronisime maa alt tagasi Ateena sumedasse öösse ja marssisime kohvirataste tärinal piki magistraaltänava äärset kitsukest kõnniteed, kuni viimaks säras meie peade kohal kreekakitšipärane silt kirjaga „Hotel Neos Olympos“.

Registratuuris askeldas üks lopsakate vuntsidega papi mõnd aega meie paberitega, kuniks ulatas meile vajalikud vidinad ning andis juhtnöörid, mille alusel pidime end keerdtreppi pidi kärutama neljandale korrusele. Tuba, kuhu lõpuks väsinult sisse vajusime, oli umbes taoline, nagu selle raha eest oodata võiski ehk et pisike, pisut päevinäinud, aga muidu üsna korras ja puhas. Suurimaks ja karvaseks miinuspooleks see, et meie ühekordsed ja õite õhulised aknad avanesid otse suurele-laiale magistraaltänavale, kust tulvas ülespoole lakkamatut lärmakat uulitsamüra. Nii lebasingi lõpuks rampväsinult voodis, käsi kõrvale surutud, ja mõtlesin süngeid mõtteid, mis muutusid seda süngemaks, mida rohkem möödus meie aknast iseäranis lörisevaid mootorrattaid või riukalikult krigisevaid ronge.

* * *

28. mai

Hommikul äratuskella peale üles võpatades sai vähemalt see selgeks, et mingi aja olin ma ikkagi ka magada suutnud. Veeretanud end voodist välja ja sooritanud, olusid arvestades, suhteliselt elegantse hüppe oma telefonini, mis toa teises servas paiknevas stepslis ühttaegu üürgas ja laadis, algas sihikindel, kuigi unisevõitu hommikutoimetamine. Martinit polnud kreeklaste mootorrataste poolt produtseeritavad detsibellid nähtavasti eriti sügavalt häirinud, mina tegin niisama vaprat nägu ja otsustasin asjalik olla. Püsti hoidvad juuksed taltsutatud ja inimese kombel riidesse pandud, seadsime sammud hommikusöögile, mis oli, vähemalt minu senistele kogemustele toetudes, väga ehttüüpilis-odavhotelli-kreekapärane. Laias laastus tähendab see, et gastronoomilisi elamusi pakuti nullilähedaselt, ent hamba all midagi otseselt ei karjunud ja torust läks alla küll.

img_4555Kreemitanud oma ninad kokku üliviskoosse ja närustele põhjamaalastele pasliku hüpersuperpäikesekreemiga, astusime seejärel välja suurde päikeselisesse hommikusse. Ümberringi heledad, pisut päevinäinud kortermajad, taamal kõrgumas uduvinest sinakaks maalitud mägede siluetid. Metroost ronisime välja Akropoli-nimelises peatuses, mille järgselt avastasin end äkki tuttavatelt tänavatelt ja tundsin oma (kahel-korral-Kreekas-käinu-kohta) talumatus ülbuses, et kuidagi hea ja kodune on olla.

Nii oskasin meid väga otsustavalt suunata Akropoli kõrvalsissepääsu juurde, kuhu suuremad turistihordid ja järjekorrasabad tavaliselt ei ulatu. Rahad letti löödud, üks kullahinnaline  ja teine suisa prii pilet taskusse susatud, jäi üle vaid alustada esimese iidse kivihunniku vallutamist. Nii kulgesime piki akropoli lõunanõlva ülespoole, ümberringi halastamatuses päikeses pruunkollaseks kõrbenud maastik, millest turritasid välja väikesed rohelised puhmad ja lõputud, rohkemas ja vähemas muinsusastmes kivihunnikud.

Hommik küll, aga meil, kes me oleme ennekõike harjunud elama suvises kehvas suusailmas, võttis hinge juba kinni. Mistõttu liikusime edasi aegamööda, ühe hõbekarva oliivipuu varjust järgmise puhmjassäbrulise männipuu rüppe. Mööda peata kujudest, end varjudesse röötsakile visanud koertest ja suurest antiikmuinsusest. Edasi ja edasi, mööda sadade ja tuhandete inimeste jalge all peegelsiledaks kulutatud kive kõrgemale akropoli suunas.

Kui kivistel nõlvadel oli inimesi pigem vähe ja üksikuid, siis propüleede ees mäslesid nagu kord ja kohus korralikud inimkeerised. Akropoli tipus võtsid meid omakorda vastu vana hea igitellingutega kaetud Parthenon, elegantne ja õhuline Erechteion ja lõputa-lõputa kivihunnikud ja sambajupid ja kapiteelitükid ja friisifragmendid. Muuhulgas kasutasin juhust, et tutvustada Martinile oma isiklikku sümpaatiat – üht Parthenoni friisile peidetud töllaka olemisega hobust.

Kui päike oli meie kaamed-kalbed näod punakalt leemendama pannud, liikusime piki siledate kividega kaetud jalgteid taas allapoole. Põikasime piki akropoli külgi palistavaid teeradu pidi veel sinna ja tänna, kuni jõudsime viimaks ühe hiiglasliku männi alla, mis sirutas end päevavarjuna üle helevalge kaljukivi. Ümberringi laotusid vaated Ateena valgele majadevoole, mis säbrulise tehismerena meile päikeses vastu helkles. Kaugemal palistas silmapiiri juba pesuehtne Kreeka oma sinihägusse mähkunud mägede ja siresiniselt pilvitu taevaga.img_4620

Akropoli jalamilt jätkasime oma teekonda läbi väikeste kesklinnatänavate, mis olid oma rahulikku hommikuunelevust maha raputamas ning täitumas sihikindla ja elurõõmsa päevameluga. Pärast paari tänavavahe pikkust jalutuskäiku vaatasime tõtt juba järgmise antiikmuinsuse, Hadrianuse kaarega. Minu mulje sellest võidutsevast kivikaarest umbes taoline nagu eelmiselgi korral ehk et oma praeguses asukohas tundub ta kuidagi… kentsakas. Ei ole ühel triumfikaarel ikka päris seda õiget efekti, kui ta on jäänud mitmerealise tänava juhuslikku serva ning tema alt läbi viiv tee ei alga ei lõpe ülepeakaela mitte kusagil.

Seevastu Olümpeion, mis paikneb otse Hadrianuse kaare kõrval ning oli ka meie järgmine sihtkoht, on jätkuvalt suur ja kõigi oma peenete ja peenutsevate, kõrgusesse kasvavate korinthose sammastega, ka üsna edev ja vaatamisväärne. Lisaks kuulub minu sümpaatia sellele ühele pikali kukkunud sambale, mille ümmargused kiviseibid meenutavad hunnikut mustrilise servaga juustukerasid. Väga lähedalt me neid suurustlevaid sambaid muidugi vaatama ei läinudki, sest Olümpeioni ala on üldiselt suhteliselt lausk ja lage ning päikeselõõsk oli keskpäevatunniselt halastamatu. Kuna näppida midagi niikuinii ei tohi, sest selle peale lendaksid lähimast põõsast kohale raevutsevad vilefuuriad, hiilisime koos teiste valgustkartvate turistidega peamiselt mööda puudega palistatud aiaservi, ümberringi õitevahus roosad ja valged oleandripuud, ja vaatasime templit väärikalt distantsilt.

IMG_4641.JPGSeejärel otsustasime, et teeme muinsuste vahele väikese hingetõmbepausi ning lasime helesinistesse õitesse mähkunud põõsaviirul meelitada end Olümpeionist üle tänava asuvasse väikesesse parki. Mis, nagu selgus, polnud tegelikult sugugi väike, vaid hoopis osa Ateena päris suurejoonelisest keskpargist. Nii võttis meid pisikese rohelise skvääri asemel vastu hoopis lopsakus ja metsikus, käänduvad-väänduvad teed, apelsinisalud, pisikeste kaljuküngaste otsa peidetud pingid, ronitaimedega palistatud lehtlakäigud, viigipuud, akaatsiad, robiiniad, rohelus, linnud, magusad ja vürtsikad lõhnad ning palju rõõmsat lusti täis elu. Park kui paradiis, kohe päris ausalt.

Kui kodus takkajärge natuke pargi ajaloo kohta uurisin, sai selgeks, et algselt rajati ta 19. sajandi esimesel poolel ümbritsema kuningapaleed. Nii palju olid kuninglikud kõrgused siiski viisakad, et lubasid pärastlõunati ka pööbli oma parki jalutama. Pargi rajajaks polnud natuke kummalisel kombel ükski toonastest kuulsatest pargiarhitektidest, vaid hoopis üks saksa agronoom nimega Friedrich Schmidt. Auväärt herr Friedrichi näpunäidete järgi istutati parki üle 500 erinevast liigist puu ja põõsa, millest, kurb küll, terve märkimisväärne hunnik Vahemeremaade kuivas kliimas õige pea otsad andsid. (Meenutagem siinkohal härdusega ka seda üht botaanilis-dendroloogilist raamatut, kus õhati, et küll see Betula pendula on alles uskumata kaunis puu, oma heleda koore ja kaarduvate okstega, aga oh paraku-paraku – kasvamiseks nõuab see iludus, et talvel vähemalt ajutiselt miinuskraade oleks.)

Tänasel päeval on ebaõnnestunud ja ära kuivanud liigid pargist siiski ära koristatud ning kuna Kreekas enam ka kõrgest soost valitsejaid ei ole, patseeris pööbel ringi päris kontrollimatult ja kogu aeg. Kuri pargivaht meid seega ilmselt pargist välja poleks ajanud, küll aga pidime viimaks alla vanduma hoopis omaenese närusele füsioloogiale. Nimelt puudusid meie pargiparadiislike rännakute juurest kahetsusväärselt kombel ambroosia ja nektar, mis tähendab, et lõpuks oli juba üsna raske oma kõhus uluvat tühjust ignoreerida. Nõnda pidimegi raskel südamel ja vaat et melanhoolsel meelel, saadetuna oma kõhtude nukratest kaebekorinatest, pargist lõpuks siiski tagasi linnakärasse astuma.

img_4627Kuna me ei tahtnud lõunasöögi peale pikalt aega raisata, peatusime ühes väikeses putkas, kust haarasime kaasa meeldivalt odavad pita gyros-ed. Kes sellisele asjale ise pole otsa juhtunud, siis olgu öeldud, et tegu on ehttüüpilise kreeka tänavatoiduga, kus ümmarguse pita leiva peale lajatatakse hunnik vardas keerutatud sea/lamba/kanaliha, lisatakse tomatit, salatit ja soovi järgi kastmeid, ports friikartuleid ning keeratakse see kõik väikeseks kompaktseks tuutuks. Tulemuseks väga lihtne, aga väga toitev ja üldiselt ka väga söödav toiduports, mida on parasjagu hea kiirelt ja muude toimetuste kõrvalt endale kaasa haarata.

Järgnev osa meie linnarännakust kulges seega meeldivas söögimõminas, mille saatel liikusime aegamööda piki akropoli jalamil kulgevat jalakäijate promenaadi agoraa suunas. Igal pool ümberringi lõputud tänavamuusikuid, tänavakaubitsejaid ja tänavakerjuseid. Viimaks ka päris pesuehtne kirbuturg, mille kirevatesse varalaegastesse me igaks juhuks ja peibutuste vältimiseks süvenema ei hakanud.

Nii otsisime hoopis üles Ateena agoraa sissepääsu ning sukeldusime sealsete kivihunnikute lõputusse merre. Nimelt, kui mina oma naiivsuses olin arvanud end eest leidvat mõnd sellist suuremapoolset turuplatsi, siis reaalsuses on tegu vaat et omaette väikese linnakesega, kus rullub lahti terve väljakute, stoade, templite, altarite ja kõige muu kauplemiseks ja riigijuhtimiseks vajaliku atribuutika tohuvabohu. Kõige selle erinevatest perioodidest pärit muinsusväärtuslikkuse kõrval kasvamas kohustuslikud oliivi- ja küpressipuud.img_4762

Iseenesest väga idülliline, eriti tänu sellele, et pärastlõunakuumus oli hommikust saati väsimatult ringi trampinud turistid muutnud loiuks ning suuremad bussigrupid ilmselt juba ka minema peletanud. Asja kurvem pool seisnes kahjuks selles, et ka meie ise olime juba üksjagu väsinud ning selles lõppemata halastamatus päikeselõõsas kippus samm vägisi töntsiks. Selles mõttes on väga tore, et eelmise sajandi 50ndatel võtsid mõned eesrindlikud ameerika restauraatorid kätte ja ehitasid eimillestki (ja hunnikust Rockefellerite dünastia rahast) püsti Attalose stoa, mille jahedate kivikolonnaadide vahel oli näha rohkem kui üht turisti, kes õnnelikult sealset jahedat varju nautisid.

img_4757Pärast agoraad otsustasime mitte rohkem muinsusväärtusi elu eest läbi kapata ning võtsime selle asemel ette ja avastasime Monstraki väikeseid tänavaid. Tegu on Ateena kesklinna poodidele ja kauplemisele pühendatud linnaosaga, kust ei puudu eksklusiivsed butiigid, lõputud turismipoekesed ja erinevad rohkem ja vähem sümpaatsed kohvikud. Lisaks võis siin seal sattuda väikestele väljakutele, mille servadesse olid end paigutanud turumüüjad, kelle juurest saanuks osta erinevaid värskeid puuvilju, röstitud kastaneid, grillitud maisi ja kõike muud head-paremat. Hinnad sealjuures muidugi natuke krõbedamad, kui taoliste lihtsate asjade eest ehk välja tahaks käia.

Kui olime pärast mõningast ringivantsimist turgutanud ühes tänavaäärses kohvikus oma jalgu ja meeli veini ning apelsinimahlaga, seadsime sammud tagasi akropoli suunas. Kuna õhtu oli veel noor ja suuremaid plaane meil rohkem ees polnud, ronisime viimaks akropoli jalamil kõrguva Areios Pagose (ehk Arese kivi) nimelise kaljukünka otsa. Künka nimeetümoloogia pärineb sealjuures müüdist, mille järgi olevat jumalad neil samadel kaljudel mõistnud kohut Arese üle, kes oli õnnetul kombel maha löönud ühe Poseidoni poegadest. Pisut hilisematel ja maisematel aegadel oli tegu lihtsalt Ateena asise kohtupaigaga, kus õigusemõistmise ette astusid ka teised natuke vähemprominentsed ja vähemjumalikud kurikaelad.

Tänasel päeval ei tegeleta kalju otsas enam eriti mingi õigusemõistmisega, kui just mõnel igavleval Ateena sandarmil ei peaks tekkima ootamatut aktiivsussööstu ja hullu mõtet, et võiks mõne ohtratest mäeharjale laiali laotunud kanepihõngustest seltskondadest kuhugi pokri pista. Üldiselt ei tundunud aga, et tegu oleks väga aktuaalse probleemiga või et sinna just eriti palju korrakaitsjaid või muid institutsionaalselt kasvatuslikke isikuid satuks, sest inimesed tundsid end igal pool hästi ja üsna vabalt. Istuti ringis, produtseeriti kerget kanepi- või vesipiibuhõngu, tinistati kitarri.

Taas alla akropoli jalamile roninud, puhkasime esmalt ühel varjulisel pingil jalgu ning seejärel kulgesime läbi Plaka linnaosa värviliste, pisut päevinäinud majadega ääristatud tänavate (kust ei puudunud varjus löselevad päikesekuldsed kassid ning üksikud tänavamuusikud), kuni jõudsime tagasi Monstrakisse. Uue utilitaarse eesmärgina olime enda sihiks seadnud leida mõni enam-vähem meeldiv õhtusöögikoht.

IMG_4851.JPGMaabusime lõpuks ühes väikeses tavernas, mis teistest millegi väga erilise poolest ei erinenud, kuid paiknes parasjagu kohas, kus meie viitsimine ületas selle maagilise piiri, alates millest me tahtsime lihtsalt kuhugi maha istuda ja süüa saada. Lõppkokkuvõttes mingit suurt elamust see õhtusöök meile ei pakkunud, aga millegi üle otseselt kurta ka ei olnud. Toidu ootamine ja söömine ise võtsid lõppkokkuvõttes siiski nii palju aega, et kui me viimaks lõpetasime, oli päevane kuumus asendunud täiesti ootamatult jaheda õhtuga. See tähendas, et tagasitee metroopeatuse poole kulges reipas kapakus, taas mööda kõigist neist tänavamuusikutest, tänavakaubitsejatest, tänavakerjustest.

Elanud veel metroosõidu ajal üle kultuurilise kogemuse, kus tihedalt täistuubitud vagunis seisis otse meie keegi pisut kõikuv, uskumatult kilavate ja safranikollaseks tõmbunud silmavalgetega tumedanahaline noormees, kes tõstatas palju küsimusi teemal, millise substantsi mõju all ta parasjagu olla võiks, ning kapanud läbi nüüdseks juba pimedate tänavate, jõudsime eluga oma väikesesse päevinäinud hotelli. Ja kui eelmisel ööl oli linnakära mind seganud, siis sedapuhku olin ma ilmselgelt omadega juba nii õhtal, et magasin kui lapsuke ning ei lasknud kõigil neil lärisevatel Ateena mootorratastel end sugugi häirida.

* * *

29. mai

Taaskord lõpetas meie õndsa hommikuune ühe näruse ja halastamatu äratuskella vihaleajavalt reibas meloodia. Niigi koleda loo muutis tuhatkordselt ebameeldivamaks tõsiasi, et lõunamaised suvehommikud pole sugugi nii helged ega igivalged kui see, millega meid kodus ära harjutatakse ja ära hellitatakse. Nii et ei mingit karget hommikupäikest ega kõrvulukustavat linnulaulu, hoopis hämarus ja pimedus. Kohe kahju võib hakata inimestest, kui nende maikuulõpu hommikud nii sünged on.

Kui olime oma kohvrid-kotid kokku pannud ja mõnd aega endale kaasa tundes voodil vedelenud, hakkas senine hommikuhämarus meie suureks heameeleks päikesetõusule siiski teed tegema. Valgus oli ikka veel harjumatu, aga vähemalt muutus maailm märgatavalt lootusrikkamaks. Kolisenud treppidest alla ja hõiganud retseptsioonionule head aega, liikusime seejärel läbi vaikselt elule ja toimetustele ärkava linna.

img_4871Teekond metrooga lennujaama suunas oli üldiselt väga unine ja sündmustevaene, kui välja arvata tõsiasi, et üsna pikalt istus otse meie vastas üks kõhetu kreeka vanapapi, kelle päikesest pruuniks parkunud nägu ehtisid ümmargused sarvraamidega prillid ning kelle põlve vastu oli toetatud vana jändrik, küpressioksast lõigatud kepp. Midagi nii ehtsalt kreekapärast pole minu silmad igatahes enne näinud ning seetõttu oli mul päris kahju, kui vanahärra lõpuks oma peatuses reipal sammul maha läks ning me pidime ülejäänud tee vaatama tõtt teiste endataoliselt uniste ja ebahuvitavate turistidega.

Kolisenud lennujaamas taas mööda Johhnie Walkeri edasiutsitavatest postritest ning lõpututest poodidest ja butiikidest, läbisime suhteliselt valutu turvakontrolli ning maandusime väikeses siselendudele mõeldud ootesaalis. Haaranud kohvikust endale paar sarvesaia ja pakikese puuvilja ning pealrüüpamiseks ja eluleäratamiseks pudelitäie kokat, kuulasime üle vahekäigu istuvate ameeriklannade hobusehirnatusi ning vaatasime akende taga laiuvaid pruunikaskollaseid, roheliste täpsudega palistatud lennujaamaväljasid, mille taga raamisid silmapiiri mägede looklevad siluetid.

Mõne aja pärast istusime juba oma Ryanairi lennuki sinikollastel istmetel ja katsusime oma mitte-akna-alustest kohtadest hoolimata siiski välja kiigata. Eriti palju võimalusi selleks muidugi ei avanenud, sest vaevalt oli lend õhku tõusnud, kui kapten andis teada, et valmistume maandumiseks. Kiirus, millega krapsakad stjuardessid suutsid sellesse nappi pooltundi mahutada kohustuslikud Ryanairi lennuga kaasas käivad elemendid nagu toidukäru, nännikäru ja õnneloos, on selle kõige juures imekspandav ja kummarduse vääriline.

Kui lennuk parasjagu uljaid maandumiskurve võttis, õnnestus meil akna poole küünitades lõpuks näha midagi, mis ilmselgelt pidi juba olema Kreeta. Kuigi, tõsi küll, läbi Ryanairi tolmuse aknaklaasi ei olnud tegu mitte niivõrd maaga veintumedas meres, kui rohkem nagu tumedama laigukesega suures hallis hägus. Niipea kui meid lennukist maha lubati ukerdada, võttis päris pesueht Kreeta meid aga avasüli vastu. Ümberringi pruunikasroheline, mägedest kiivalt ümber piiratud maastik ning kõikjal heljumas suur suvepalavus, mis otsekui pehme tekina meile peale langes.

Leidnud õnnelikult väikese liinibussi, mis pidi meid lennujaamast Hania kesklinna loksutama, saime sõidu ajal vilksamisi jälgida katkendlikke vaateid ümbritsevatele maastikele. Oliivipuud ja küpressid, oleandrihekid ja ikka veel ootamatuna mõjuvad palmid, siin-seal majade najal ka mõõdutundetult leekivroosad bugenvillead. Möödusime väikestest varjulistest aedadest ning pisikestest peretavernatest, mis tiheda rivina ääristasid iga teed ja tänavat. Lisaks vilksas mööda ka pisut päevinäinud ja päikesest pleekinud silt, mis lubas ausat rahapesu – COIN WASH HERE!

Pärast lühikest sõitu Hania bussijaamas maha roninud ja oma hotellibuukingule pilgu peale heitnud sai selgeks, et check-in’i jaoks on meil vaja paar tundi aega surnuks lüüa. Mis omakorda tähendas, et meid ootas ees suhteliselt tülikas ringiliikumine tükkis kõigi oma kompsude ja ilmastikule mittevastavate lennukiriietega. Oma sammud seadsime ligikaudselt mere poole, teades, et sellel kursil põrkame varem või hiljem vastu veneetsia sadamale, mille läheduses pidi ka meie hotell paiknema. Kui esimesed paar kvartalivahet liikusime mööda Hania uute linnatänavate, siis niipea, kui ületasime vanalinna mõttelise joone, ääristusid tänavad värviliste vanade majadega ning täitusid katkematute kulgevliikuvate turistivoogudega.

Hania ajaloost nii palju, et sealne vanalinn on igal juhul oma nime vääriline. Iidne Kydonia, mida isegi Homeros oma Odüsseias on võtnud vaevaks ära nimetada, sai alguse kunagi minoilisel ajajärgul, kehtestas end sõjaka linnriigina klassikalise kreeka perioodil ning sai isegi rooma ülemvõimu all põlve nõtkutades endale õiguse enda tarbeks ise münte vermida.

Linna edasine käekäik kulges samas taktis ülejäänud Kreeta saarega, olles kord Bütsantsi, kord araablaste käes, langedes 13. sajandil mitmeteks aastasadadeks veneetslaste valdusesse ning lõpetades kuni Kreeta Vabadussõjani Ottomani türklaste raudses haardes. Kuna uuem Hania ehitati üsna konkreetselt otse iidse Kydonia müüride otsa, siis tänasel päeval vaadeldav vanalinn on segu just neist viimastest kihistustest, kus kõige enam on segunenud veneetsia ja ottomanide aegne arhitektuur. Sekka veel natuke bütsantsi ja pisut juudikvartalit ning tulemuseks on üks tore, kirev ja võluv tänavaterägastik, kus on suisa lust ringi ekselda.

IMG_4885.JPGEeldusel muidugi, et väljas pole parasjagu 30-kraadine lõunaleitsak ning sa ei pea endaga kaasas tassime kogu oma kahe nädala elamist. Kuna sellist luksust polnud meile ette nähtud, siis kippusime sel esimesel rännakul paratamatult kõigist neist kitsukestest tänavatest pisut resigneerunult mööda vantsima. Möödusime värviliste uste ja aknaluukidega majadest, väikestest poekestest, jäätiseputkadest ja restoranidest, kirikuväljakust ja teede ristumiskohale paigutatud purskkaevust, millest ükski ei suutnud meie tähelepanu eriti pikaks köita.

Üsna järsku hakkas majade vahelt paistma aga siiluke siresinisist Vahemerd ning õige pea jõudsime väikestelt tänavatelt avarasse sadamasse, kus meid tervitasid soolane meretuul, väsimatute ekskursioonilaevnike elavad hõiked ning rannatavernatest lakkamatu koorina vastu kajavad syrtaki ja zorbase meloodiad. Et pääseda ühtaegu nii pealetükkivatest restoranipidajatest kui leida koht, kuhu oma kompsud toetada, paigutasime end istuma ühte väikesesse sinivalgesse tavernasse, kust avanes täpselt parasjagu kena vaade sillerdavatele lainetele ja üldisele turismihõngulisele sadamamelule.

img_4898

Toit toodi lauda kiirelt ja asiselt ning seda oli iseäranis palju, see oli iseäranis kodune ja toekas ning iseäranis hea. Mõne aja pärast õnnestus köögiuksest möödudes tabada vilksamisi ka toiduheaduse peasüüdlast, kelleks tõenäoliselt oli üks rõõsale korpulentsusele kalduv särasilmne ning punapõskne proua, kes köögis pliitide vahel mängleva kergusega ringi lendles. Kui pärast rõhutatult pikalevenitatud lõunapausi viimaks maksta üritasime, toodi lauda tasuta magustoit ja pudelitäis külma rakit.

Edasi kulgesime piki mereäärset promenaadi, vaadet raamimas pikk muul ja selle otsas taevasse kerkiv Veneetsia-aegne majakahoone, kuni viimaks lubas kellaaeg meil võtta suuna oma väikese hotelli poole. Nii keerasime mere äärest vanasse juudikvartalisse, mille tänavad on veel iseäranis kitsad ning looklevad sujuvate tõusude ja langustega üle vanalinnaäärse küngastiku. Möödusime ootamatutest põikkäikudest, salapärastest sisehoovidesse juhatavatest avaustest ning lõpututest rohkem ja vähem turisminännile orienteeritud pisikestest poekestest.

img_4904

Meie sihtkohaks oli suur punane „Casa Latina“ silt ühel väikesel kõrvaltänaval, mille all väiksem juhendkiri suunas tubade osas pöörduma maja allkorrusel asuvasse minimarketisse. Lehvitanud toidupoe leti suunas oma buukingupabereid, tormas välja joviaalne, triibulisse kleiti riietatud kreeklanna, kes, jätnud oma seitsme-kaheksa-aastase poja kiirete kreekakeelsete manitsuste saatel poel silma peal hoidma, juhatas meid maja kõrval asuvast kitsasse hoovi, kust avanes väike uks ülemistele korrustele.

img_4910Meie tuba asus teisel korrusel ning oli tänu tõsiasjale, et ruumi ainus, toa kitsasse nurgasoppi peidetud aken avanes otse tibatillukesse sisehoovi, üsna hämar. Ja väike. Aga see-eest vaikne, puhas ja kuidagi hirmus armas. Maja paksudest kiviseintest õhkus vanadust, väärikust ja tervitatavat jahedust, valgeks lubjatud lae all jooksid vanad paksud puutalad ning vannituba oli vanale majale kohaselt pisut kipakas, aga seda mitte ebameeldivas, vaid ekstsentriliselt toredas võtmes. Kui olime kogu oma elamise mööda tuba ühtlaselt laiali laotanud, natuke aega väsinud varbaid ringutanud ning saanud osa Martini keeleuuenduslikust geeniusest, kui ta viitas dušikardinale kui vannikeebile, panime vaimu taas valmis ja suundusime jahedate kiviseinte vahelt suurde sooja päeva.

Kuna otsest kava või kohustuslike vaatamisväärsuste nimekirja meil ees polnud ning ainsaks fikseeritud eesmärgiks oli leida mõni turismibüroo, kes meid Samaria kanjonisse tahaks sõidutada, jalutasime üsna meeldivalt sihitult mööda suuremaid ja väiksemaid vanalinnatänavaid, avastades toredaid nurgataguseid ja pisikesi, kummaliselt käänduvaid käiguteid. Kui vanalinna serval asuvast turismiputkast oma Samaria retke saime ära broneeritud, pöörasime otsa ringi ja võtsime suuna tagasi sadama poole, kus kulgesime edasi juba piki rannaäärset kalalõhnalist, päikeselõõsalist ja restoranipidajatest kubisevat promenaadi.

Promenaadi mõttelises lõpus, kus seisab rida teravate viiludega Veneetsia-aegseid laohooneid, saab alguse otse merre suunduv kaitsemüüritis, mis pidi kunagist veneetslaste linna kaitsema türklaste ja teiste verejanuliste kurjamite eest. Kaitsemüüri peal kulgev kitsas jalutustee lookles kord kõrgemal, kord madalamal müüril, pakkudes vastavalt vaateid kas Hania vanalinna värvilistele majadele või siresinisele avamerele. Pika jalutuskäigu lõpus ootas meid sale ja sihvakas majakas, mis väärika sadamavalvurina kõigel silma peal hoiab.

IMG_4958.JPGIMG_4972.JPG

Tagasi vanalinnamajade jahedas varjus, otsustasime üksmeelselt, et meile kuluks ära natuke värsket puuvilja ja pisut laiska siestatundi. Õige pea olime tagasi oma väikeses hämaras hotellitoas ning nosisime virsikuid ja kirsse, kuni lõpuks jäime mõlemad toajaheduses õndsalt magama. Plaanisime lühikest uinakut, tegelikkuses ärkasime aga kolm tundi hiljem selle peale, et lahtisest aknast sisse tulvav õhtuõhk, mis oli tõepoolest langenud ehk nii tervelt paar pügalat alla kolmekümne, tundus ootamatult jahedana.

IMG_5001.JPGTaas tänavatele kondama minnes, võttis meid vastu õhtune linnasagin, mis sootuks erines päeval nähtust. Kõik oli kuidagi varjulisem ja elavam, päevase rammestuse asemel olid inimesed elule ärganud ning aegamööda hakkas tänavaid valgustama soe laternakuma. Ümberringi sättisid inimesed end õhtust sööma, põiktänavatest ja tavernatest võis kuulda, kuidas muusikud oma pille häälestasid või juba meloodiajuppe üles võtsid.

img_5023Ostsime endale väikesest jäätiseputkast jäätist ja külmutatud kreeka jogurtit ning kulgesime suures vaikses õhturahus edasi. Merevesi helkles õhtuses valguses, päike oli vajumas silmapiiri raamivate mägede kohale kogunenud pilveviirgu. Veel viimase juhusliku pöörde järel sattusime väikesesse põiktänavasse, kust meile vaatas pisut ootamatult vastu kõrge, meeldivalt metsik küngas. Põuakollaseks kõrbenud heintaimed, rohelised puhmad, õitsvad oleandrid, tsikaadide arglik koor, ümberringi vaated tuledesäras Hania tänavatele ja katustele.

* * *

30. mai

Kui kell lõi viis ärkasime juba taaskord oma halastamatult müriseva äratuskella saatel süngesse hämarusse. Seekordsete varahommikuste piinade põhjuseks retk Samaria kanjonisse, mille start ongi enamasti sätitud ajaks enne kukke ja koitu, et matkalised enne keskpäevast päikeselõõska jõuaksid vähemalt enamiku kanjonist läbi käia. Mäekuru matkatee pikkus on kokku umbkaudu 16 kilomeetrit ning kui sa kord end juba sinna sisse oled vinnanud, pole eriti muud võimalust, kui ühest või teisest otsast omal jalal ka välja tulla. Igasugused mootorsõidukitega läbitavad teed või muu inimasustus (peale rohkete turistide ja mõningate pargivahtide) mäekurus nimelt puuduvad.

Niisiis teadsime juba ette, et meid ootab ees üksjagu reibast matka. Igal pool internetis küll hoiatatakse, et tegu pole sugugi lihtsa teekonnaga ning püütakse turiste manitseda oma võimeid reaalselt hindama, aga oma suures kodumaistest võserikurännakutest karastunud ülbuses, ei arvanud me kumbki, et asi võiks meile üle jõu käivaks osutuda. Olgu siinkohal juba ette ja julgustuseks ka see ära öeldud, et arvasime õigesti ning mina usun küll, et igal inimesel, kes vähemalt natuke enese liigutamisega tegeleb (ning märkab korralikud jalanõud jalga panna), ei tohiks raja läbimisel suuremaid probleeme tekkida. Lihtsalt selles tuleb veenduda, et kaasas oleks korralik päikesekreem, igaks juhuks mõni riidepalakas, mida endale pähe siduda, piisavalt soolast ja magusat provianti, et jõuvarusid täiendada ning veepudelid, millega rajale paigutatud allikatest saaks vett ammutada.

Veidi enne kella kuut kolisesime oma matkasaabaste müdinal kitsast ja nagisevat treppi pidi alla ja vajusime suurde jahedasse hommikusse. Tänavad olid tühjad ja vaiksed, poekesed ja tavernad suletud kinniste uste taha ning üleüldse näis kogu linn väga unise ja ükskõiksena. Alles siis, kui jõudsime turismibüroo ette, kust buss pidi meid peale korjama, ilmutas ümbritsev maailm esimesi eluleärkamise märke. Tõsi küll, peamiselt torkasid silma turistid, kes oma matkasaabaste ja seljakottidega olid väga seda nägu, et ka neid ootas ees üks kergekujulisem mägimatk. Kui pärast lühiajalist segadust suutsime mitmete erinevas suuruses ja kujus ekskursioonibusside seast selle õige üles leida, maabusime oma istmetel ja lasime reipal giidil end üle lugeda ja üles märkida. Ekskursioonist taustainfo mõttes nii palju, et põhimõtteliselt ei pea Samaria kanjonisse minemiseks tingimata mõne ekskursioonigrupiga liituma, aga koduse eeltöö tulemusena jõudsin ma järeldusele, et ühistranspordiga liiklemine ei ole märgatavalt odavam, küll aga oluliselt tüütum. Nüüd oli meile garanteeritud vähemalt see, et meid viiakse bussiga õigesse alguskohta, organiseeritakse meile laevapiletid mäekuru suudmekohast, Agia Roumeli külakesest tagasi tsiviliseeritud maanteedega kaetud saareossa, korjatakse sealt uuesti bussi peale ja transporditakse tagasi Haniasse.

img_5035Meie hommikune bussirännak viis meid niisiis Kreeta põhjarannikult otse saare keskosas paiknevatesse Valgetesse mägedesse, kust Samaria mäekuru Omalose tasandiku servast alguse saab ning kitsa, järskude kaljuseintega palistatud kanjonina mere poole kulgeb. Valgetest mägedest endist tasub ehk seda mainida, et tegu on ühega Kreeta suurimatest mäeahelikest, mille nimeetümoloogia tuleneb tõsiasjast, et sealsed heledast lubjakivist kaljupinnad näivad kaugelt vaadates tõepoolest valgeina.

Klimaatiliselt on põnev veel seegi, et kuna mäeahelik peab kinni Aafrikast saabuva kuumuse ning selle küngastelt saavad alguse ohtrad ojad ja allikad, on mägede põhjakülg Kreeta üldist kliimat arvestades uskumatult roheline. Nii sõitsimegi sel varasel hommikutunnil läbi krellroheliste ja oranžitäpiliste apelsiniistanduste ja mööda lopsakalt õitsvatest ja õilmitsevatest aedadest, mille taustal kõrgusid taeva poole heledate mägede teravad tipud.

Tee ronis aegamööda üha kõrgemale mägedesse, võttes viimaks sisse korralikud serpentiinituurid. Bussipiruettide saatel möödusime väikestest taludest, mäekülgedele laiali laotatud värvilistest mesitarudest ning laisalt rohtu nosivatest lambakarjadest. Peatuse tegime väikeses teeäärses tavernas, kust need paar sinisilmset ma-olen-Tallinnast-ma-maksan-tüüpi turisti, kes olid kohale ilmunud varbavaheplätudes (asi, mida giidi sõnul juhtuvat arusaamatult sageli), said endale korralikke jalanõusid osta ning ülejäänutel oli võimalus keha kinnitada. Väljas, karges ja pisut sõnnikuhõnguses mägises hommikjaheduses sadas papliebemeid ja kostus karjakellade vaikset kolinat.

Samaria kanjoni sissepääsu juures, kus erinevad sildid manitsevad rahvuspargis korralikult käituma ja mitte surma saama, oli juba enne meid kohal mitu turistigruppi, kes mõjusid selles mõttes demoraliseerivana, et kogu tee inimvirvarri keskel marssida oleks olnud äraütlemata ebameeldiv. Kuna polnud aga oodata, et olukord läheks ülerahvastatuse mõttes paremaks, vaid lähenevad turismibussid kinnitasid pigem risti vastupidist, ei jäänud me pikemalt ootama, vaid asusime vapralt teele.

IMG_5056.JPGKogu kanjoni suurim laskumine toimub esimesel paaril kilomeetril, kus jalgtee kulgeb mööda järsku kivist serpentiini, kõikjal ümberringi laiumas hingematvalt sinirohelised vaated mäekurule. Mäeõhk lõhnas küpresside ja männiokaste järgi, mis muutis kogu olemise pisut kummalisel männimetsaõdusal kombel väga koduseks. Õnneks sai üsna pea selgeks ka see, et inimeste liikumistempo on piisavalt ebaühtlane, et mingit ohtu lakkamatuks riburadapidi üksteise järel vantsimiseks ei teki. Küll aga kujunes välja väike rahvusvaheline seltskond, kelle sabas või kellest ees, kord Vestmann all, kord Piibeleht peal, enamik meie matkast kulges – paar ameerika noort, kaks saksa pensionäri ja hunnik ülikrapsakaid prantsuse prouasid.

IMG_5046.JPGNii me seal läksime, reipal sammul, tundes rõõmu hommikusest kargusest, värskest mägiõhust ning tsivilisatsioonikaugusest, mida isegi ees- või tagapool vilksatavad kaasmatkajad ei suutnud täielikult rikkuda. Metsaalust ilmestasid väikesed kidurad sibullilled, millest üksikud veel oma viimsetest kevadistest õielehtedest kramplikult kinni hoidsid, pakkudes maandumisplatsi tibatillukestele asisel ilmsel ringi askeldavatele mesilastele.

img_5124Metsa kõige väärikamateks asukateks on aga kahtlemata üle tuhandeaastased küpressihiiglased, kes oma jässakaid oksi kõrgete kuristike kohale sirutavad ning veel viimaste allesjäänutena meenutavad halle aegu, kui pea kogu Kreeta saar oli kaetud tihedate seedermänni- ja küpressisaludega.  Tänaseks päevaks on neist kunagistest võimsatest metsamassiividest säilinud justnimelt ainult need üksikud siilud kõrgetes ja raskesti ligipääsetavates mägedes. Ülejäänud ehitati aegade jooksul esmalt minoilisteks sammasteks, seejärel juba veneetslaste ja türklaste majadeks ja laevadeks ning terve hunnik aeti lihtsalt ahju selleks, et sütt toota. Ja mis sellest põhjalikust raadamistööst veel alles jäi, võeti suurte lahmakatena maha selleks, et ajada laiali metsadest varju leidnud kreeta vabadusvõitlejaid.

Mis muud kui et nukraks teeb see inimeste lõputa rumalus. Rääkimata muidugi sellest, et kogu Kreeta saare metsade lugu meenutab kangesti „Printsess Mononoke“ süžeed. Küll selle vahega, et kui Mononoke lõpust jäi nukkerpositiivne mulje, et puud kasvavad lõpuks ikkagi tagasi, siis Kreeta kõrbenud kivipaljandikel pole selleks enamikes kohtades ilmselt just eriti suurt lootust. Eks ka pune- ja salveilõhnal, oliivipuuistandustel ning lammaste karjakellade kolinal on oma võlu, aga suurtest metsadest on ikkagi kahju.

Kui serpentiin viimaks lõppes, jätkus tee juba kõrgete kuristikuseinte vahel, mille põhjas vuliseva mägioja voolusängi palistasid kiiskavvalgelt vastu säravad kivimürakad. Kogu tee vältel meid veevulin siiski ei saatnud, sest aeg-ajalt kadus oja kogu täiega kuhugi teadmata maapinnaõnarustesse, et siis mõnes reipas käänakus jälle välja ilmuda ja rõõmsalt mere poole edasi tuhiseda.

Teekond ikka edasi ja edasi, üles ja alla, kiinakäänaliselt siia- ja sinnapoole. Iga paari-kolme-nelja kilomeetri takka olid välja ehitatud väikesed peatuskohad, mille juures sai allikatest veepudeleid täita ning soovi korral jalgu puhata. Ühe taolise puhkepaiga juures õnnestus meil näha Kreeta sügavalt kaitsealuseid mägikitsi, kri-kri’sid, keda Samaria rahvuspargis peaks päris paras hulk ringi uitama. Meie kohtumine algas sellega, et esmalt silmasime ühe teeäärse väikese kaljunuki tagant välja turritamas lopsakaid sarvi, kuniks sarvedele järgnes natuke ähmis olemisega emakits ja seejärel juba tema terve pesakonna jagu väikeseid tallesid.

IMG_5184.JPGMäekuru keskpaigas tähistavad poolt teed kunagise Samaria küla varemed, kust viimased asukad lahkusid alles 1960. aastatel seoses rahvuspargi rajamisega. Nii avanebki tee ääres ühtäkki veidi melanhoolse alatooniga vaatepilt lagunevatele karjaaedadele, vanadele majaasemetele ja hooldamata oliivipuusaludele. Tõele au andes polnud elu mäekurus muidugi eriline meelakkumine. Sisuliselt on kogu kanjon terve talve vältel muust maailmast täielikult ära lõigatud, mis tähendab, et kogu selle perioodi jooksul pidid külaelanikud hakkama saama ainult oma jõudude ja varudega. Sestap polnud neid asukaid 60ndateks enam ka kuigi palju alles jäänud, kuigi selle osas, kas need viimased vaprad mohikaanlased lahkusid uutele jahimaadele vastumeelselt või mitte, ei olnud kuskil sõnagi mainitud.

Kui olime Samaria küla asupaika püsti pandud peatuspunktis oma võileibadele otsa peale teinud ja taas teele läksime, sai juba üsna pea selgeks, et küla on omamoodi murdepunktiks alates millest mäekuru maastik kardinaalselt muutub. Senine küpressimets asendus kuiva ja kidura kaljupaljandikuga, kus halastamatu päike kitsast kanjonilõhest otse meile lagipähe paistis. Ainsaks leevenduseks siin-seal kaljuseinast välja turritavad kivinukid, mis mäekuru põhja varju heitsid, ning ootamatult meieni kanduvad õhuvood, mis mere poolt endaga jahedat tuult kaasa kandsid.

Rännaku teist poolt iseloomustas ennekõike päikeselõõsk ja palavus, kuumavad kivid jalge all ja kuumavad kaljuseinad kahel pool teed. Umbkaudu varasel pärastlõunal, kui olemine hakkaski ühetaolisest marssimisest juba pisut tülpinuks muutuma, jõudsime kuidagi ootamatult ja äkki mäekuru lõppu, kus pidime ühtäkki tsivilisatsiooniga tõtt vaatama. Küll väga väikese, natuke kulunud ja päevinäinud tsivilisatsiooniga paari nutuse kohvikuputka ja taksoteenust pakkuva pisikese bussi näol, aga pärast tervet pikka rännakut sügavas looduses tundus seegi liiast.

IMG_5283.JPGTeekonna viimane sabaots kulges mööda autoga sõidetavat teed Agia Roumeli külakesse, kus käputäis sinivalgeid majasid Liibüa mere rannikult lõunasse Aafrika poole vaatab. Peamiselt näis küla koosnevat üksikutest tavernatest ja paarist hotellist ning seda, kas seal ka püsielanikke on, ei oska isegi öelda. Sel tolmusel pärastlõunal oli kogu küla igatahes kergelt unelevasse tardumusse langenud, ringi vantsisid vaid meiega samavõrra väsinud ja tolmuse olemisega matkalised.

Kuna laevani oli veel aega ja kõht polnud veel protestikisa tõstnud, otsustasime esmajoones end meres üle loputada. Sisse seadsime end väikesel, kiviklibusel ja tumeda sõmera liivaga kaetud rannal, mis päikese käes peaaegu kõrvetavalt huugas. Kuna liiva peal vedelemine tuli põletushaavade kartuses seega välistada, paigutasime end kahele lamamistoolile, rüüpasime rannakohvikust soetatud jahedat kokat ja apelsinimahla ning tegime aeg-ajalt elukardetavaid sööste üle tulikuuma liiva jahedate merelainete poole.

IMG_5265.JPGÜldiselt mõjusid soe soolane meretuul ja jahedad siresinised merelained igal juhul äärmiselt kosutavalt, maalides möödaminnes meie pisut punetavale nahale valgeid soolatriipe. Kui hakkas lähenema meie giidi poolt eelnevalt välja hõigatud kokkusaamisaeg, seadsime sammud väikese küla servas asuva taverna poole ning paigutasime end varjulise laua taha istuma, peade kohal rippumas suured, kahjuks küll veel väga toored viinamarjakobarad.

img_5288Laeva oodates sõime nende samade viinamarjakobarate kaitsvas varjus hiigelkausitäie kreeka salatit ja hunniku väikeseid ning äärmiselt tundmatuid grillitud kalu. Kõik oli kuidagi lihtne ja kodune ja värske ja imeline ning muud ei jäänudki üle, kui lihtsalt elust rõõmu tunda. Kui mõne aja pärast olime kohad sisse võtnud laevateki väikestel sinistel puupinkidel, algas vaikne loksuv laevasõit piki saare lõunarannikut tagasi tsiviliseeritud teedevõrgu poole. Laevanina lõikas läbi Liibüa mere rohekassiniste lainete, mis taamal laisalt vastu rannakaljusid uhtusid. Ümberringi avanesid vaated järsult merre langevatele kaljuseintele ning kitsastele mäekurudele, mis suundusid rannikult kaugemale sisemaa suunas.

IMG_5325.JPGRoninud järjekordses väikeses, valgest majadekobarast koosnevas külakeses laevalt maha, maandusime suuremate läbielamisteta oma turvalises turistibussis. Tee tagasi Hania poole kulges esmalt piki Valgete mägede lõunakülge, kus laiusid oliiviistandused ning mille kidural kaljupealselt lokkasid tüümiani, salvei ja oreganopuhmad. Lisaks jagus teede äärde ka õrnhelendavate õisikutega tähtputki, laiutavaid ohakaid oma kirevavärviliste nuttidega ning päikeses kuldkollaseks küpsenud kaerapäid.

Mäestikuharja ületanud, hakkasid oliivipuud taas asenduma apelsinisalude ja võimsate kastanipuudega ning üsna pea hakkasid üle küngaste avanema vaated Kreeta merele. Tagasi Hanias, õnnestus meil bussist maha saada praktiliselt hotelli kõrvaltänavas, mis tähendas, et üle tuli elada vaid kiire kapak läbi õhtuargise linna, ronida oma matkasaabaste müdinal kääksuvast trepist taas üles ning vajuda väsinult ristseliti voodisse.

* * *

31. mai

Kuna lõpuks ometi oli saabunud see õnnis päev, mil meid ei oodanud ees mingid varahommikused kohustused, oli kõik kohe hoobilt palju vähem vaevaline. Pakkisime rahumeelselt asju kokku, sõime kiirustamata hommikust ning pidasime aru, mida teha siis, kui meie rendiauto ikkagi ei peaks kohale ilmuma. Varuplaanid olid muidugi lõppkokkuvõttes asjatud, sest isegi pisut varem kui kokku lepitud, kõlas meie hotellitoa uksel vaikne koputus ning üks sümpaatne onu (kes muuhulgas oli kuus kuud töötanud Samaria kanjonis pargivahina) andis meile teada, et auto on valmis ja juba ootab.

img_5347Tegu oli väikese sinise Hyundai maanteemuhuga, mis oli pargitud otse ülekäigurajale ning millel, onu enda sõnutsi „scatches everywhere so don’t worry!“. Ja nii saigi ka meie seekordne reis endale kindla kantsi ja pelgupaiga, mille ümber ehitada oma ülejäänud käimised ja tegemised. Nimelt nii kummaline kui see ehk ka pole, siis auto tekitab minus alati kuidagi kindlamat tunnet. Tekib küll lisakohustus, aga samas ka sõltumatus ja vabadus ning teadmine, et kui mingi plaan ka peaks läbi kukkuma, saame üsna lihtsa vaevaga oma marsruute ümber mängida.

Esimeseks sammuks meie uuel, neljal rattal kulgeval teel oli püüda põgeneda Haniast ning leida kuskilt bensiinijaam. Mõlemad neist õnnestusid ootamatult valutult (kui ehk välja arvata üks vale pööre, mis juhatas meid kuhugi külahõngulisele kruusasele kõrvaltänavale) ja nii tuhisesime juba üsna pea uljalt oma järgmise sihtpunkti suunas. Või olgu, tuhisemine on meie liikumise kohta ehk liiga julgelt öeldud, sest maantemuhlike kalduvuste tõttu oli meie auto mootorivõimekus enam-vähem olematu. Olukorda illustreerima sobib ehk hästi tõsiasi, et kogu meie Kreeta reisi peale kokku õnnestus meil üks kord maanteel 90 välja venitada, aga seda ka ainult tänu sellele, et tee kulges sirgelt ja allamäge.

IMG_5363.JPGHaniast välja jõudnud, saime üsna pea tutvuda Kreeta kohaliku maanteekultuuriga, mille kohta kokkuvõtvalt võib öelda, et see on kiirustav ja otsusekindel, aga omamoodi ka väga viisakas. Kiiruspiirangud on muidugi suhtelised ning tihti pole arugi saada, millises tsoonis sa täpselt paikned, sest pooled liiklusmärgid on kadunud kuhugi oleandripadrikutesse, aga üldiselt kehtib reegel, et aeglased autod tõmbavad end tee paremasse serva kortsu ning kiiremad avavad tee keskel möödasõidurajad. Küll aga õnnestus meil Heraklioni poole liikudes sattuda mingi hädakolonni sappa, kus kõige ees taarus hiiglasliku haagise ning tohutu heinakoormaga veoauto ning tema järel bensiiniveokas. Kuna meie väike sinine muhk oleks taolisest kaaderpuust möödumisel ilmselt tükkis oma mootoriga hinge heitnud, lahendasime olukorra nii, et tegime ühes maanteeservas väikese võileiva söömise peatuse ja lasime sel hädal ja õnnetusel endast kuhugi kaugemale ette ära jõuda.

Kui tee taas jätkuda sai, möödusime juba oluliselt rahulikumas õhkkonnas Haniat ümbritsevatest oliivi- ja apelsiniistandustest, mida taamal raamisid Valgete mägede teravad tipud. Liikusime edasi piki rannikut üha kaugemale ida poole, kuniks meie esimene peatuskoht suunas meid rannikuäärselt teelt sisemaa poole. Sihtkohaks mägede vahele peidetud Arkadi platoo, mis paikneb Ida mäe jalamil ja on mütoloogiliselt mainimisväärt seetõttu, et kusagil sealkandis olevat oma põrsapõlve veetnud ei keegi muu kui auväärt Zeus.

Lisaks Zeusile, nümfidele ja ülejäänud mütoloogilisele kaaskonnale, on end platoole sisse seadnud aga ka Arkadi nimeline klooster, mis oligi meie teekonna esimeseks sihtkohaks. Kohale jõudnud ja leidnud endale parkimiskoha väikese männisalu kaitsvas varjus, ronisime välja lämbesse ja hingematvasse keskpäevakuumusesse. Meie ees kõrgusid kloostri kollakaspruunid kivimüürid, mille keskel asuvast väravast sisse pugenud, leidsime end päikeseküllaselt sisehoovilt, mida ääristasid varjulised kaaristud ja müüriveertesse paigutatud suuremad ja väiksemad hooned. Platsi keskel troonimas kloostri keskne element, edev barokkkirik.

IMG_5407.JPGArhitektuuriliselt ei osanud ma Arkadi kloostrist muidugi väga sügavalt vaimustuda, sest kuigi asutati pühakoda väidetavalt juba nii 5. sajandi paiku, siis see mis seal tänapäeval näha, on ennekõike ikkagi hilisrenessansi ja baroki maiguga. Põnev on kompleks aga hoopis selle poolest, et 19. sajandil sai kloostrist kreetalaste vastupanu ja vabadusvõitluse sümbol ja maamärk. Täpsemalt on sealsed sündmused seotud 1866. aasta Kreeta ülestõusuga, kus viimaks lahvatas juba pikemat aega käärinud pahameel türklaste poolt kehtestatud uute maksude ja liikumiskeeldude üle.

Ülestõusu keskele kisti ka mitmed Kreeta saare kloostrid, kui toonane Sudaani ja Egiptuse ülemvalitseja, Isma’il Pasha lasi vahistada kloostrite poolt välja valitud saadikud, kes pidid minema Konstantinoopolisse, et patriarhile tutvustada oma uut plaani kloostrite varade jagamise osas. See omakorda põhjustas Kreeta kristlaste seas korraliku pahameeletormi ning tõi kaasa terve hunniku vägivaldseid kokkupõrkeid kreetalaste ja türklaste vahel.

IMG_5390.JPGSelleks, et iseennast ja oma maist vara kaitsta, põgenesid kogu ülejäänud tohuvapohu keskel peaaegu tuhatkond saareelanikku Arkadi kloostri müüride vahele, millest kogu edasine sündmusteahel ka alguse sai. Kuna klooster keeldus järjepanu mitmetest allaandmiskäskudest, päädis olukord sellega, et sealsete müüride alla kogunes 15 000-pealine ottomanide sõjaväeüksus. Kuigi kreetalased panid vapralt vastu, tungisid türklased võitluse teise päeva õhtul kloostri peasissekäigust sisse. Kloostris varju leidnud naised-lapsed olid sel hetkel enamikus peitunud püssirohulattu, mille nad, mõistnud et lahing on kaotanud, tükkis isenditega õhku lasid.

Kuigi türklased nägid Arkadi all toimunud kui suur võitu, siis kreetalaste jaoks oli tegu pöördelise sündmusega ennekõike selles mõttes, et pea tuhande tsiviilelaniku vägivaldne märtrisurm pööras esimest korda ka rahvusvahelise üldsuse silmad Kreeta saare poole. Ja sedapuhku oli selle pilgu lähtekohaks ennekõike kaastunne Kreeka ja kreetalaste vastu.

img_5376Tänasel päeval on muidugi raske tõmmata paralleele vägivaldse mineviku ja suures päikesesäras kuumava kloostri vahele. Üheks vähestest ajaloole viitavatest märkidest on kiriku kõrval paiknev igivana kuivanud oliivipuu, mille tüves on ikka veel nähtav türklaste poolt sinna tulistatud püssikuul. Kusjuures selleks, et ühelgi kloostrikülalisel sümbolistlikust tähtsusest pakatav kuul tähelepanuta ei jääks, on tüve külge kinnitatud suur nool, mis kuuli õige asukoha kõigile ainumõistetavalt selgeks teeb.

img_5388Kuna ka inimesi oli laisale lõunatunnile kohaselt üsna vähe ning needki hajusid kuskile kloostriseinu ääristavatesse käikudesse ja kõrvalruumidesse ära, oli kogu olemine väga rahumeelne ja vaikne. Ronisime läbi varjuliste kiviruumide, mille seinu ääristasid üksikud helendavad aknaavad, piilusime sisse munkade vanadesse eluruumidesse ning vaatasime üle kloostri muuseumisse kuhjatud ikoonid, liturgiaga seotud esemed, raamatud, ümberpiiramise aegsed mõõgad ja kloostri territooriumilt kokku kogutud kahurikuulid. Teinud tiiru ka viirukihõnguses ja hämaras kirikus, otsisime seejärel endale väikese männisalu varju jääva müürinuki ning pidasime seal kerget lõunapiknikku. Kõikjal meie ümber rõkkas soojusest ja lõhnadest pakatav suvepäev, mida kumeda kajana täitsid erinevad hääled tsikaadisirinast, karjakellade kolinast ja putukasuminast laululindude vidina ja tuvide kumedate huigeteni.

Edasi viis teekond meid läbi istanduste ja puudesalude, kus siin-seal oliivipuude all võis silmata lõunauinakut pidavaid karjuseid, Heraklioni poole. Kui viljakalt platoolt taas alla mereäärsele maanteele jõudsime, jätkus endine kidur rannikumaastik, millest läbi sõites tulvas autosse aeg-ajalt maitsetaimede vürtsikat lõhna. Juba mõni aeg enne Kreeta pealinna jõudmist, tihenes senine liiklusvoog ning ümbritsevad mäenõlvad tikiti tihedalt täis suuremaid ja väiksemaid päikeses vastu helendavaid maju.

img_5501Heraklion ise on selline natuke suur ja natuke laiali venitatud, elanikearvult nii umbkaudu kahe Tartu suurune linnake. Ajalooliselt pole täpselt teada, kas ja mis seal minoilisel ajajärgul paiknes, aga kuna Knossos on linnast kiviga visata, on spekuleeritud, et tõenäoliselt asus seal mõni väiksem sadamakoht. Linna asutajateks loetakse siiski end sinna 9. sajandil sisse seadnud moslemeid, pärast mida, nagu Kreetal kord juba kombeks, käis linnake käest-kätte. Nii on ka sinna moodustunud ajalooliste kihistuste ja uusehitiste virvarrina väga kitsas ja segase põhiplaaniga kesklinn, mis selle kõige juures pole aga sugugi eriti sümpaatne ega põnev.

IMG_5505.JPGKa parkimiskoha otsimine oli äärmiselt vaevaline ja närvesööv, sest iga viimne kui ruutmeeter tänavatest, nii kohtades kus parkimine oli lubatud kui kohtades, kus see oli rangelt keelatud, oli tihedalt täis suuremaid ja väiksemaid autosid, mootorrattaid ning rollereid. Lõpuks andsime oma auto üle ühele viisakama moega parkimismajale ning jätkasime retke jalameestena.

img_5444Meie sihtkohaks ja peamiseks põhjuseks, miks me end üldse Heraklioni kesklinna olime surunud, oli sealne ajaloomuuseum, mis on Kreetal käies üks iseäranis kohustuslikest pidepunktidest. Ja tuleb öelda, et põhjusega. On tõesti väga hea muuseum. Ühelt poolt on ekspositsioon väga maitsekalt ja stiilselt paigutatud ning teisalt lisab suurt väärtust tõsiasi, et enam-vähem kõik, mis seal vaatamiseks väljas, ühtib peaaegu naeruväärselt hästi minu isikliku esteetilise maitsega. Kreetalaste iidne keraamika, ehte- ja skulptuurikunst on lihtsalt nii lõppemata sümpaatne ja ilus, täis vabadust ja rõõmsat elujaatavust, et muudkui vaata ja tunne rõõmu. Milline filigraansus ja millised peened detailid, millised uskumatuna näivad numbrid leidude vanust kirjeldavatel infotahvlitel.

Lõpuks kiskus asi siiski õnnetuks, sest umbne muuseumiõhk ning kerge väsimus sõlmisid salakavala koostööpakti, mille tulemusena ma vana-kreeka ajastu leide tutvustavast saalist juba üsna taaruval ja töntsil sammul läbi marssisin. Mitte et ma ehk väga millestki ilma oleks jäänud, sest kes neid hellenistlikke ideaalkujusid ikka nii väga vaadata jaksab. Neist hoopis suurema sümpaatiaga meenutaksin üht väikest seinapealset wifiruuterit, mis oma kahe kelmikalt taeva poole sirutuva antenniga oli kui väike kaasaegne härgjumalusele pühendatud altar.

IMG_5483.JPG

Muuseumi kõrval väikesel pingil hinge tõmmanud, jõudu kogunud ja vett rüübanud, otsustasime veidi ka ülejäänud Heraklionis ringi jalutada. Haarasime tee pealt jäätist ning kulgesime läbi pärastlõunaselt unise, kuivalt turismipoekestega ääristatud kaubatänava. Vaatasime väljasurnud olemisega Püha Minase katedraali ning väikest türgi purskkaevu ning jõudsime seejärel ühisele otsusele, et iseäranis pärast Hania võluvat vanalinna, on Heraklion justkui õige pisut igav.

IMG_5511.JPGPärast röögatult kalli parkimistasu maksmist jätkus meie teekond üha edasi piki rannikuäärset maanteed ida poole. Autoaknast avanevat vaadet raamimas ühelt poolt pruuniks kõrbenud madalad mäed ning teiselt poolt pärastlõunahägus pehmelt helesiniseks värvunud Vahemeri. Mõnekümne kilomeetri järel jõudsime oma sihtkohta – Stalise-nimelisse tibatillukesse kuurortlinna, milletaolised palistavad kogu Heraklioni ümbrusesse jäävat rannikuala. Leidnud linnakest läbiva tee äärest oma ääretult sinivalge hotelli ja kolistanud retseptsiooni ukse taga, võttis meid vastu südamlik proua Stella, kes kostitas meid esmalt värske apelsinimahla ja omatehtud küpsistega ning uuris, kust me tuleme ja mida juba näinud oleme.

Rääkisime oma seiklustest kitsastel Heraklioni tänavatel, mille peale proua mõistvalt noogutas ning ilmselge halvakspanuga teatas, et jaa, nii see kord juba on – Heraklion on ju türklaste (!) ehitatud. Ja kui me teada andsime, et oleme pärit Eestist, jäi proua hetkeks mõttesse enne kui, taaskord mõistvalt noogutades lausus: „Eestist… jaa. Siis on Türgi teist küll väga kaugel.“

Igatahes, on nende türklastega lood kuidas on, aga meie saime õige pea sättida end sisse väikesesse valgesinisesse apartementi. Ülejäänud õhtutunni veetsime süüa tehes, rõdul eelnimetet õhtusööki hävitades ning jälgides kohalike eluasist sagimist ja toimetamist. Nimelt avanes meie rõdult vaade otse üle tee asuvate naabermajade väikestesse varjulistesse aedadesse, kus õhtu hämardudes seadsid end oliivipuude alla paigutatud laudade taga sisse terved suured perekonnad, et üheskoos õhtust süüa. Nii kostus meienigi rõõmsat kreekakeelset jutuvulinat, mida saatsid põhjapanevate vahemärkuste korras kõrvalmaja katusel elava kuke laisavõitu kiremine ning rahutute tsikaadide väsimatud kriisked.

* * *

1. juuni

Nagu öösel selgus, elavad Kreeta saarel hoolimata sealsest kuivast kliimast ja meretuulest mingid pisikesed, tigedad ja väga vastupidavad sääsed, kes olid meie õhtule avatud rõduustest salakavalalt sisse pugenud ning veetnud ülejäänud öö meie laokile jäetud käsi ja jalgu rünnates. Lisaks juhtus muidugi veel selline narr lugu, et kuigi olime otsustanud, et magame hommikul nii kaua kui torust tuleb, on sellest otsusest vähe kasu, kui millegi pärast ikka kell seitse uni läinud on.

Selline probleem oli muidugi ainult minul ning selleks, et õndsalt edasi põõnavat Martinit mitte liigselt segada, kolisin kogu oma unetusega rõdule, et kerges meretuules ja tuhmi hommikupäikese valguses raamatut lugeda. Silmanurgast sain jälgida, kuidas linnake vaikselt elule ärkab ning kuulata naabermajakatuse-kuke hommikutervitust.

img_5537Kui päike oli taevas juba nii kõrgele kerkinud, et olemine rõdul muutus väljakannatamatuks, kolisin tagasi tuppa ja jõudsin järeldusele, et tunnen end kehvasti. Niisiis lebasin voodil ja tundsin endale õige pisut kaasa, samal ajal kui Martin end vaikselt üles vinnas ja kohvi asus keetma. Kõige oma kehvuse sees üritasin muuhulgas välja mõelda, et kas hommikusöök teeks asja paremaks või halvemaks ning lõpuks pressisin endale sisse paar lusikatäit pestomakarone ja ühe tomati.

Hommikusöök, kellel siis kesisem, kellel rikkalikum, nahka pistetud, pakkisime end aegamööda kokku ja asusime tegudele. Avanud ettevaatlikult oma kuumava auto uksed, et esimene jalustrabav soojalainetus välja lasta, lükkasime konditsioneeri täisvõimsusel tööle ning asusime teele Knossose poole…

… kus meid ootas ees tohutu päikeses lõõskav parklaväli, mille eesotsas seisis terve värviliste turistibusside armaada. Kui olime busside ja autode rägastikust läbi pugenud ning möödunud kindlal sammul tervest trobikonnast putkadest, kus turistidele pakutakse kõikvõimalikes eri konfiguratsioonides kujukesi härgadest ja härjasarvedest ning lõputuid minoiliste mustritega potsikuid ja totsikuid, jõudsime paleekompleksi sissepääsuni, mida markeeris õitevahus bugenvilleatesse mattunud lehtlakäik.

Pärast lühiajalist kannatamist lärmakas turistidest koosnevas järjekorrasabas, seisime seejärel juba Knossose lärmakate, turistidest kihavate müüride vahel. Esimese hooga ei osanudki muud tarka teha, kui püüdsin leida natuke rahulikuma platsikese ning enda ees avanevast varemeteväljast mingit sotti saada. Nimelt kui päris olla, siis Knossose palee (õigemini see, mis temast tänaseks päevaks nii füüsilise kui kultusliku objektina on tehtud) on minus juba väga pikka aega tekitanud üsna skeptilisi ja vastakaid tundeid. Ennekõike muidugi ikka selle pärast, et piisab vaid Knossose nimi guuglisse sisse toksida, kui juba lajatatakse vastu silmvahtimist lõputute fotodega Evansi rekonstrueeritud paleejupikestest, mis kogu olemisega on kangesti teemapargi näo ja õhustikuga.

IMG_5595.JPGTegelikkuses ja koha peal olles oli asi õnneks märgatavalt parem. Minu lemmikajaloolisust Knossosest ei saanud ning ka Minotauruse ja labürindi müüdi tohutut salapärast võluvust ei suuda päriselt eksisteeriv kompleks ikkagi täiel kujul edasi anda, aga midagi selles kõiges siiski on. Kogu see meeldivalt ebaloogilise struktuuriga müüride rägastik, väikesed trepijupid, erinevad terrassid ja tasapinnad, on lõppkokkuvõttes ju siiski toredad.

IMG_5608.JPGKnossose ajaloost või sellega seotud müütidest ja avastustest ei hakka ma siinkohal üldise ajaloo- ja kultuurihariduse peale lootma jäädes pikemalt rääkima. Küll aga mainin sellist enda jaoks uut ja pisut aukartustäratavat fakti, et hiilgeaegadel (st siis ligikaudu aastal 1700 eKr) elas palees ja selle kõrvale jäävas linnakeses kokku üle saja tuhande hingelise. Mis omakorda seletab, miks ei ole Knossos mitte niivõrd väike kuninglikele kõrgustele mõeldud palee, vaid lõpututest erinevatest ruumidest koosnev linnalik hiigelkompleks. Sealjuures veel eraldi põnev on seegi, et tänapäeval ei ole arheoloogid ega ajaloolased sugugi täiesti kindlad, kas Knossos üldse oligi oma aja Kreeta kõige olulisem keskus, millele teised mingil viisil allusid, või oli linnade vaheline hierarhia kuidagi ühetasasem.

IMG_5619.JPGIgatahes, seal me siis omadega ronisime. Minose, Minotauruse, Ariadne ja Theseuse jälgedes ning arvukate erikeelsete turismigruppide, kes alatasa ummistasid väiksemaid läbipääse ja treppe, sabas. Nii palju oli sellest sabatamisest ehk kasu, et nende lõputute teekonnaseisakute vältel saime erinevates keeltes osas erinevatest giidituurikatketest. Muuhulgas osutati meile prantsuse keeles välja Knossose omaaegsed tehnoloogilised imed joogivee-, vihmavee- ja ventilatsioonisüsteemi näol ning näidati saksa keeles palee kuulsat trooni, mille istumisosa volüümikad kumerused on andnud juurde olulist hoogu teooriale, et Kreeta ühiskond võinuks siiski olla ennekõike matriarhaalne.

Ülejäänud aja, mil me parasjagu turistiummikus ei istunud, jalutasime suurimas rahus mööda siledaks kulunud kive. Kord lõõskavas päikeses, seejärel puude või müüride jahedas varjus, ümberringi laiumas vaated paleed ümbritsevatele mägedele ja neid katvatele oliivipuututsakatele. Ja sinna kõige sekka siis need sir Arthur Evansi puiduimitatsiooniga betoonrekonstruktsioonid, mis kõigele vaatamata mõjuvad ikkagi veidi kentsakalt. Mitte et ma teda nüüd küll tingimata siunata tahaksin, sest elas ja toimetas ta ikkagi omas ajas ja toonase kontekstiga seotud tõekspidamistes ning tema töö ja panus pole sugugi mitte vähetähtsad. Viisakas Evansist veel seegi, et erinevalt paljudest teistest kultuuriväärtustest, ei tassitud Knossose palee leide mitte Briti muuseumisse, vaid lasti neil tõeselt ja ausalt lõpetada Heraklioni ja Ateena ajaloomuuseumi saalides.

img_5663Kui olime labürindile viimaks igast suunast tiiru peale teinud, langesime väsinult küpresside varju istuma ning kuulasime mingite kohalike kanaliste lindude perioodiliselt kuuldavale lastavaid udupasunataolisi kriiskeid. Hetk hinge tõmmanud, vabastasime oma istekoha järgmistele vaevatud olemisega turistidele ning seadsime oma töntsid sammud tagasi parkimisplatsi suunas. Kus lõime oma päikese käes küpsenud auto siniselt küütlevad uksed valla ning saime vastu vahtimist, täiesti liialdamata, põrgukuumusega, mis õhku värelema panevate lainetena autost välja voogas. Isegi konditsioneer suutis esimestel minutitel endast välja köhida vaid abitut saunakuumust ning iga autosisene pind oli käe all põletavalt kuum.

Õnnelikult tagasi oma sinivalges apartemendis, saime nautida olukorda, kus edasised päevaplaanid olid väga ebakonkreetset ja peaaegu et mitteeksisteerivad. Selle tähistamiseks sõime oma jahedal rõdul kiirustamata lõunat ning vaatlesime hägusinist meretriipu. Mis omakorda ajendas meid otsusele veeta oma pärastlõuna korralike põhjamaa turistidena ning vedada oma kondid kuhugi alla ranna poole. Rätikud õlale, igal sammul kumedaid plaksatusi kuuldavale toovad plätud jalga ning mööda Sokratese tänavat suunas, mille poole osutas päikesest luitunud silt „way to the beach“.

IMG_5670.JPGRand ise osutus üllatavalt meeldivaks – selgeveeliseks, puhtaliivaliseks ning sugugi-mitte-pealetükkivalt ülerahvastatuks. Poetanud end ühe rannakõrtsi juures lamamistoolidele, mille juures üks joviaalne noormees kinnitas, et kõik on „free“, aga kui me soovime, võime otseloomulikult nende juurest midagi süüa või juua osta, sättisime end näruste turistidena suvitama. Ühtlasi jõudsin sel pärastlõunal enese jaoks revolutsioonilisele järeldusele, et päevavarju all külitades võib rannas isegi täitsa olla. Vedeled aga jahedas varjus, lased soolasel meretuulel varbaid kõditada, loed mõnd sümpaatset raamatut ning jälgid silmanurgast, kuidas laisad sinised lained randa laksuvad. Jah, nii tõesti võib.

Just sellises rütmis meie üdini laisk pärastlõuna mööduski. Kui vedelemisest vahelduseks küll sai, jalutasin piki liivast merepõhja nii kaugele, et vee sügavus juba ujumist kannatas ning loksusin kaasa vaiksete lainevoogudega. Merevesi oli meeldivalt soe, lõppemata sinine ja juba jälle kord nii harjumatult soolane, et pinnal püsimiseks ei tulnud kohe üldse vaeva näha.

Päev õndsas rahus õhtusse veeretatud, pakkisime oma soolakirmega kaetud olemise kokku ning jalutasime tagasi apartemendi poole. Sedapuhku väikese tiiruga, et vaadata, kas linnakeses midagi vaatamisväärset ka on. Nagu selgus ja karta oligi, siis muidugi mitte eriti, sest nagu seal Heraklioni ranniku ääres nad kõik, kipub ka Stalida olema üks üsna tavapärane ja igav turismilinnake, kus iga teine hoone on hotell, taverna või väike turismipood. Positiivse külje pealt jagub selle kõige sekka siiski ka kohalikke, kes majade taga potipõllundust arendavad ning tänavatele veetud toolidele nõjatudes ja elavalt kätega vehkides tuliseid vestlusi maha peavad.

IMG_5770.JPGÜlejäänud õhtu möödus pärastlõunale sarnases suures vaikses laiskuses. Tegime kiirustamata õhtusööki, istusime kiirustamata rõdul ja veeretasime suure rahuloluga täiesti kasutult aega öösse. Ei muret, ei hoolt. Mis nii viga elada.

* * *

2. juuni

Öösel muidugi selgus, et suures mures ja hooletuses olime juba taaskord rõdu uksi liiga uljalt lahti hoidnud ning terve trobikond värskeid verejanulisi sääski oli end taas meie elamisse sisse seadnud. Ka minu hommik kulges eelmisele päevale sarnases rütmis – kratsides varbaga sääsekuplasid ning endale pisut kaasa tundes. Lisaks hakkas tunda andma tõsiasi, et külmkapp on väike ning kogu toitu polnud ka parima tahtmise juures võimalik sinna ära paigutada, mille tulemusena oli kuumade päevadega siginenud meie apartemendituppa erinevate seisnud toidu aroomide suhteliselt ebameeldiv bukett.

Rääkimata kiviplaatidega põrandast, mille peale kippus tekkima õrn kondenseerunud niiskusekirme, mille külge iga viimne kui õhus lendlev tolmukübe või muu sodi takjana kinni kleepus. Põrandaharja ega muud koristusatribuutikat meil käepärast polnud, mistõttu peale siit-sealt elamise vetsupaberiga kasimise midagi väga põhjapanevat ei saanud ka ette võtta. Küll aga otsustasin lahendada meie lõhnabukettide probleemi ning käisin verekoera sihikindlusega läbi meie erinevad toidukotid, kuni tuvastasin, et neist konkurentsitult kõige võikamalt lõhnab vahtselt ostetud tzatziki maitseainepakike. Oma ninade ja toa üldise seisukorra nimel pidi tzatzikipulber seega surema märtrisurma. Tema kirstuks sai kahekordne kilekotipakike, tema nimetuks hauaks lähim avalik prügikast.

Muus osas võtsime oma hommikutoimetamiste keskel vastu otsuse, et päevaks ennustatud kolmekümnekraadise leitsaku eest põgeneme sedakorda mägedesse. Eesmärgiks minna vaatama Dikteoni koobast, kus (vähemalt ühe legendivariandi järgi) olla ilmavalgust (või siis selle puudumist) näinud ei keegi muu kui peajumal Zeus isiklikult. Kui nimelt juba kord olla Zeusi sünnisaareks tituleeritud maalapikesel ning sealjuures otsustada seda kapriisset ja suurushullustuse käes vaevlevat jumalust mitte austada, võib asi haprasti lõppeda. Vaesed surelikud on vähemagi pärast kreeka jumalate meelepaha enda peale tõmmanud, mistõttu oli ainult ettenägelik, et me selle kuulsa koopa, kuhu Rhea oma psühhopaatilis-kannibalistlike kalduvuste abikaasa eest plehku pani, ikkagi üle otsustasime vaadata.

IMG_5781.JPGMeie teekond kulges esmalt piki rannikuäärset maanteed ja läbi Malia linna väikeste tänavate. Juba õige pea jõudsime aga otsapidi mägiteele, mis hakkas vaiksete, esialgu väga sujuvate ja ettevaatlike loogetena ülespoole tõusma. Rannaäärsed kõrbenud kaljud asendusid kivi- ja puhmatupsuliste mäeküngastega, mida kõrgemal ääristasid madalatest tammedest, oliivi- ja viigipuudest koosnevad puudesalud. Serpentiiniga veelgi kõrgemale roninud, hakkasid ümberringi avanema avarad vaated sügavatele mäeorgudele ning taamalt vilksavale Vahemeresiilule.

Pärast meie väikese punnauto mootorivõimekuse piire kompavat tõusu, jõudsime ühtäkki looklevalt seprentiinteelt mägede vahele peidetud lausksiledale Lasithi platoole. Tegu on tasandikuga, mis kõrgub ligikaudu 800 m kõrgusel merepinnast ning on igast küljest piiratud kõrgemate mäetippudega. Huvitavaks teeb selle paiga lisaks tema mõneti kummastavale geoloogilis-maastikulisele eripärale veel see, et juba hallidest aegadest saati on platool elanud püsiasukad, keda raskesti ligipääsetav asukoht on muust maailmast suhteliselt hästi eraldanud ja isoleerinud.

Mis muidugi omakorda tähendab, et populatsioonigeneetikutele on sealse elanikkonna sekveneerimine olnud puhas lust. Välja tuli sealjuures see, mida ilmselt loodetigi ehk et platoo elanikkonna y-DNA erineb märgatavalt ülejäänud kreetalastest. Kui sellele veel lisada avastus, et sealse rahva mitokondriline DNA ühtib kõige paremini minoilisest hauakambrist kogutud proovidega, on kanda kinnitanud üsna korralik hüpotees, et Lasithi platoo võis toimida minoiliste kreetalaste refuugiumina. Niisiis kui tahate näha kõige autentsemat allesjäänud jupikest minoilisest tsivilisatsioonist, mis Kreetal veel varuks on, siis tasub Knossose asemel sammud seada just Lasithi poole.

IMG_5849.JPGPlatoo ise oli pärast serpentiine ja avaraid mäevaateid muidugi äraütlemata kentsakas. Täiuslikult sile, kaetud põllusiilude ja väikeste majakobaratega. Siin-seal näha veel ka üksikuid valgete purjedega tuulikuid, mis toimisid ajalooliselt osana kohalikust niisutussüsteemist ja olid kogu platoomaastiku üheks kõige äratuntavamaks elemendiks. Nagu aga juhtub paljude taoliste maamärkidega, on ka need valged tuulelipud teed teinud katastroofiliselt vähemromantilistele diiselpumpadele, mis vaikselt ja tähelepandamatult kuskil kraavides omaette mulisevad ja kägisevad. Nii ongi alles jäänud vaid üksikud, pisut räsitud olemisega tuulikud, mis vaikses tuules laperdades end vaevaliselt ringi ajavad ja oma roostetavaid, ammu purjed kaotanud relvavendi saluteerivad.

IMG_5844.JPGKui olime tasandikust enam-vähem risti läbi sõitnud, tõusis tee taas pisut ülespoole, kuni lõppes päikeseküütlevas rendiautomeres. End ära parkinud, astusime välja sooja ennelõunasse, kus laisas päikesevihus seisis väike viirg pleekinud postkaartidega ääristatud poekesi ning loivasid ringi natuke väsinud olemisega turistid. Koopani jõudmiseks tuli parkimisplatsilt nimelt veel hea tükk maad ülesmäge kalpsata. Ettenägelikult ja ühe asjaliku kodus tudeeritud reisijuhi jälgedes valisime selleks vanema ja konarlikuma, kuid tamme- ja iileksipuude võradega varjatud raja.

Ronisime mööda siledaks kulutatud kive üles ja kõrgemale, allpool laiumas platoo lapitekki meenutav põllumaastik, kõikjal ümberringi taeva poole tõusvad sinihägused mäetipud. Raja ääres kasvasid äiatarid ja hiireherned, tulikad ja erivärvilised ohakad, lisaks veel lugematult rohkem ja vähem okkalisi puhmaid ja põõsaid ning kõik rõkkas lindude, putukate ja teiste elajate toimetamisi saatvatest elurõõmsatest suvehäältest.

Möödunud veel raja otsas ootavatest eeslitest, kes vaevatud turiste pikemat, uuemat ja päikeselõõsasemat teed pidi (kopsaka summa eest) üles vedasid, jõudsime koopa piletiputkani. Ja seejärel ootas väikese käänaku taga kuulus koobas ise, mis mustava ja külmust õhkava suuna päikeselisest ja helgest mäeküljest välja turritas.

Ootuspäraselt on koobas seestpoolt väga rõske ja roheline, kiviseinu katmas sammal ja tibatillukesed, vaevu sõrmeotsasuurused sõnajalad. Koopa lagi on tihedalt täis hambulisi stalaktiite, põhjast välja kasvamas irvitavad stalagmiidid, mis siin-seal on kokku jõudnud ja moodustavad peenemustrilisi, peaaegu elegantseid sambaid. Kui pärast väikest laskumist jõudsime viimaks koopa põhja, leidsime eest väikese veesilma, mille põhjast sinna ohvriannina loobitud mündid metalselt vastu sätendasid. Kõik oli väga sünge ja salapärane, kui ehk välja arvata see asja maagilisust väga tublisti kahandav tõsiasi, et kogu aja, mis me koopas ringi vaatasime, olime me vaid väike osa katkematust inimvoost, mis lõputu sabana treppidest üles ja alla vonkles.

Küll aga jõudsin sealsete rõskete seinte vahel põhjalikult kaasa tunda Zeusi emale Rheale, kes oma noorima poja just kuskil sealsete külmade ja libedate kivide vahel ilmale pidi tooma. Ja veel eriti võib muidugi kaasa tunda neile paljudele inimestele, kes kuulusid omaaegsesse Zeusi-kultusele pühendatud ususekti ning seal koopas suisa pikemaid perioode mööda saatsid. Zeusi sünnimüüt oli nimelt kuulus üle terve antiikmaailma ning tõmbas ligi palju omaaegseid palverändureid, kusjuures konkreetselt Dikteoni koopaga seotud uskumuste järgi pühitseti seal igal aastal suurte tseremooniatega Zeusi surma ja taassündi.

IMG_5839.JPGNiipea kui kooparõskusest väljusime, võttis meid taas vastu jalustniitvalt lämbe suvepalavus. Tõmbasime hetke väikesel müürijupil hinge, seejärel marssisime eeslitega võidu allamäge. Viskasime veel korraks pilgu peale paarile turistiputkale, kuni otsustasin, et rohkem ei jaksa ja mul on endast taas pisut kahju, ning me kolisime omadega tagasi autosse ja asusime tagasiteele.

Meie tagasihoidlikuks sooviks oli leida mõni tore varjuline koht, kuhu auto parkida ja kus piknikku pidada. Asi lõppes õnnetuseks aga sellega, et varjulise toreda koha otsinguil keerasime väiksematele teedele ning jõudsime omadega viimaks kuhugi unustatud ja tolmusele põlluvaherajale kesk’ lausklagedat platood. Möödunud meile vastu lõgisevast traktorist, keerutanud üles terve liivatornaado jagu tolmu, mis meie tagaaknale väikeseid liivadüüne moodustas, ning kolisenud läbi sadade aukude, suutsime end lõpuks tagasi õigele maanteele välja murda. Ja võtsime vastu resoluutse otsuse, et eksprompt-kõrvalepõikeid me enam rohkem ei korralda.

Oma peatuspaiga leidsime lõpuks alles tükkjagu hiljem, kui olime juba poole serpentiinistki allapoole veerenud. Varjulisest kohast polnud muidugi juttugi, ent vähemalt oli seal paar kivinukki, kuhu end toetada, ja ilus vaade ümbritsevatele mäeorgudele, mille taustal võis need paar võileiba hinge alla panna küll.

IMG_5853.JPGMägedest taas alla jõudnud, otsustasime kuumava ja lämbe päeva eest põgeneda oma turvalisse apartementi, et natuke hinge tõmmata. Meeldiva üllatusena võttis meid vastu korralikult puhtaks kasitud tuba, kust tänu hommikusele operatsioonile oli kadunud ka läppunud toidulõhn. Sujuvalt sai meie väikesest hingetõmbamisest muidugi paaritunnine siesta, mille jooksul silma looja lasta ja päeva kõige kuumemad tunnid õhtusse veeretada. Kui suutsin end lõpuks, igatpidi sagris ja natuke disorienteeritud, püsti vinnata, organiseerisime kerge unise lõunasöögi ja nautisime üle rõdu voogavat kerget meretuult.

Õhtu hakul otsustasime, et aitab laisklemisest ning võtame end hoopis nii palju kokku, et lähme ja vaatame, kas lähedalasuvad Malia minoilised kivihunnikud veel külastajaid vastu võtavad. Kohale jõudes pidime tõdema, et ilmselt enam mitte, sest sealne parkla näis juba kaugelt äärmiselt hüljatuna ja andis mõista, et oleme omadega hiljaks jäänud. Niisiis sõitsime umbropsu pisut edasi, et vaadata, kas sealkandis ka midagi muud vaadata on.

IMG_5858.JPGÜsna Malia varemete lähedusest leidsime väikese ranna, mis muidu on äärmiselt mittetähelepanuväärne, kui välja arvata, et otse selle kõrvalt saab alguse suur liivadüün. img_5869Kuna düüni peale suundusid lugematud väikesed punakad pinnaseteed, mille kõrval ka üksikud ebamäärased sildid erinevates suundades osutasid, otsustasime minna ja natuke seigelda.

Ronisime vapralt esimestest küngastest üles ning alustasime rännakut üle lauge, pruunpunase rannamaastiku. Ühtäkki ning väga ootamatult seisime keset sootuks uut maailma, kõikjal meie ümber laiumas värvilised kivinukid, teravad settekivimoodustised ning lõputud erinevad õitsvad, õilmitsevad, okkalised ja nahksed puhmad. Kogu vaade meenutas oma lausklageduses ja pruunikaspunastes värvides, nii kummaline kui see ka polnud, Šotimaa mäginõmmesid.

Kõik oli kuidagi ebareaalne ja tohutult ilus. Ümberringi punakad puhmad, mille peal toimetasid tohutu suured ja meie entomoloogiliste teadmiste järgi esimese hooga identifitseerimatud mesilasherilasloomad (takkajärge uurisin, et tegu võiks ehk olla mammuvapsikutega, Megascolia maculata flavifrons), ning mis lõid kontrastseid värvidemänge enda vahel laiuvate metsiku kaera virvendavate voogudega. Meist allpool laius sinerohetav meri, kõikjal meie ümber täielik tuulevaikus ja kividelt vastu õhkav lõputu lämbe palavus.

IMG_5946.JPGTäiesti juhuslikult ja ettekavatsematult sattusime oma rännaku käigus ka Malia paleekompleksi nekropoli varemete peale. Kogu see üsna pisike ala oli küll taraga piiratud ning ka varemed ise nägid ausaltöeldes üsna mittemidagiütlevad välja. Mainimist väärivad nad ennekõike aga seetõttu, et just sealt on leitud ilmakuulus mesilasripats, mida saab vaadata Heraklioni muuseumis ning mille reproduktsioone müüb iga endast natuke paremini arvav turismipoeke.

IMG_5941.JPGKui nahk juba leemendas ja riided kippusid ihu külge kleepuma, jõudsime tagasi rannale, kus meid võttis vastu kerge meretuul. Nii selgus, et mitte kogu õhtu polnud muutunud ebamaiselt tuulevaikseks, vaid lihtsalt düüni kohale moodustub tõenäoliselt niivõrd võimas kuuma õhu padi, et merelt sisemaa poole hoovav jahedam õhk ei suuda seda liikuma panna. Igal juhul lasime mereveel oma jalgu kasta ning sonkisime varbaidpidi sõmeras liivas, kuni olemine taas natuke jahedam tundus.

IMG_5957.JPG

Kalpsanud seejärel paljajalu üle liiva ja päevast soojust õhkava asfaldi tagasi auto juurde, pöördusime väikese poepeatusega tagasi oma apartementi. Edasine õhtu kulges jaheda duši, keedumuna, võileibade ja uskumatult magusa arbuusi tähe all. Juba harjumuspäraselt seadsime end sisse oma väikesele rõdule, et veeta üks vaikne õhutund, vaadeldes hallikasse hägusse mattuvat merd ning varjudesse jäävaid mäeharju. Ja ikka veel mõjus kummalisena see, kuidas lõunas üks varane juuniõhtu ööks üle läheb. Ei mingit pikka hämarikutundi ega petrooleumikarva siniselt hõõguvat taevast, pimedus saabub kuidagi liiga äkki ja liiga konkreetselt.

* * *

3. juuni

Uuel hommikul tervitas meid pilvevines taevas. Muus osas tundsin end vahelduseks üllatavalt rõõmsa ja rõõsana, mis tähendas toekat hommikusööki, mille ajal mõtlikul pilgul Vahemerd jälgiv Martin püüdis välja arvutada, mitu termotuumareaktsiooni on vaja ühe kilovatt-tunni energia saamiseks.

Ühtlasi oli see meie viimane päeva Kreeta idaosas ning kuna olime otsustanud selle veeta Spinalonga saarel ekskursioneerides, alustasime üsna pea sõitu väikese Plaka nimelise külakese suunas. Auväärt herr geps otsustas ilusa hommiku puhul asja omalt poolt pisut vürtsitada ning suunas meid oma sihtkoha poole otse ja risti ja üle mägede. Mis tähendas ühelt poolt küll seda, et me saime nautida maalilisi vaateid oliiviistandustele ja toredate mägikülade kuppelkirikutele, ent tõi kõrvalnähuna kaasa ka kuristike kohal kõikuvad väikesed maanteed, mille ainsaks teepiirdeks olid üksikud jändrikud oliivipuud.

IMG_5979.JPGVarasel lõunaeelsel tunnil jõudsime kohale Plaka külasse, mis on tänaseks tõmmanud turistide tähelepanu ennekõike sellega, et tema rannikust vaid mõnesaja meetri kaugusel asub Spinalonga saar, mis veel 20. sajandi keskpaiku toimis pidalitõbiste kolooniana. Arvestades, et saare varasem ajalugu on seotud seal paiknenud veneetsia kindluse ja bastionitega, on sellest kõigest moodustunud pisut sünge, aga seda põnevam ja maalilisem kompott, mis seisab tänapäeval uhkes, turistidega palistatud üksinduses keset mererohelist lainetust.

Tõsiasja, et Plaka küla suuresti Spinalongast elatub, tõendab elavalt fakt, et enam-vähem kohe kui linnapiirist sisse sõita, tervitavad külastajat suured sildid, mis kuulutavad iga nurga alt ja igalt tänavasopilt, et siit ja sealt saab osta paaditrippe saarele. Paigutasime ennastki rannaäärsesse parklasse ja jalutasime esimesse ettesattuvasse sadamasse, kus väikesest, meremeeste heasüdamlikust gängist ümbritsetud putkast müüdi meile vajalikud piletid ning paluti 20 minuti pärast tagasi tulla.

IMG_5999.JPGVahepealse aja veetsime Plaka pisikesi turismipoode läbi kammides. Ja oi kui toredad need olid! Kohe esimesena vaatas meile vastu pood, kus müüdi üksnes ja ainult mererohelisi ja meresiniseid esemeid. Kõik paigutatud väga kunstipäraselt ja nii ilusasti, et ma ei jõudnud ära imestada, kui lihtsa ideega on võimalik oma pood kõigist teistest ümbruskaudsetest silmatorkavalt eristada.

img_6012Kuigi tõele au andes, siis tegelikud olid väga mõnusad ka teised Plaka poekesed. Nende seas ei hakanud sealjuures silma mitte ühtegi (!) tavalist turistinänni putkat, vaid kõik olid oma kaupa hoolikalt valinud ja ilusasti välja pannud. Nii andsid odavate magnetite ja pastakate asemel tooni hoopis eriilmeline keraamika, värvilised sallid, erikujulised merikarbid ning kõikvõimalikud tuule käes tilpnevad vidinloomad.

Kui kokku lepitud kell kukkuma hakkas, sammusime tagasi sadamaputka juurde, kust meid viibati väikesele lainetel laksuvale paadikökatsile. Paadisõit ise oli lühike ja tuuline, vesi selgelt türkiissinine ja täidetud asjaliku moega ringisiblivate kaladega. Õige pea ronisime juba kivisele kaljusaarele, pugesime teiste turistide vahelt läbi, et endile piletid soetada, ning alustasime oma ringkäiku.

img_6115Saarele sisenemine toimub läbi Dante väravaks ristitud pimeda tunneli, mis on oma nime saanud selle järgi, et saarele toodud pidalitõbiste jaoks oli see tõepoolest kui sisenemine omamoodi purgatooriumisse. Ei teadnud nad täpselt, mis neid ees ootab või milliseks kujuneb nende edasine elu. Koduste juurest olid nad ära toodud, kõik oli ilmselt üksjagu hirmus ja ebakindel. Nii palju võib enda lohutuseks siiski mõelda, et tegelikult oli elu Spinalongal olusid arvestades üsna sõbralik. Kõiki saare elanikke toideti, joodeti ja kateti ning neile maksti isegi väikest pensionit, mis on märkimisväärne edasiareng eelnenud olukorrast, kus pidalitõbised kupatati tavapäraselt elama tsivilisatsioonikaugetesse ja üksikutesse koobastes.

Meie sisenemine saarele muidugi niivõrd dramaatiline ega elumuutev ei olnud. Kõige suuremaks ootamatuseks osutus ehk tõsiasi, et niipea, kui jõudsime piki saart palistavaid ohtraid teeradu rannajoonest pisut kõrgemale, tõusis selline tuul, mis kohati tekitas tunde, et kui vaid liiga uljal sammul astuda, lendame kõige täiega nelja ilmakaare poole. Asist kõhedust suurendasid muidugi ka erinevad Veneetsia-aegsete kindlustuste eripärad, mille juurest näiteks ei puudunud mitmemeetristest kivimüüridest allapoole haigutavad suured kahurite laskeavad. Avauste ette polnud sealjuures kummaltki poolt midagi ette pandud, mere poole haigutav suue aga oli täiesti piisavalt suur selleks, et sealt soovi või rumaluse korral otse alla teravate, lainetest uhutud kaljude otsa potsatada.

img_6066Kui nüüd üldse veel rääkida hetkeks Spinalonga saarest kui sellisest, siis oh geoloogilisi üllatusi, tegelikult oli algselt tegu hoopistükkis poolsaarega. Selleks, et piirkonda paremini araablaste ja türklaste rüüsteretkede eest kaitsta, kaevasid tragid veneetslased aga jupi poolsaarest lihtsalt ära ning ehitasid allesjäänud saarele üles korraliku merekindluse. Lisaks on huvitav veel seegi, et ottomanide vallutuste ajal oli Spinalonga viimane veneetslaste tugipunkt kogu Kreeta saarel ning pakkus varjupaika paljudele kristlastele, kes tagakiusamise eest sinna putku panid. 19. sajandil, parasjagu Kreeta ülestõusu ajal, pagesid saarele aga hoopis tuhatkond türklast, kes nüüd juba omakorda kartsid kreetalasi. Ja 20. sajandil, nagu siis juba öeldud, asutati saarele pidalitõbiste koloonia, kust selle viimane asunik, kohalik preester, lahkus alles 1962. aastal.
img_6088

Nii me seal ekslesime, kõigi nende erinevate maastiku- ja ajalookihistuste keskel. Ikka üle erinevate Veneetsia-aegsete kindlustuste ja mööda 20. sajandil rajatud pidalitõbiste majadest. Ümberringi kivilasud, sissetallatud teerajad, paremas ja halvemas seisukorras müürid ning tuultest räsitud männipuud. Ronisime üles kindlustustornidesse ja vanadesse bastionitesse, seejärel uitasime sihitult mööda tõusvaid ja laskuvaid teeradu, mis aeg-ajalt lõppesid väikeste müürijuppide peal, millelt alla saamiseks tuli rakendada kergekujuliselt akrobaatilisi jõu- ja ilunumbreid.

Jõudnud väikestelt jalgteedelt tagasi välimise kindlustusvööndi peal kulgevale patseerimisrajale, jätkus teekond märgatavalt vähem-elamusterikkalt. Selle kompenseerimiseks otsustas Aolus oma jõudemonstratsioonidele aga veelgi vinti peale keerata, mistõttu kõndisime edasi kesk raevukaid tuulepuhanguid, mis keerutasid juukseid püstloodis ülespoole ja katsusid mütse ning päikeseprille peast ära kangutada ja lendu saata.

IMG_6109.JPGTagasi saare väikeses sadamas, ootasime pisikese oliivipuu varjus, kuniks suurte turismilaevade vahelt manööverdas kohale järjekordne väike kökats, mis inimesi tagasi Plaka sadamasse viis. Kuna olime vahepeal ammendanud oma veevarud ning otsustanud, et kus siis veel kohalikke Kreeta mereande proovida, kui mitte selles väikeses mereäärses külakeses, tegime esmalt kõrvalepõike toidupoodi ning seejärel heitsime end ümbruskonna tavernate meelevalda.

IMG_6117.JPGMeid püüdis õige kiiresti õnge otsa üks hallipäine papi, kes lubas jumalakeeli, et kõik nende restorani kalad on nende endi perekonnapaadiga selsamal hommikul püütud ja üleüldse oleksime me puhtakujulised narrid, kui me tema kalahõrgutistest ära ütleks. Kõlas hästi küll, nii et sättisime end väikse merevaatega lauakese taha istuma ja lasime endile pähe määrida kalavaliku, kus pidavat olema kohe rohkemast kõiki häid asju. Oodates sõime röstitud saia oliiviõli ja oliivipastaga, kuniks restorani köögipoolelt kandus üle väikese tänavakese meieni kalapraadimise hõng, millele varsti järgnes ka suur ääreni täis kuhjatud taldrik erinevas suuruses, mõõtmes ja kujus äärmiselt identifitseerimatuid kalu. Ja tõesti polnud papi meile valetanud, sest toit oli küll kohe päris põrgulikult hea – värske kala, värske salat, kõrval laiumas vaated vaikselt laksuvale suurele meresinale.

Kõhud kapitaalselt täis pargitud tegime veel kõrvalpõike toredatesse poekestesse ning pakkisime end seejärel tagasi autosse. Kuna õhtu oli veel noor, sündis üsna eksprompt-korras otsus minna ja vaadata üle lähedalasuv Agios Nikolaose linn. Tee kulges piki kiinakäänalist rannikut, möödudes väikestest külakestest ja linnakestest, kuni jõudis otsapidi väga edeva promenaadi serva.

Poetanud end lõputu autoderivi ainsasse vabasse auku, jätkasime teekonda jalgsi. Ümberringi poekesed ja tavernad, mis erinevalt Plakast olid sedapuhku kohe väga ja põhjalikult turismihõngused ja -maigused. Mingit väga suurt vaimustust Agios Nikolaos meis igal juhul ei tekitanud ning kuna olemine oli pärastlõunaselt juba pisut tolmune ja tülpinud, otsustasime pikema jalutustiiru asemel endale lihtsalt jäätist osta, aegamööda piki promenaadi tagasi kulgeda ning seejärel tagasi Stalida poole ajama panna.

IMG_6169.JPGÕhtutund apartemendis möödus sedapuhku postkaartide kirjutamise tähe all, pärast mida Martin keeras end väga hilinenud siestat pidama ning mina sättisin end raamatut lugema. Õhtusööki sõime taas oma juba koduseks saanud rõdul, sedapuhku loojangukarva kumava taeva all, kus madalale vajunud õhtupäike kuldas meist ida poole jäävaid mäekülgi.

Ka muus osas kulges õhtu väga rahumeelselt ja laisalt, kui välja arvata avastus, et meie kvartalist möödus ikka ja jälle visa järjekindluse ja regulaarsusega üks hallipäine kreeka vanahärra. Iseenesest pole selles midagi ebatavalist, et inimesed jalutamas käivad, aga kui me hetkeks selle kõige peale mõtlema jäime, jõudsime Martiniga mõlemad järeldusele, et oleme teda alati liikumas näinud üksnes ja ainult ühes suunas. Ja et tal oli selle kõige juures seljas särk kirjaga „what goes on tour, stays on tour“, tekkis meil vägisi tunne, et tegu on väga tõenäoliselt mõne vaese hingega, kes on ühe paljudest kreeka kiuslikest jumalatest millegagi ära pahandanud ning peab nüüd eelnimetet jumaluse lõbuks ja naljaks käima muudkui ringi ja ringi ja ringi ja ringi…

* * *

4. juuni

Uuel hommikul võttis meid akna tagant vastu täiesti ootamatult ja pisut ehmatavalt selge taevas ja kuidagi erakordselt eredalt sinetav merelainetus. Näis, et kas tuuleiilid või need üksikud vihmapiisad, mis meie auto peale tolmuseid niiskuseplekke olid maalinud, olid seni visalt taevas püsinud põuavine pisut hõredamaks löönud.

IMG_6183.JPGKui olime oma kõikvõimalikest jääkidest koosneva hommikusöögi pintslisse pistnud ning igasugused tuba mööda laokil vedelevad asjad kokku korjanud, võtsime oma kimpsud-kompsud selga ning jätsime oma väikese valge apartemendi ning hotellipidaja George’iga hüvasti. Siis kui me juba peaaegu autosse olime istumas, tormas meile energilise sihikindlusega järgi veel ka mama Stella, kelle lehvitamine ja lai naeratus saatsid meid seniks, kuni hotell meist teekäänaku taha kadus.

Meie sihtkohaks oli sedapuhku Kreeta lõunarannik, mis tähendas, et kuidagi pidime me end vinnama risti läbi saare. Nii kulgesime esmalt veidi maad Heraklioni poole (möödudes teel puukoolist, kus müüdi viiemeetriseid pisikestesse pottidesse pigistatud palme), enne kui keerasime nina otsejoones saare keskosa katvate mäeahelike poole. Üsna ootamatult leidsime end senisest taaskord sootuks erinevate maastikumustrite keskelt. Sõitsime läbi laugete mägede, mis oma väikeste laialipillutatud majakeste, nende juurde juhatavate küpressialleede ja viinapuudega meenutasid mulle veidi kummastavalt kombel hoopis Toskaanat.

IMG_6220.JPGKui olime juba peaaegu Phaistosesse jõudmas, juhatas geps meid parasjagu läbi väikese linnakese, kui liiklus äkki peatus – autod seisid keset teed tropis ja tegid veidraid manöövreid. Kuna aga tundus, et midagi seal voos vähemalt mingit pidi siiski liigub, pressisime end aegamööda edasi, kuni vaatasime tõtt väikesel võrril sõitva härraga, kes ühe käega hoidis tasakaalus oma sõiduriista, mille pakiraamile oli asetatud puur kanade ja parditibudega, ning teise käega elavas vestluses žestikuleeris. Kui partidest õnnestus kuidagi veel mööda saada, siis järgmise teetõkisena blokeeris meie kulgemist lahmakas pickup, mille kastist piilusid välja küülikud. Ja siis olime juba kõige täiega keset laupäevast turupäeva, mis oli hõivanud kogu linna peatänava, ning saime aru, et meie missioon vajab kohest ja otsustavat katkestamist, enne kui kanad, küülikud, kapsad ja apelsinid meid jäädavalt enda alla matavad.

img_6232Kompanii kalda poole, ümberpöörd! Mis tähendas muidugi igavest nikerdamist kõigi eelnimetatud kanade, küülikute, kapsaste, apelsinide ja elavalt žestikuleerivate papide vahel. Kui end kaosest lõpuks kuidagi välja suutsime võidelda, otsisime herr gepsi tungivatest protestihäältest hoolimata lähima paralleeltänava, mida mööda õnnestus teiste sündmuskohalt põgenevate turistiautode kolonnis linnast viimaks pageda.

Edasine teekond kulges õnneks märgatavalt vähem sündmusterohkelt ning õige pea kõrgus meie ees Phaistose mäeküngas oma täies aus ja uhkuses. Parkisime end varjulise oliivipuu alla, kus ümberringi laiusid sinakad mäetipud, väikesed põllusiilud ning väga korrapärased oliiviistandused. Parkla polnud küll otse inimtühi, aga kõik oli kuidagi rahulik, vaikne ja äärmiselt väheagooniline.

IMG_6233.JPGPhaistose väravasse jõudsime läbi viinapuuväätidesse mattunud lehtla ning mõõdutundetult õitseva bugenvillea-pilve, mille järgselt avanes meie ees järjekordne vaade iidsetele müüridele ja kivihunnikutele. Mis nüüd võib kõlada natuke üleolevalt, aga tegelikult seda sugugi pole, sest ma usun täies tões ja veendumuses, et mõned kivihunnikud on palju meeldivamad kui teised. Ja Phaistos on justnimelt üks neist kohtadest, mille osas ma võtsin juba esimestest hetkedest alates vastu otsuse, et tegu on ühe sümpaatse paigaga.

IMG_6262.JPGNiisiis, kõrvus väsimatu tsikaadikoor ja tuvide kumedad huiked, kõndisime üle tuhandete aastate vanuste kivide. Kõik oli nii otsatult rahulik, paleealal ukerdasid ringi vaid üksikud turistid ning ainult mõnest kohast oli kuulda kaugel allpool kulgeva maantee õrna mühinat. Õhk oli keskpäevapäikesest paks, ent seda leevendas kerge tuul, mis leemendavaid palgeid meeldivalt jahutas. Olla oli kuidagi hea ja kerge ning kõik meenutas üht ilusat kevadpäeva Mükeene kükloopiliste müüride all.

Kõndisin lummatult läbi vanade paleehoovide ja ruumide, proovisin vaikselt ette kujutada milline see kõik kord välja võis näha ning ahmisin endasse Phaistost ümbritseva maastiku tagasihoidlikku suurejoonelisust. Lõppude lõpuks tundub mulle, et kõige olulisem kipubki iga paiga juures olema just tema asukoht. Ja Phaistos, mille tipult saab vaadelda ümberringi laiuvaid tasandikke, põldusid ja mägesid, on selle osas küll õnnelik.

IMG_6290.JPGEks see on ilmselt ka põhjus, miks sealne küngas on juba iidamast-aadamast (ehk nii umbkaudu aastast 4000 eKr) asustanud olnud. Palee ise muidugi nii väärikas vanuses ei ole, esimene suurem kompleks rajati Phaistosele ligikaudu aastal 2000 eKr ning see, mis tänapäeval näha, on suuremalt jaolt veel palju hilisemate aegade kihistus. Nimelt jõudsid Phaistose paleekompleksid tema antiikaja eluea jooksul mitu korda hukka saada küll maavärinate, küll vallutajate tõttu. Asised nagu toonased elanikud aga olid, ei jätnud nad asja soiku, vaid ehitasid üha uusi paleesid üha järgmiste vanade müüride otsa. Jaks sai lõpuks otsa millalgi 3. aastasajal eKr, kui naabrid Gortynasest otsustasid Phaistose iseteadlikule isetegevusele kriipsu peale tõmmata.

Sellele järgnes üks pikk, karjakellane ja unelev vaikus, kuni 20. sajandi alguse arheoloogiatuhinast kantud maailm jõudis otsapidi ka Phaistose künkale. Knossose-taoliseks kuulsuseks Phaistos muidugi ei saanud, küll aga on just sealt pärit Phaistose-kettaks nimetatud savitahvel, mille koopiat ma olen põrsapõlvest saadik vanaema Tiia riiulist imetlenud ja hirmus salapäraseks pidanud. Sest pisut nagu salapärane ta tõesti ju on – lihtne ümmargune savilatakas, kaetud mõlemalt poolt krüptiliste märkidega, mida siiani lugeda ei osata.

Kui olime kõik Phaistose kivihunnikud üle turninud ning end ümbritseva maastiku põhjalikult ära imetlenud, sättisime end väikese parkimisplatsi kõrval asuva müürijupi peale istuma ning sõime oma lõunavõileibu. Seejärel istusime taas oma kuumavasse autosse ja seadsime suuna Matala poole, mis jääb Phaistosest nii umbkaudu natuke jõulisema kiviviske kaugusele.

img_6317Sealjuures ongi tegu vana Phaistose sadamakohaga, mis tänapäeval on küll ennekõike kuulus oma neoliitikumist pärinevate kaljukoobaste ja 60ndatel neis elutsenud hipide poolest. Mitte et seal praegu muidugi enam hipisid redutaks, sest juba üsna ruttu sai kohalikul sõjaväejurtal ja kirikul hipikommuuni kõlvatutest elukommetest küll ning see aeti pikema tseremoonitsemiseta koobastest laiali. Nii ongi Matala tänaseks üks natuke õnnetu olemisega pisike külake, mis näikse elavat ennekõike oma ranna ja kunagise hipilegacy najal, mida igal sammul igale turistile püütakse meelde tuletada. Nii tervitavad külalisi juba linna sissesõidul usust, õnnest, lootusest ja rahus kõnelevad postrid ning igal pool hotellide katustel või seintel või müürijuppidel võib kohata rahumärke, hipiloosungeid ning üleelusuuruses ja üleeluvärvilisi lilli ja liblikaid.

Kuna Matala oli ette nähtud ka meie järgmiseks ööbimiskohaks, poetasime esimese asjana kõik oma kompsud oma ootamatult ruumikasse, kuigi sarnaselt linnale endale pisut väsinud olemisega hotellituppa. Tuba avastades ja rõdul kõõludes, avanesid meile vaated ümber maja laiutavatele potipõllulappidele ning taamal taeva poole tõusvatele kaljustele mägedele, millelt igasugune rohelus oli ammu sügavpruuniks kõrbenud.

IMG_6321.JPGPärastlõuna paiku sättisime oma sammud ranna poole, et kuulsad kaljukoopad isiklikult üle vaadata. Lühikese plätupladinase jalutuskäigu järel võttis meid vastu sõmera liivaribaga rannaala, kus laksusid valgevahulised ja meetrikõrgused nefriitrohelised lained. Koopad ise on raiutud otse ranna kõrval asuvasse oranžikasse kaljusse ning kõrguvad mitmekorruseliste süsteemidena, meenutades mõnd iidset või siis vastuoksa ülimodernset kortermaja. Maksnud sümboolse sissepääsutasu, ronisime ettevaatlikult mööda kaljunukke ülespoole koopasuudmete juurde. Mõned koopad olid suuremad ja isegi mitmetoalised, teised õige kitsukesed ja klaustrofoobilised. Mõni sissetahutud riiulite ja panipaikade, teine kaljust välja raiutud voodilavatsitega. Eranditult kõik rõsked ja sünged ning tugevalt ja kirbelt peldikuhõngulised.

IMG_6349.JPGKui meil koobastes heljuvast kusehaisust lõpuks mõõt täis sai, otsustasime, et päeva veeretame õhtusse rannas raamatut lugedes. Seadsime end lamamistoolidele vedelema ning lasime päikesel varbaid paitada, taustaks lakkamatu lainemüha ja tuulevihin, ümberringi soolahõngune mereõhk. Vapralt proovisin vähemalt korra ka ujuma minna, aga kui veepiiril lainete aukartustäratavate mõõtmetega tõsisemalt tõtt vaatasin, pidin nentima, et olen sellisteks vägitegudeks liiga arg.

IMG_6368.JPGKui kõht hakkas endast juba märku andma ning päike oli vajumas madalamale silmapiiri kohale, pakkisime oma olemise kokku ja ostsime rannaäärsest väikesest rannapubist odavat rannasööki. Haaranud veel kohalikust Carrefourist vett, croissant‘e ja virsikuid, kulgesime läbi päikselise õhtu tagasi oma hotelli. Vaikus ja rahu, mille keskel kohalikud oma kõblaste välkudes põllule vagusid ajasid.

* * *

5. juuni

Öö möödus seevastu sündmusterohkelt, kui keset pilkast pimedust jõudsid koju meie hotellitoa naabrid, kes mingil täiesti arusaamatul põhjusel hakkasid keset ööd toimetama oma seifi kallal. Võib muidugi olla, et tegu oli ka murdvargusega, aga sellisel juhul peaksid need vargad küll häbi pärast punastama ja oma elukutsevaliku üle tõsiselt järele mõtlema, sest oma seifitoimingute käigus suutsid nad sellest pisikesest metallkapist välja pigistada sääraseid uskumatuid kääksusid, kolinaid ja kriuksatusi, et seda pidid küll kuulma vähemalt paari lähema kvartali elanikud.

Lisaks käparditest varaste või arusaamatute eluvalikutega naabrite toimetamistele, oli öös veel teisigi segavaid elemente. Nimelt olime taaskord naiivselt rõduust ristseliti lahti hoidnud ning lasknud sealtkaudu sisse tungida tervel verejanuliste sääskede armaadal, kes visa järjekindlusega üritasid mind verest tühjaks imeda.

Kõik see kompott kokku tõi kaasa selle, et hommikul olin ma üksjagu magamata ja mitte just kõige helgemaks tujus. Hommikusöök tegi asja siiski kuigivõrd paremaks, sest kes see ikka jaksab magamatusest poriseda, kui on hoopis vaja end silmnäoni imehead arbuusi ja melonit täis toppida. Kuna hommikusöögi järgselt meil kuhugi otsest kiiret ei olnud, võtsime endale tunnikese et, kes raamatu lugedes, kes niisama pikutades, leiba luusse lasta. Misjärel vinnasime juba taaskord oma kotid ja kompsud põrgupalavasse autosse ning võtsime suuna tagasi põhja poole.

Tee oli juba algusest saati uskumatult maaliline ning viis meid mööda rohkem ja vähem käänulisi maanteelõike aegamööda Rethymno poole. Möödusime kaljustest, suvepäikeses paljaks kõrbenud mäetippudest, kasvuhoonevalendavatest orgudest ja väikestest laialipillutatud valgetest hoonetest. Kui maantee hakkas lähenema üha kõrgematemale tippudele ning vaatevälja kerkisid kaugete mäeahelike sinakad siluetid, nägin äkki kaugel taamal, ühel hõbehallil kivisel kaljuseinal otse kuristiku kohal väikest ootamatult roosat oleandripuhmakat.

IMG_6416.JPGKohas, kus suletud maanteelõigu tõttu suunas tee meid kõrgemale mäeküngastele, sattusime seevastu üsna ootamatult ühele avarale, kaugel silmapiiril sinetavate mägede jalamile laskuvale mägitasandikule. Kuna vaade oli päris haigettegevalt ilus, peatasime pidurikriginal auto ja ronisime välja suurde sumedasse lõunatundi.

Kimg_6443erge mägituul paitas põski, soe päike kõrvetas nina, kõikjal ümberringi kriiskasid tirtsud ja tsikaadid ning tasandiku okkapuhmalise ja kidura taimestiku vahel kõik otse kihas elust. Jalutasin seal mägede keskel, kriipides selle toimingu keskel oma sääred kõikvõimalike erinevate ogaliste taimede vastu väga põhjalikult ära. Iga sammuga olin sealjuures kui mingi kole meteoriit, mille teelt kümned prisked põuavinekarva tirtsud häiritult ja pahast häält kuuldavale tuues neljas ilmakaares laiali tormasid.

Meie päeva esimeseks kultuuriväärtusliseks sihtkohaks oli Preveli-nimeline mägiklooster, mis tähendas, et tegime Rethymno maanteelt väikese kõrvalepõike tagasi Liibüa mere ja Kreeta saare lõunakalda poole. Pisut ootamatult kulges osa meie sõidust piki võimsa mägijõe kanjoni serva. Jõgi ise kannab nime Megalo Potamus, mis jah, rangelt võttes on muidugi väga õige, asine ja argine (ja tähendab tõlkes suurt jõge), aga kõlab meie matsikõrvale sellegipoolest kuidagi pisut totralt.

Kloostri enese juurde tõusis kitsas teerada, mis laiskade serpentiinidena ronis põuavõetud ja õhuvärelevate mägeküngaste otsa. Preveli müüride kõrval asetseval väikesel parkimisplatsil võtsid meid vastu vaated sinivines merele, allpool ringi sõudvatele üksikutele suvepilvedele ning põuauduga looritatud pisikestele saartele. Kloostri ukse juurde jõudnud, vaatas meid üle üks veidi igavleva piluga noorsand, kes, veendunud, et mul on põlved sündsalt kaetud, meid käeviipega edasi lubas. Ei saa aga mainimata jätta, et siivututele naisterahvastele mõeldes oli selle sama härra kõrval terve potitäis lillelist komblust – hunnik pikki värvilisi seelikuid, millega oma siivutus kinni katta.

img_6472Prevelist endast nii palju, et sihtkohaks sai ta valitud ennekõike seetõttu, et eelnevalt polnud meil olnud mahti ühtegi töötavat kloostrit üle vaadata ning niiehknaa jäi ta meile peaaegu tee peale. Üldplaanis on Preveli seega üks päris harilik kreeka õigeusu klooster, mille asutamine jääb kuhugi halli keskaega ning mis Kreeka vabadusvõitluse aegu organiseeris agaralt partisanivõitlust türklaste vastu. Türklased selle üle just eriliselt ei rõõmustanud ning võtsid kätte ja lasid kloostri laiali lammutada. Õige pea ehitasid nobedad kreetalased müürid kribinal-krabinal aga taas üles ning juba mõnikümmend aastat hiljem jätkas klooster oma mässulist tegevust kuni selle ajani välja, mil Kreeta viimaks ottomanide ülemvõimu alt vabaks sai.

IMG_6478.JPGTänasel päeval tundub, et klooster on oma mässamisest välja kasvanud või siis olid partisanirühmitused lihtsalt unise lõunapäikese eest parasjagu siseruumidesse pagenud. Vaprade vabadusvõitlejate asemel tervitas meid kloostri päikesest küütlevate ja päikesekarva müüride vahel hoopis kajav linnukoor. Hääle järgi minnes leidsime peagi ruumika linnupuuri, kus väikesed ja ringi sahmivad riisilinnud, kanaarilinnud ja pisikesed papagoid elurõõmsate kriisete saatel väsimatuid lennumanöövreid tegid. Kiviterrassi müüriservalt allapoole küünitades oli näha ka kloostri ülejäänud kirevat loomaaeda, kus oma suures rohesinises edevuses kakerdasid ringi laisavõitu paabulinnud ning varjudes külitasid erinevad hirved ja kitsed ja muud sõralised.
img_6479Kloostri ülejäänud terrassid ja nurgatagused, kuhu uudishimulikel külastajatel piiluda lubati, olid kõik kuidagi kodused ja helged. Kirik oli küll väga väike, aga täidetud viiriku- ja mesilasvaha hõnguga. Munkade eluruumide uste taga väändusid õitsvad bugenvillead ja õilmitsesid lopsakad pelargoonid ning üleüldse oli kogu klooster väga sümpaatne. Lisaks leidsin end mõttes kõrvutamas eelmisel suvel Šotimaal nähtud tsistertslaste kloostrit ja seda väikest õigeusu kloostrit ning tõdesin, et Vahemereline kliima on igasuguseks munklikuks eluviisiks ikkagi ainuvõimalik ja loogiline koht. Mis on viga kõrvetavas Kreeka suvepäikeses kanda ainult kerget villast hõlsti ja elada paksude kivimüüride vahel, samas kui kõledal ja vihmasel Šotimaal… nojaa.

Vaadanud veel üle kloostri pisikese muuseumi, sättisime end väravakõrvalisele varjulisele müürijupile istuma ning pidasime kerget lõunaoodet. Seejärel võtsime ette tagasitee, küll sihiga vaadata üle üks väike püha Nikolause kirik, mille silti olime teel kloostri poole juhuslikult tee ääres silmanud. Intrigeerivaks muutis kiriku olemasolu tõsiasi, et silt, mis tema poole osutas, paiknes otse Megalos Potamuse kanjoni veerel.

IMG_6488.JPGNii pole kirikut maanteelt kohe sootuks mitte näha ning ilmselt jääkski ta tähelepanuta, kui poleks väikest suunaviita ning kanjonisse suunduva kivisillutatud jalgraja kõrvale püsti löödud pisikest kiviputkat. Parkisime end maantee servale ning astusime reipal sammul eelnimetatud kiviputka poole, eeldades ja arvates, et küllap kirik kuskil seal samas ümber nurga ongi. Niipea kui olime väravate vahelt sisse saanud ja meie ees terendas kividest laotud teerada, mis käändudes ja väändudes kadus kaugel allpool kaljunuki taha, sai selgeks, et olime olnud lootusetult liiga optimistlikud. Allaminek polnud iseenesest muidugi eriti vaevarikas, küll aga sosistas kuklasse kurjakuulutav hääl, mis kahjurõõmsalt teatas, et iga reipalt allapoole astutud samm tuleb pärast halastamatus päikeselõõsas jälle ülespoole tagasi ronida.

Kui olime läbinud kivise teeraja, kõndinud alla tervest hulgast tirilimpsti-trepiastmetest, jälginud kõrgel kanjoniservade kohal ukerdavaid mägikitsi ning kuulanud kaljutuvide kumedaid huikeid, jõudsime lõpuks kanjoni kaljuseina vastu toetuva väikese valge kiriku juurde. Uksed olid avatud, sees ootas meid pisike ikoon, hunnik küünlaid ning silt, mis palus viisakalt uks enda järel sulgeda, küünalde eest väike annetus kasti poetada ning vaadata, et küünlad järelvalveta põlema ei jääks.

img_6498Kuna kiriku eest läks kivitee veel edasi allapoole, otsustasime, et kui me juba oleme selle ülejäänud languse maha vantsinud, siis lähme ikkagi ja vaatame, kuhu tee välja viib. Ja nagu ilmnes, viis ta välja ühele väikesele kivisillale, millelt avanesid vaated tohutule ja suurejoonelisele kosele, kust vesi peadpööritava kiirusega kaljuservalt alla mustavasse sügavikku pahises. Kuristiku kohal laiusid viigipuude mürkrohelised lehed ning veepritsmete udus askeldasid ringi värvilised kiilid.

Ja seal kaugel all, kohas kus kosk kanjoni põhja jõudis ning väikese hõbesinise mäestikuojana jätkas oma teekonda allavoolu, nägime pesuehtsaid 21. sajandi veenümfe. Teistmoodi mina seda asja seletada ei oska, sest ühtki kohta, kust need kolm näitsikut sinna alla jõe alla võinuks saada, mina küll ei kohanud ega näinud.

Tagasi autos, võtsime nüüd suuna juba otsejoones Rehtymno linna ja saare põhjaranniku poole. Senine mägedevaheline vaikus asendus aegamööda tsivilisatsiooni lähenemist kuulutava autodevooga, kuni jõudsime teekäänakule, mille otsast avanes vaade lahesoppi kaardunud valendavale linnale. Kohale jõudsime parasjagu hiliseks lõunatunniks ning esimesed kümmekond minutit tegelesime sellega, et tiirutasime ümber vanalinnakvartalite, kuniks jõudsime tõdemuseni, et meie hotell asub ikka igast kandist ja iga nurga alt lähenedes kohe päris möödapääsmatult jalakäijate tsoonis.

IMG_6453.JPG

Parkisime end ühele suurele, täiesti arusaamatu parkimiskorraldusega platsile, võtsime oma padajani selga ja näppu ning läksime eeskujuliste koormaeeslitena teele oma ööbimiskoha poole. Selleks pidime läbima paari väikese kvartali jagu ülisümpaatseid veneetsia-, türgi- ja bütsantsiajastu hõngulisi tänavaid, kuni ühel kitsukesel kõrvaltänaval leidsime end tõtt vaatamas päris õiget pansionaati kuulutava sildiga.

Roninud meeldivalt kägisevast ja kolisevast uksest sisse, võttis meid vastu uskumatult tore veneetsiaaegne hoone oma kõrgete lagede, kääksuva trepi ning sõbralikult nagisevate puupõrandatega. Ka hotellipidaja ise oli väga vastutulelik ning suutis imekspandava kiiruse ja efektiivsusega meile jagada näpunäiteid selle kohta, mida Rethymnos teha ja vaadata, mille peale mitte oma raha raisata, kuhu autot parkida ja kus seda kindlasti mitte teha. Seejärel saime juba tutvust teha oma väikese ja tagasihoidliku, aga sealjuures hirmus koduse toaga. Ja kui te nüüd küsite, kust see kodusus tuli, siis päris aus vastus on, et tegu oli esimese kohaga kogu Kreekas, kus külma kivipõranda asemel oli maas päris aus ja õige puitparkett. Selle kõrval ei tundnud isegi tõsiasi, et taaskord avanes meie toast vaade vaid vastasmaja seinale, eriti suure puudujäägina.

img_6504Asjad laiali laotatud, oli meie järgmiseks eesmärgiks parkida auto ümber sadama kõrval asuvasse parklasse. Nimelt oli pansionaadipidajaga vesteldes selgunud, et meie poolt arusaamatuks tunnistatud süsteemiga parkla oli lihtsalt pühapäevase päeva puhul kõigile avatud ja tasuta. Küll aga pidavat esimestel töönädala algust tähistavatel tundidel kohale hiilima verejanulised parkimiskontrolörid, kellelt pole armu ega halastust loota. Igal juhul tundus garanteeritult prii parkimiskoht turvalisem variant, olgugi, et see tähendas, et järgmisel päeval peame oma kottidega pisut kaugemale kolisema.

Suuremate vahejuhtumiteta parkisime oma auväärt maanteemuhu ümber Rehtymno sadamasse ning seejärel võtsime kätte ja asusime linna avastama. Arhitektuurist, ajaloost ja muust nõnda palju, et linna areng sai Kreeta saare kontekstis alguse üsna hilisel ajal ehk nii ligikaudu 15-16. sajandil, kui veneetslased otsisid kohta, kuhu luua Heraklioni ja Hania vaheline kaubasadam. Nii on ka enamik tänaseks säilinud vanalinnast pärit just Veneetsia-ajast, erandlikuks ehk see, et erinevalt paljudest teistest Kreeta linnadest, on Rethymno vanalinn säilinud suhteliselt autentse õhustiku ja ilmega.

IMG_6508.JPG

Olemas on muidugi ka kõik kohustuslikud Veneetsia linnale omased maamärgid nagu veneetslaste kindlus, sadam ja tuletorn. Mida kõike saime jälgida juba oma esimesel jalutuskäigul piki rannaäärset palmidega palistatud promenaadi tagasi vanalinna keskme poole. Kuna meil polnud ees ühtegi konkreetset kellaajalist kultuurikohustust, jalutasime segamatult mööda toredaid saginat täis tänavaid ning imetlesime võluvaid veneetsiaaegseid villasid. Sekka mõni natuke ootamatu mošee, edev loggia või väike ottomanide-aegne purskkaev.

Kui kõht hakkas lõpuks tühjaks minema, kaalusime korraks, kas anda end rannapromenaadi ääristavate tavernate raisakullidena turiste piidlevate noorsandide meelevalda, kuid otsustasime lõpuks, et meil pole jaksu nendega maid jagada. Seetõttu astusime sisse hoopis ühte väikesesse putkasse, kust meile müüdi igasuguse kärata hunnik pita gyrost.

img_6521Et mitte lihtsalt tänavanurgal jõlkudes oma lõunasööki süüa, otsisime seejärel üles väikese pargi, mida olime algul kesklinnas ringi sõites silmanud. Ateena keskpargi taolist lopsakust meid muidugi ees ei oodanud, aga ühe väikese pargipingi me endale istumise alla siiski leidsime. Kui pärast pargile ka niisama väikese tiiru peale tegime, selgus, et tegu on päris toreda kooslusega geomeetrilistest teedest ning kergelt metsikutest kummipuude, akaatsiate, datli- ja kookospalmide tihnikutest.

Pargi kaitsvast varjust taas lõõskavatele tänavatele astunud, võisime tõdeda, et kätte oli jõudnud päeva kõige talumatult palavam pärastlõunatund, mille eest kohalikud olid juba ammugi tubadesse põgenenud. Ringi löntsisid vaid veidi punetava olemisega turistid, kelle jälgedes võtsime suuna tagasi oma väikese pansionaadi poole. Järgnes juba tavapäraseks muutunud lõunamaine pärastlõunasüžee, kus mina lugesin raamatut ning Martin endale väikese lõunaune lubas.

Kui olime selliselt päeva kõige kuumema aja mööda lasknud, võtsime end taas kokku ja suundusime avastusretkele. Sedapuhku möödudes õhtuselt elule ärkavatest vanalinnatänavatest, vaadates päikeseloojangueelselt hõbedaseks värvuvat merd ning tehes tiir ümber soojadesse õhtutoonidesse rüütatud Veneetsia kindluse jalami. Kogu teekonda saatis muidugi pidev põiklemine õhtusöögiotsijatele häälestatud tavernakullide eest, kes püüdsid endist mööduvast turistiparvest ikka ja jälle mõnd möödakäijat välja õngitseda ja laua taha saada.

IMG_6539.JPGLõpuks lasime end istuma paigutada ühe väikese promenaadiäärse kohviku juurde, kust me saime pannkooki, jäätist ja värsket apelsinimahla. Lisaks avanes meil suurepärane võimalus vaadelda promenaadi pidi patseerivaid inimesi, kelle seas figureeris nii üleni musta riietatud kreeka vanadaame, lopsakate vuntsidega papisid, lillelistes kleitides prouasid, rõõmukriiskeid kuuldavale toovaid neiusid, ringi rahmeldavaid lapsukesi ja nende kas stoiliselt rahulikke või vastupidiselt ähmi täis vanemaid kui ka, lõpetuseks, paar edevaid ratsanikke, kes hobuste kabjaplaginal promenaadi pidi kaugustesse kadusid.

* * *

6. juuni

Uus helge hommik, sedapuhku siis viimane omataoline Kreetal, sest järgmisel päeval pidi meid ees ootama juba midagi õudselt ja sõnulkirjeldamatult ja ebaloomulikult varajast. Aga nagu öeldud, too hommik oli veel helge. Natuke uniselt kondasime mööda hommikusi tänavaid, et leida mõnd toredat kohta, kus hommikust süüa. Kuna kellaaeg oli veel liiga varajane, et kumbki meist oleks viitsinud väga põhjaliku orienteerumisega tegeleda, sattusime päris mitu korda umbropsu tänavaid valides kuhugi hommikuselt väljasurnud vanalinnaosadesse. Viimaks õnnestus siiski leida üles eelmisel päeval nähtud pagaripood, kust naeruväärselt olematu raha eest saime endile näppu hiigellõigud pitsat ja värsket apelsinimahla.

IMG_6552.JPG

Hommikusöök hinge all, kalpsasime reipalt tagasi pansionaati, et veel hetk hinge tõmmata ning seejärel tegudele söösta. Tähendasid need teod siis seda, et esimese asjana tuhisesime kõigi oma kompsudega läbi linna oma päikesevannidest kuumaks köetud autosse ning seejärel panime mööda promenaadi kindluse poole ajama.

img_6561

Kindlus ise, nagu juba ennegi mainitud, pärineb järjekordselt veneetsia müürseppade haamri alt, kuid ka türklased pole jätnud kasutamata juhust sinna keskele üks väike mošee püsti panna. Kui nüüd aga päris aus olla, siis võrreldes ehk mõne teise veneetslaste merekindlusega, kuhu ma sattunud olen, polnud ta just eriti märkimisväärne isend. Ennekõike on tegu hiiglasliku kaljupealse lauskmaaga, mille servades jooksevad järsud kollasest kivist kaitsemüürid alla rannajoonele. Ja midagi muud väga põnevat… ega seal väga olnudki. Kui ehk välja jätte see, et kui kogu ülejäänud retke ajal polnud me kohanud mitte ühtainumastki kaasmaalast, siis Rethymno kindluses põrkasime kokku tervelt kahe omavahel mitteseotud eesti perekonnaga, kellest mõlemad olid juba kaugelt ära tuntavad tänu Rimi-kleepsukampaaniast pärinevatele seljakottidele (no ja lisaks muidugi pisut päikesepõlenud jumele ja eesti keelele).

IMG_6557.JPG

Tagasi auto juures oli meie järgmiseks katsumuseks püüe leida parkimiskoht kuskil hommikuse pagaripoe läheduses, et endale teele süüa kaasa osta. Kuna pärast mitut ebaõnnestunud tiiru ümber kuivalt täis pargitud kvartali sai selgeks, et tegu on asjatu lootusega, jätsin Martini koos autoga seisma ühte väga-valesse-kohta ning kappasin ise pagaripoodi ja tagasi, mispeale me kummivilinal (kunstiline liialdus – meie maantemuhk oli äärmisel juhul võimeline kuuldavale tooma kerget kummisabinat) sündmuskohalt põgenesime ning Hania poole teele asusime.

Taas mööda tuttavat rannaäärset maanteed, silmapiiri raamimas Valgete mägede teravatipulised siluetid, kuni parkisime end Hania tuttava rannapromenaadi veerele. Seejärel jalutasime oma lõunasööki nosides piki promenaadi sadama poole, tundes suurt kergendust sellest, et kui neist möödudes ikka juba mingit toitu endale kurgust alla toppida, on isegi tavernaomanikud nõus tunnistama oma kaotust.

Meie eesmärgiks oli leida mõni sõbralik paat, mis sõidutaks meid mööda Hania sadamat ja näitaks meile kohalikke kalu. Küllap haistsid paadiretkede korraldajad meie kavatsust juba kaugelt, sest igatahes niipea kui me sadamasse jõudsime, krapsati meid esimese leti juurde, kus suveks Kreetale tööle tulnud ameeriklanna tegi meile selgeks, et ainuõige valik on otsustada just nende paadi kasuks. Kuna meil suuri nõudmisi ei olnud ja puudus ka igasugune alus arvata, et need retked kõik täpselt ühesugused ei ole, ronisimegi õige pea eelnimetet ja välja osutet paadi peale ning lasime end järgneva tunnikese jooksul mööda siniseid laineid ringi loksutada.

IMG_6626.JPGTõele au andes Vahemeres mingeid väga põnevaid mereelukaid küll ei ela, aga isegi tinahallide kalade toimetamist on tegelikult päris tore jälgida. Paadisõidu suurem võlu seisnes ehk võimaluses vaadelda väikest värvilist Haniat pisut kaugemalt meredistantsilt ning loksuda kesk soolast meretuult türkiissinistel lainetel. Enne veel, kui pärast paadisõitu Haniast lahkusime, et oma linnaäärsese hotelli sõita, istusime promenaadi veerel soojas pärastlõunas koos oma tilkuvate jäätistega ning tundsime rõõmu suvisest lainelaksumise-rütmis külgevast idüllist.

img_6653Ülejäänud õhtupoolik kulges meie überfäntsis äärelinnahotellis, mille olime endale viimaseks õhtuks välja vaadanud selle mõttega, et olla lennujaamale suhteliselt lähedal ning enne tagasisõiduagooniat suures meelerahus laiselda. Nii vedelesime basseini ääres, kust avanesid vaated otse kaugel allpool valendavale Haniale. Lugesime raamatut, vahepeal tegime mõned laisad ujumistiirud ning lasime päikesel varbaid soojendada. Eriti pikalt ma niimoodi puhata ei jaksaks, aga ühe pärastlõuna jagu täitsa võib.

Õhtust sõime hotelli ülemise korruse suurel terrassil, kust avanes taaskord vaade õhtusele linnale, varjudesse langevatele mägedele, õhtupäikeses sillerdavale merele ning aegamööda oranžikaks tõmbuvale taevale. Sõime suures rahus oma hiiglaslikke toiduportse millele takkajärge, siis kui me jaksasime ainult vaikselt ägiseda, toodi lauda tausta magustoit ning väike pudel külma rakit. Suurt õhtuidülli rikkumas vaid kole teadmine, et vaid loetud tundide pärast pidi meid ees ootama puhtakujuline õudus.

* * *

7. juuni

Minu telefoni äratuskellaäpil on eripära, mille tõttu pean ma iga uue äratamise kellaaja eelnevalt ise sisestama. Selle järgi saab hästi teada, millistel kellaaegadel on mul olnud vaja 5-minutilise täpsusega ärkamisvalmidust ja millised kellaajad on sootuks katmata. Lisaks pakub äpp võimalust äratustele alapealkirju anda. Nii on juba pikemat aega olnud minu kõige varasem, kella viiene äratus tituleeritud õuduseks ja ängiks. Nüüd, sel viimasel Kreeka hommikul lisandus sellele uunikumjubedusena kell neli, pealkirjaga lihtsalt ja lakooniliselt – “palun ei”.

Ja nagu ma eelmisel õhtul olingi arvanud, siis just sellistel radadel minu esimesed hommikused mõtted tõepoolest ka tiirlesid. Vähese magamatuse resoluutselt järjekindla, aga pisut disorienteeritud asjalikkuse lainel panin oma viimased asjad kokku. Õige pea kolisesime omadega juba hotelliliftist alla pimedasse varahommikusse.

Veel viimane soe hommik, veel viimased vaated tuledesäras linnakestele, mille eredad valgustäpid merelainetusel vastu särasid. Auto jätsime AthensCari parkimisplatsile, kus üks unisevõitu olemisega tore noormees väikesest putkast välja ronis, et meid lennujaama juurde ära visata. Uuris, kus me ära sõitsime ja küsis, kuidas Kreeta meeldis. Vastasime, et igal pool sõitsime ja et hästi meeldis, küll pisut rohkemate ja südamlikemate sõnadega. Viibanud veel hüvastijätuks, võtsime oma kodinad selga ning maandusime Hania tillukese lennujaama hommikuselt unises ootesaalis. Kus selgus, et kellaaeg on nii varajane, et isegi pagaaži äraandmise laud veel ei tööta.

Niisiis ootasime ning sõime croissante ja virsikuid, kuni värav lahti tehti ja saime koliseda läbi väikese sõbraliku turvakontrolli. Ootesaalis avanes meile võimalus aknast jälgida, kuidas maastik kallati üle hommikujaheda valgusega ning lennujaama ümbritsevad mäeahelikud värvusid õrnalt roospunaseks.

Ryanairi lennukis tervitas meid bande väga heatujulisi ja sõbralikke stjuardesse ja stjuuardeid, kes jaksasid kõigile naeratada ja olla kuidagi lõpmata meeldivad, ning Ateenas võttis meid vastu juba suur helge hommik. Kuna meie järgmise lennuni oli aega pea kaheksa tundi, maabusime pärast pagasi kättesaamist väikestel toolidel ning pidasime aru, kuidas need tunnid mööda veeretada. Lõpuks otsustasime jääda algse plaani juurde ja otsida üles Ateena loomaaed.

Andnud oma suuremad kotid-kompsud hoiule, kappasime lennujaama ette, et endale takso püüda. Küsisime, et palun zooparki. Taksojuht küsis üle, et kuhu. Kordasime, et zooparki, mille järel ta näis meid mõistvat, kuid ootamatult järgnes sellele pikk kreekakeelne jutuvalin, et saada kellegi pisut kaugemal asuva onkli tähelepanu. Seisime samal ajal kohmetult auto kõrval ja vaatasime üksteist mõistmatute nägudega, kuni lõpuks viibati, et me oma kompsud auto pagasnikusse paigutaks ja… ja siis kihutasime juba läbi lennujaama ümbritsevate maanteede ning kartsime õige pisut oma elu pärast. Lamavatest politseinikest tormas see taksojuht üle nii, et auto taguots lendas kõrges kaares taeva poole, et siis mütsuga tagasi allapoole langeda ning päris ausalt tundsin ma imestust, et kuidas ta endal küll veel põhja pole alt sõitnud.

Kui takso viimaks kummivilinal loomaaia inimtühja parklasse tõmbas, hingasime kergendatult. Seda isegi vaatamata natuke õnnetule asjaolule, et olime kohale jõudnud liiga vara ning avamiskellaajani oli aega veel pea nelikümmend minutit. Kuna kogu loomaaia ukseesine ja sealne parkla sillerdas juba kuumavas päikeses, hiilisime mööda müüriääri, kuni leidsime väikese varjulise (olgugi et tugevalt kusehõnguse) platsikese, kus päikeses eest peidus olla.

Kügelesime ja ootasime ning kuulasime üle müüri kostuvaid papagoide kriiskeid, kuni kügelused said ära oodatud ja meil lubati, küll teatava raha eest, loomaaeda võidukalt sisse marssida. Nii möödusidki järgnevad paar tundi jalutades ühe puuri või aediku juurest teiseni, vaadates lõputute loomade ja lindude asist toimetamist ja ringisahmimist. Puurid ise olid sümpaatselt suured ning sisustatud suure hoole ja armastusega, loomad näisid rõõsad ja prisked ning kogu õhkkonna muutsid veelgi mõnusamaks teede vahele isutatud täies õies oleandrihekid.

IMG_6810.JPG

Üheks kõige eredamaks loomaaiaelamuseks loeksin neid mingisuguseid lõpmata jaburaid kitsi, kes tõid kuuldavale sellist häält, et ma lihtsalt istusin pingil ja naersin nende tobeduse üle. Kõlas see umbes nii nagu vestleksid omavahel hunnik kähedahäälseid onkleid, kes erinevas üllatuse- või ärrituseastmes toovad kuuldavale tugevaid ja karedaid „Mhäähääähää!“ hüüatusi. Imeline!

IMG_6762.JPGLisaks väärivad äramärkimist aga ka jaburad kaamelid, keskid toredad hõbehallid mets-eeslid, šimpansid, leemurid, papagoid ja terve hunnik sümpaatseid pärdikuid. Lisaks veel delfiinid, kes „thank you for the fish“-i eest soostusid pealtvaatajaid märjaks pritsima. Kui aeg hakkas lähenema lõunatunnile, haarasime loomaaia väikesest kohvikust paar singi-juustu-baguette’i (mis koosnesid täpselt ja ainult sellest, mis välja kuulutatud – singist, juustust ja saias) ning läksime seejärel loomaaia poodi, kust lahked töötajad meile takso tellisid.

Kartsime oma taksosõitu juba ette, kuid tegelikult oli seekordseks juhiks üks väga sümpaatne onu, kes kogu tee meiega elavalt juttu puhus ning sõitis täiesti harukordse rahu ja viisakusega. Uuris, kust me tuleme ja kus käisime, rääkis oma suvekodust ühel Kreeka saarel ning sellest, kuidas talle meeldib soojus ja päike. Lisaks tundis ta meile kaasa -25 kraadiste talveilmade üle, pajatas jutte oma teistest klientidest ning viimaks arutles meiega põgusalt ajaloo ja poliitikutegi üle.

Lennujaama ukse ees jätsime temaga südamlikult hüvasti ning läksime oma kottidele järgi. Ja seejärel juba turvakontroll ja hea mitmetunnine ootamine arusaamatutel, ebamugavuse ja mugavuse veidral piirimail kõikuvatel diivanilaadsetel toodetel. Kui oleks pidanud lähenema meie lennu pardalemineku aeg selgus, et väljumise värav on muutunud. Kolisesime kõik see mees mõnedsajad meetrid edasi ja prantasasime istuma. Osa rahvast jäi juba püüdlikult järjekorda moodustama, kuniks üks lennujaamatöötaja natuke abitult kätega vehkides ja ähmi täis olekuga teatas, et: „Please sit, please sit! The plane hasn’t even arrived yet.“

Ja nii sai alguse veel üks pikalevenitatud ootamine. Olemine oli väsinud ja unine ning kui meie lend pooleteisttunnise hilinemisega viimaks startis, olin kogu sellest rännakupäevast juba otsatult tüdinud. Isegi stjuardessid olid võrreldes hommikuse Ryanairi lennuga kuidagi tülpinud olemisega ning söökki, mida nad turbokiirusel laiali jaotasid, ei suutnud mind väsimustardumisest lõplikult välja raputada.

Kui lõpuks hiiglasliku tsivilisatsioonilise lapitekina laiali laotunud Istanbuli keskel maandusime ja elasime üle pika maapealse lennukisõidu piki asfaldivälusid, lasti meil viimaks piki nelinurkset toru lennujaama sisse ronida. Nüüd algasid juba täiesti uued eksirännakud ja püüded arusaamatutest viidetest sotti saada. Esimese hooga sabatasime igaljuhul kohas, mis polnud sugugi passikontroll ja kui viimaks passikontrolli ka leidsime, siis võttis meid seal vastu daame, kelle kogu olemusest otse õhkas tüdimust, väsimust ja ‘kuradi-turistid-miks-te-kodus-ei-püsi’ olekut. Passi tagasiulatamise asemel heitis ta selle uhke kaarega ülevaltpoolt matsti lauale, mispeale pomisesin kohkunult ‘thankyou‘ ja tõmbasin tema meelepaha eest kiirelt kõrvale.

Edasi kügelesime hea hulga aega pagasilindi juures ning seejärel läksime otsima Turkish Airlines Hotel Desk’i, sest igalt poolt oldi meile kinnitatud, et kuna meil on öine ja pikk ümberistumise aeg, võimaldatakse meile lennufirma poolt tasuta hotell. Hah! Tutkit, Vasja. Laku panni ja näri muru. Hotellilauapoiss tegi meile selgeks, et kuna (jumal teab mis hetkel) oli lisandunud meie lennust hilisem lend Ateenast Istanbuli, olnuks meie võimalik kõige lühem ümberistumisaeg kõigest 8 tundi, mis tähendab, et tasuta hotelli nad meile küll ei anna.

Proovisin seletada, et kui mina pileteid ostsin, polnud mingit õhtust lendu ja et mitte kuskil mitte keegi selle kohta ka midagi ei maininud, aga vastaspool jäi kõigutamatuks, andes mõista, et ju ma oleks siis pidanud ise tähelepanelikum olema. No kurat. Vähemalt saime temalt soovituse, kuhu hotelli ukse taha kaapima minna, mõistagi enda kulu ja kirjadega.

Lennujaamast väljusin peas vasardamas „Minu pere ja muude loomade“ Spiro hüüatus „Aga kas tema teab, et tema türklane olema?!?!?!“. Nüüdseks juba ka ise sellest trallist täielikult tülpinuna, haarasime lennujaama eest takso ja näitasime hallipäisele juhile soovitud hotelli nime. Sarnaselt seigale hommikuses Ateena lennujaamas järgnes ka siinkohal noogutus ja seejärel pikk türgikeelne sõnadevaling mingile üle tee asuvale noormehele, kes viimaks hotelli nime nähes noogutas.

Mis ja miks seal täpselt toimus, kes see seda enam teab, aga vähemalt jõudsime lühikese sõidu järel õigesse kohta. Kus esiteks läbisime hotelliväravates ühe turvakontrolli, kus kiigati autosse sisse ja visati pilk peale pagasiruumile, ning seejärel hotelli peaukse juures teise, kus tuli oma kotid turvamasinast läbi lasta. Pole ilmselt vaja lisada, et selline väga põhjalik turvakontroll ei tekita mitte sõbralikku ja turvalist, vaid vastupidi väga kurjakuulutavat õhkkonda.

Kõik see kadalipp läbitud, kohtasime hotelliretseptsioonis viimaks selle õhtu esimest viisakat ja abivalmis türklast, aga eks tema viisakuse ja abivalmiduse eest maksime me ka head raha. Vähemalt saime omale toa ja kinnituse, et hommikul vara on takso kindlasti olemas. Meie tuba ise asus 11. korrusel, kust avanes vaade lõpmatutele parkimisplatsidele ja kaugetele minaretitornidele. Tuba ise oli veidi kulunult peenutsev ning täidetud kõige eriskummalisemalt paigutatud peeglipositsioonidega.

img_6877Viskasime end tuppa olesklema ja vaatasime wifi abiga ringi, mis maailmas toimub. Nagu välja tuli, siis toimus see, et just samal päeval oli Istanbuli kesklinnas politseibussis pomm lõhkenud. Hukkunuid hunnik, kannatanuid veel hunnikum. Vähemalt saime vastuse oma küsimusele, miks igal pool eriti palju turvameetmeid on käiku lükatud. Ühtlasi otsustas see uudisekild koostöös meie väsimuse ja linnas lokkavate sireenidega, et Konstantinoopoli avastamine jääb küll mõneks teiseks korraks.

Nii möödus ülejäänud õhtu meie ebahuvitavas hotellitoas. Meie poolt tellitud õhtusöögi tõi meile tuppa kohale üks väga ähmi täis noor tütarlaps, kellel ei õnnestunud kaardimaksemasinat tööle saada ning kes seepeale läks üha rohkem ja rohkem ärevusse, hoolimata meie pidevast korrutamisest, et pole hullu ja lugu ja üleüldse me võime sularahas ka maksta ja kõik on hästi. Seejärel sõime kiirelt saabuvas ööhämaruses õhtust, kasutasime juhust, et veel pisut Türgit kiruda ning keerasime end viimaks politseisireenide kauge kaja saatel magama.

* * *

8. juuni

Uus hommik tõi endaga kaasa järjekordse liigvarase äratuskellahelina, sedapuhku mitte siiski nii elajaliku kui eelnenud päeval. Lõualuid paigast haigutades pakkisime oma asjad kokku ning läksime alla retseptsiooni, kust meid suunati takso peale. Selles mõttes ju peen värk, et elu nagu mõnel bisnesmenil.

Tee lennujaama möödus vaikuses ning õige pea seisime juba keset hiigellennujaama suurt asist sagimist. Läbinud esmalt ühe turvakontrolli ja seejärel veel teise, kaalusime korraks, kas jaksame mingeid lennujaamapoode läbi kammida, kuid otsustasime lõpuks et halal kummikommid ning kõikvõimalikud turkish delight’id jäävad teist korda ootama. Selle asemel kõndisime kohvrirataste lõgina saatel oma värava juurde ning sättisime end istuma, lugema ja lendu ootama.

Mida lähemale jõudis Tallinna lennu väljumisaeg, seda rohkem hakkas ümbruskonda siginema kaamelt kalbeid, pisut põlenud olemisega ja heledapäiseid inimesi ning üha rohkem hakkas kõrvu kostma eesti keelt. Mis ühtlasi tähistab iga reisi juures vääramatu jõuna selle lõpu lähenemist. Ühtäkki pidi end jälle ümber harjutama sellest mugavast elust, kus võis segamatult rääkida ja arutada ükskõik mida, tundes suurt salajast väikekeele-rääkija rõõmu sellest, et mitte keegi sinust aru ei saa.

Lend Tallinnasse oli ütlemata sündmustevaene ning nii maabusime paari tunni pärast suuremate läbielamisteta paksus hallis vihmasajus. Oma kompsud pagasilindilt kätte saanud, kappasime igaks juhuks pikkadel sammudel Tartusse suunduvate busside peatuse poole, kus seisis üks suursuguselt purpurtoonidest buss, kuhu meil õnnestus end ka peale mahutada.

Veel viimased tunnid loksumist läbi suure rohelise Eestimaa suve ning seejärel juba läbi Tartu tänavate kodu poole. Kõik oli pisut kummaline. Ühest küljest tunne, nagu oleksid ära olnud kuid ja aastaid, teisalt tõdemus, et maailm poleks vahepeal justkui üldse muutunud. Veider ehk seegi, et koju ei jõudnud me mitte hilisööl, vaid üsna varasel pärastlõunal, mis tähendas, et tavaline reisiolukord, mis lõppeb väsinult voodisse vajudes, pidi nüüd ootama mitme tunni jagu veniva veidra argiellu sisseelamise taga. Aga ikkagi olime kodus. Akna taga suur rohelus ja lõputa sume suvevalgus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s